Tuhat elu on parem kui üksainus. Jean-Paul Belmondo

Kesk-Prantsusmaal. Elasime seal teiste põgenikega koos ühes kenas hotellis. Kõik laabus, kuni taevast hakkas kostma teraslindude põrinat.

      Asutuse direktor, närvilisevõitu mees, keda sõjakeeris näis endast päris välja ajavat, teeb klientidele ettepaneku koguneda fuajees, et minna sealt koos tema osutatud sissepääsu kaudu hotelli keldrikorrusele. Tal on käes võti, mis võbeleb kui kelluke, kuna mees väriseb üle kere. Tema kulmu kohale on kogunenud suured higipiisad, mis nirisevad mööda oimukohti alla. Vaese mehe kaootilised liigutused mõjuvad groteskselt ja tema aravereline olek hakkab avaldama mõju ka teistele, kes muutuvad samuti ebakindlaks.

      Fuajees on meie kohal tohutu klaaslagi, mis on imekaunis, kuid ohtlik: oleme seal nähtavad nagu kalad akvaariumis, ja klaas, mille all kipume kõik paanikasse minema, võib kuulide või pommi tõttu puruneda kui küpsis, nii et selle hirmterav puru langeb meile nagu Egiptuse üheteistkümnes nuhtlus.

      Seda väljavaadet näeb selgelt igas pilgus, mis on klammerdunud hotellidirektori tegemiste ja liigutuste külge, sellal kui too ei tule survega kuidagi toime. Vaene mees tunneb end kui Mooses, kes võiks meid kõiki päästa, ja see temale liiga suur koorem takistab tal võtit tulemuslikult keldriukse võtmeauku torkamast. Tema kätt raputavad tõmblused muudavad ta teovõimetuks ja mitu sekundit kestev pinge vallandab viimaks hotellikülastajate seas paanika.

      Hämmingule – pilgud klaaslael või direktori ebakindlal tegevusel – järgneb kaootiline põgenemine. Mõni karjub, teised nutavad, mõned tormavad välisukse poole, teised suruvad end selga äpardunud päästjale, nagu tahaksid teda läbi ukse pressida. See kõik tõotab lõppeda halvasti. Kui meid ei lõika tükkideks klaasikillud, tambitakse meid hotelliukse juures Pärsia vaipadel jalge alla.

      Stseen on põgus, ent tormiline. Kõik lõpeb hetkel, kui keegi meist juhib tähelepanu vaikusele meie peade kohal. Lennukid on läinud ja oht ühes sellega.

      Vahel kestab ohuolukord märksa kauem ja oleme sunnitud end tundide viisi varjama mõne hoone või linna, näiteks Pariisi, sisemuses.

      1942. aasta oktoobris naasime emaga meie Victor-Considérant’i tänava korterisse 14. linnajaos. Üsna tihti kõlasid pommihäired. Nagu kõik meie kandi elanikud, tõttasime meiegi Denfert-Rochereau metroojaama, mille eeliseks oli ebatavaline sügavus.

      Jaamast kujunes hiirelõks. Mõned pariislased olid end metroojaama koridorides, perroonidel või isegi rööbastel lausa sisse seadnud. Kõikjal võis näha värvilisi kujusid – magavaid inimesi. Olin iga kord hämmingus. Maal on elu sõja ajal teistsugune. Linnas on hädasid rohkem. Mõnel inimesel pole minna kusagile mujale peale rongirööbaste, mõnel pole Clairefontaine’i.

      Ka maanteedel olen viletsuse tunnistajaks, kui seal liiguvad pikad vaevalised konvoid, kus on läbisegi inimesed, mööblitükid, koduloomad, autod, veokid, kanad, jalamehed, jalgrattad jne. Eemalt moodustavad need justkui kireva, kuid sünge spiraali. Kõik need inimesed on aeglased ja tõsimeelsed. Mõned on teekonna ja mure all juba kooldus.

      Lisaks hägustab sõda pidepunkte. Enam ei tea, mida inimesed mõtlevad ja kelle poolel nad võitlevad. Näiteks Clairefontaine’is tundub mulle kahtlane tuletõrjujate juht. Vajadusel kannab ta vastupanuliikumise käepaela, ent võtab selle ära kohe, kui see muutub segavaks asjaoluks. Ühesõnaga, ta üritab kõigiga hästi läbi saada, ainult et see on võimatu, kui kõik vihkavad üksteist.

      Lahingus tuleb valida pool. Mõni on aga ellujäämise nimel ilmselgelt valmis loobuma oma seisukohast ega taha poolt valida. Mõni tahab iga hinna eest, sealhulgas oma au hinnaga, rahu. Sõja lõppedes marsivad nad kõhklematult ameeriklastega, ehkki olid varem seisnud Vichy valitsust juhtinud marssal Pétaini kõrval. Silmakirjalikkuse taga on tihti julgusetus, koguni argpükslus.

      Kuna olin sõja lõppedes 12-aastane poisinolk, pole mul endale midagi ette heita. Vähemalt mitte midagi erilist.

