Tuhat elu on parem kui üksainus. Jean-Paul Belmondo

p>

      Jean-Paul Belmondo

       Tuhat elu on parem kui üksainus

      Originaali tiitel:

      Jean-Paul Belmondo

      Mille vies valent mieux qu’une

      Fayard, 2016

      Toimetanud Kristiina Ainelo

      Kujundanud Liis Karu

      © Librairie Artheme Fayard, 2016

      Tõlge eesti keelde © Pille Kruus ja kirjastus Tänapäev, 2020

      ISBN 978-9949-85-701-2

      e-ISBN 9789949857500

      Trükitud Printoni trükikojas

      Eessõna

      Need tuhat elu möödusid kärmelt, liiga kärmelt, sama kiiresti, kui mina autodega kihutasin.

      Oleksin võinud rahulduda sellega, et kogen neid üksainus kord ega jutusta neist hiljem. Aga olen täitmatu ja tahtsin aja möödumisega tekkinud distantsilt veel kord sama tee ette võtta, kuid aeglasemas tempos ja vastassuunas liikudes.

      Et meenutada, mitte küll kõike, aga ilmselt kõige tähtsamat, ja seada oma elu sõnadesse.

      Nautida tuhandet elu teist korda, neid meenutades, on vahest liig, ent kui kõne all on õnn, pole mõõdukus voorus.

      Janunen endiselt elu järele. Nagu noor mees.

      Ja isegi kui keha ei luba mul enam teha kaskadööritrikke, kihutada Ferrariga, tormata ühelt filmivõttelt teisele, ühelt etenduselt järgmisele, võin seda kõike ikka ja jälle läbi elada, nagu olnuks see eile, nagu toimuks see kõik täna.

      Sellest kõigest jutustades tajun, kui väga mulle minu teekond on meeldinud, kui lõbus, hullumeelne, rikkalik, sõprusest ja armastusest tulvil see on olnud.

      Hakkasin varakult hindama vabadust ja muretust, võib-olla sellepärast, et olin sõjalaps, võib-olla ka sellepärast, et vanemad näitasid mulle eeskuju ja lubasid mul neid väärtusi järgida, võib-olla lihtsalt sellepärast, et otsustasin ise just neist väärtustest elus juhinduda.

      Loomulikult eksisin vahel teelt, häirisin juhte, lõin kellaosutid uppi, ajasin vihale klassikud ja rõõmustasin progressiivsemaid. Mul ei tulnud tõesti mõttessegi järgida norme, need põlgasid mu niikuinii ära. Kool vihkas mind ja konservatooriumi seintel, mida mu naerulagin väristas, pole minu sealviibimisest jälgegi.

      Tuleb tunnistada, et traagika peale pole mul kunagi erilist annet olnud. Nii oli mul ka filmides alati keeruline end nutma ajada ning hoolimata mu elu kurbadest seikadest ja julmadest kaotustest, mis mõjusid kui mõne jäseme amputeerimine, on elu mulle alati tundunud kerge ja rõõmuküllane.

      Filmikunst tõi mu 1960. aastal rambivalgusesse ja sinna olen ma jäänud. Jean-Luc Godard määras filmiga „À bout de souffle”¹ mu saatuse sellisena, nagu olin soovinud: olla nõutud näitleja, keda tahavad režissöörid ja keda armastab publik, olla paljudes versioonides, tõmmata selga kõiksuguseid kostüüme, tõlgendada lõputul hulgal rolle ja uurida inimest ning rohkem kui midagi muud lõbutseda ja mängida.

      Sest näitleja suur eelis on see, et ta saab säilitada oma nooruse. Jääda lapseks, teeselda, muuta tegelikkuse meeliülendavaks fantaasiaks, nautida hetke, olla impulsiivne.

      Seda naudingut tundsin uuesti nüüd, kaheksakümne kolmeselt, seekord iseenda nahas. Vaid see lugu vajas veel tõlgendamist ja jutustamist. Panin sellesse puhangutena oma hääle ja elu.

      1

       Madeleine ja tahtejõud

      Põlved marraskil, punased nagu tomatid pakiraamikorvis, ronib ema uuesti ratta otsa. Ta on sellelt just viiendat või kuuendat korda maha kukkunud, aga kangekaelselt surub ta uuesti keha vastu sõiduvahendit. Tarvis läheks kogu Saksa armeed, kõiki venelasi ja jaapanlasi, et sundida teda loobuma taltsutamast seda ainsat liikumisvahendit, mis bensiinivaesel sõjaajal tema käsutusse on jäänud.