      Ajasime küll vabastajatega väikestviisi äri ehk siis vahetasime nätsupakke ja Chesterfieldi sigarette korvitäie tomatite või, mis veelgi ebaõiglasem, pudelitäie keldrist leitud vana napsu vastu. Vaevu olid liitlasväed jõudnud Clairefontaine’i ja Rochefort-sur-Yvelines’i vahele laagrisse jääda, kui hakkasime vennaga seal jõlkuma. Need esialgu meelelahutuslikud retked muutuvad kasumlikuks, kui oleme sunnitud kauplema hakkama. Koduteel tunneme vanema vennaga mõlemad vaimustust, et olime kaubelnud nagu mees mehega, meie, väikesed prantslased, suurte ameeriklaste ja inglastega. Meie taskud pungitavad importkaupadest, nagu nätsud ja sigaretid, täites meid võimsa energiaga.

      Nii et kui ma ei kipu tollase kauplemisega hooplema, siis ei tunne ma ka vähimatki süümepiina. Meil oli seljataga kuus pikka kitsikuseaastat.

      3

       Paras kloun

      Ettevalmistustest hoolimata pole me valmis. Aga ma ei muretse selle pärast eriti. Lõpuks õnnestub meil ikka täita kuidagi paus või segadushetk, kui keegi ei tea enam, mida ta peab tegema või ütlema või milline on tema roll.

      Proovide ajal ei lähe meile korda, et meil pole lavastajat ja keegi ei taipa ega taha olla juht ning riskida sellega, et talle vastu astutakse ja hiljem teda veel vihkama hakatakse.

      Tegelikult oleme ju kõigest lapsed, kes tahavad niisama lõbutseda, ja sel hetkel on parem täiskasvanute abile mitte loota. Sõda ei tee asja lihtsamaks, vaid kutsub meid korrale ja keelitab vanemate murekoormat mitte suurendama. Kui nad on kohal või kui neid üldse enam on.

      Inglikesed, nagu me oleme, tahame hoopis nende meelt lahutada, et nad võiksid kasvõi paarikümneks minutiks unustada oma mured ja hädad. Ma ilmselt ei liialda väites, et see ettevõtmine meil õnnestub nii tänu vilunud mänguoskusele kui ka erilisele andele tekitada rõõmsat segadust.

      Clairefontaine’is saame Alain ja mina väga hästi läbi meie läheduses elavate peresõprade lastega, eriti ühe teatava Pierrot’ga, kellega moodustame kolmiku. Saades teada, et täiskasvanud plaanivad näiteks meie pool koos õhtustada, asume kohe ette valmistama etendust, mida aperitiivi ajal esitada. Proove alustame võimalikult varakult, ehkki alati jääb tunne, et oleme hiljaks jäänud.

      Lõbusate etteastete programmi valime meile tuttavaid klassikalisi tükke, teades, et need ei jää sinna kauaks. Kipume eelistama lugusid, mille kangelased rikuvad reegleid, käituvad rüütellikult, vapralt ja üllalt. Ma jumaldan „Kolme musketäri”, sest Alexandre Dumas’ raamat sisaldab kõike vajalikku: Gascogne’ist pärit d’Artagnani sõprus kolme musketäriga, mileedi ilu ja au päästa kuninganna. Mind lummas kõik selles nii-öelda keebi ja mõõga romaanis. Meie noorte maakate trupi silmis on eeliseks ka asjaolu, et loos on piisavalt suur hulk rolle ja selleks piisab hõlpsalt valmistatavatest aksessuaaridest, kui raud asendada puiduga, suled puulehtedega ja musketäride uhked kraed teha paberist.

      Ootamatud süžeekäigud ja palju tagaajamist koos duellidega pakuvad ettekäänet rabelemiseks, jooksmiseks, hüppamiseks, enda väljaelamiseks. Avastan pättuste tegemiseks parima võimaliku katte, parima mooduse karistamatult lolli mängida. Enamgi veel, lollimängimist saadab aplaus ja õnnitlused, ilma et naeratus ema näolt kaoks. Aiman juba etteruttavalt oma tulevikuameti eeliseid.

      Kui mul tekst erutusest meelest läheb, naudin täiel rinnal segaduse tekitamist, ümberkehastumist ja vaba improvisatsiooni, nii et meie etteasted ei taha kuidagi lõppeda. Vahel peavad koguni täiskasvanud ise neile lõpu tegema, kui nende meelt on piisavalt lahutatud.

      Kui esitame kuulsat lasteraamatut väikese Sophie õnnetustest, siis kaldume natuke vähem kõrvale ja tekst ohjab pisut ka meie pöörasust. Kuid üldiselt käib meie võsateatri lavalaudadel lakkamatu möll.

      Seal unustame kõik muu. Meie lapselik süütus ja innukas soov lõbutseda päästavad meid maailma tõsimeelsusest ja ajaloo kurbkäigust. Meil on üksnes kahju, et täiskasvanud rohkem läbi ei käi ega taga meile püsivat publikut, kes oleks alati valmis vaatama meie veiderdamist, kui meil on lohvakad riided seljas ja söega joonistatud vuntsid ees.

      Õige pea areneb minu sama innukate sõprade kambaga lollimängimine tõeliseks sõltuvuseks. Tahan sellele pühenduda pidevalt