      Ema ei karda midagi, isegi mitte sõda. Nii et ilmselgelt ei kohuta teda ka üks tühipaljas jalgratas.

      Mu ema on kui seelikus iidne sõdalane, võimas amatsoon. Pikka kasvu, nagu mulle mu seitsmeaastase kõrguselt paistab, nii kaunis, et figureeris ka ühes filmis, ja särtsakas, väga särtsakas.

      Pulbitsen imetlusest tema vastu ega saa süüdistada isa, et too temaga abiellus.

      Mulle meeldib kujutleda, kuidas isa kümme aastat varem kunstikoolis emale ja tema meisterlikule pliiatsijoonele häbeliku ja hella pilgu heitis ning nõustus sõnatus armulõõmas laskma tal end joonistada.

      Madeleine abiellus Pauliga, Paul abiellus Madeleine’iga, edaspidi olid nad lahutamatud. Isegi mobilisatsioonikäsk, mis libistati isale ühel 1939. aasta septembrikuu hommikul Denfert-Rochereau korteri ukse alt sisse, ei takistanud neil koos olemast.

      Ema jäärapäisus ja tarmukus, mis teenisid tema armastust mu isa vastu, sundisid teda liikuma isa jälgedes põhja poole. Ema järgnes talle kartmatu kaaslasena garnisonist garnisoni, linnast linna, justkui kujuteldava Armastusemaa territooriumil.

      Ta rändas muuhulgas Boulogne-sur-Meri ja Calais’sse, kuhu meie, mu vend Alain ja mina talle koos vanaema ja vanaema kaaslase Charlie’ga järele läksime.

      Minu vanaisa ja tema keha jäid Esimese maailmasõja lahinguväljale. Hiljem kujutlesin, kuidas tema ongi too kuulus tundmatu sõdur, kes Triumfikaare all puhkab.

      Vanaema oli tugev naine ja polnud mõtet pisaraid valada. Charlie oli arst ja ehkki mu ema põlgas teda, oli ikka parem keegi, kes kehasid ravib, kui üldse ilma kehata jääda.

      Kogu reis oli jämekoomiline, mööda sõjas Prantsusmaa üle-koormatud teid ja veel šikis Hotchkissis, Belle Époque’i autos, mille oli sobivalt valmistanud relvatootja. Katusele olid vanaema ja tema uus kaaslane ladunud madratseid, mis täitsid hiiglasliku kuulivesti aset. Arvasime, et kui vaenlase lennuk meid kogemata pommitab, püüab villapatakas kuulid endasse.

      Madratsikuhi luksusliku sõiduki katusel, ei näinud me just tavalised välja ega jäänud ka märkamatuks. Lõppude lõpuks meil vedas, et me ei köitnud mõne Luftwaffe piloodi tähelepanu ega õrritanud tema kiuslikkust.

      Ema jalgrattast kujunes meie õnnetank.

      Kitsikus levis kõikjale ja bensiinist odavam oli jalad tööle panna. Esmatähtsaks said meie kõhud. Nende piskugagi täitmine nõudis suurt jõupingutust. Seda ema ka tegi, olles otsustanud pärast seda, kui oli mõne nädala abikaasale järgnenud, pigem meie turvalisuse kasuks.

      Asusime elama Rambouillet’ kanti rohelusse, minu isale kuuluvasse üksildasse majja keset metsi Clairefontaine’i lähistel. Tuleb tunnistada, et kehval ajal on maaelul eeliseid.

      Looduse romantilisusele lisanduvad praktilised eelised. Ümbruskonna talud pakkusid eluks vajalikku, millest linnades puudus oli: liha, köögivilju, piima, võid ja hooajal ka puuvilju.

      Kuid sellel napil toidukraamil tuleb ise järel käia ja ka kõige lähemasse talusse on kümme kilomeetrit. Jalgsi kuluks emal kokku neli tundi. Ta ei kõhelnud kaua, enne kui isa jalgrattal kummid täis pumpas ja sadulasse hüppas, ehkki jalgrattaga oli ta varem kokku puutunud vaid nii palju, et oli vaadanud lapsi sellega sõitmas.

      Ta proovib, ent iga algus on raske. Korduvalt lendab ta sadulast maha ja prantsatab teele, kus kivid ta jalanahka kriibivad. Ta trotsib vapralt püstise jalgratta ebakindlust ja habrast tasakaalu. Üks kukkumine