Kuu kroonikad 3: Cress. Марисса Мейер

tüdruk pilgu tema poole heitis, hõõrus mees laialt naeratades sõrmega haavakohta.

      Lastiruumis olid Thorne ja Cinder ühel hoiukastil istet võtnud ja koogutasid paberist kaardipaki kohal. Cinderi juuksed olid hiljutisest poolvõidust Hundi üle veel sassis.

      „Aa, tore,” märkas Thorne pilku nende poole visates. „Scarlet, ütle Cinderile, et ta teeb sohki.”

      „Ei tee ma midagi.”

      „Mängisid just kaks kontrat järjest. Nii ei tohi teha.”

      Cinder ristas rinnal käed. „Thorne, tõmbasin just ametliku reeglistiku ajusse alla. Tean, mida teha tohin ja mida mitte.”

      „Ahhaa!” nipsutas poiss sõrmi. „Näed, keset mängu ei saa lihtsalt heast peast asju alla laadida. Majareeglid. Teed sohki.”

      Cinder heitis käed taeva poole, nii et kaardid läbi lastiruumi laperdasid. Scarlet napsas kolm tükki õhust näppude vahele. „Mulle õpetati ka, et järjest ei tohi kontraid mängida. Aga võib-olla mängis lihtsalt mu vanaema nii.”

      „Või teeb Cinder sohki.”

      „Ma ei tee...” urises Cinder, hambad ristis.

      „Iko kutsus meid millegi pärast siia?” meenutas Scarlet kaarti tagasi pakki poetades.

      „Oui, mademoiselle,” vastas Iko sama aktsendiga, mida Thorne Scarletiga kõneledes sageli kasutas, kuigi Iko kõlas palju ehedamalt. „Kuu eriväelaste kohta on uusi uudiseid.” Võrguekraan seinal lõi särama. Iko peitis tiksuva kella ja paleeplaani ära, et kuvada terve jada videoid. Vastu vaatasid reporterid ja viletsa kvaliteediga salvestused relvastatud sõjaväelastest, kes poolt tosinat lihaselist meest turvatud hõljukisse kamandavad. „Näikse, et pärast rünnakut on Ameerika Vabariik eriväelaste tausta uurinud. Just praegu on kolmes rünnaku alla sattunud Vabariigi linnas käimas välkoperatsioon: New Yorgis, Mexico Citys ja São Paulos. Nad on juba kokku ajanud viiskümmend üheksa eriväelast ja neli sortsi, kes on sõjavangidena vahi alla võetud.”

      Scarlet astus lähemale ekraanile, kus jooksis Manhattan Islandil tehtud videosalvestus. Näis, et see konkreetne kari varjas end mahajäetud metrootunnelites. Eriväelased olid kätest ja pahkluudest kinni seotud. Igaühele oli ümbritsevate sõdurite seast suunatud vähemalt kaks relva, kuid elajad nägid välja sama muretud, kui oleksid aasal lilli noppinud. Üks saatis kaamera poole isegi lõbustatud irve, kui teda sellest mööda suunati. „Kas tunned neist kedagi?”

      Hunt uratas. „Mitte hästi. Erinevad karjad tavaliselt omavahel läbi ei käi, kuid nägin neid söögisaalis ja mõnikord treeningul.”

      „Nad ei paista kuigi endast väljas olevat,” märkis Thorne. „Kohe näha, et nad pole kunagi vanglatoitu maitsnud.”

      Cinder tuli Scarleti kõrvale seisma. „Nad ei jää sinna kauaks. Laulatus on kahe nädala pärast ja siis päästetakse nad vabaks ning saadetakse tagasi Kuule.”

      Thorne haakis pöidlad vööaasadesse. „Sellisel juhul paistab see päris korralik aja ja vahendite raiskamine.”

      „Vaidlen vastu,” teatas Scarlet. „Inimestel ei saa lasta hirmus elada. Valitsus üritab näidata, et teeb midagi uute veresaunade ära hoidmiseks. Sedaviisi saavad nad tunda, et neil on olukorra üle mingisugunegi kontroll.”

      Cinder vangutas pead. „Mis saab siis, kui Levana kätte maksab? Abieluliidu ainuke mõte on tema viha kontrolli all hoida.”

      „Ta ei maksa kätte,” lausus Hunt. „Vaevalt see teda isegi huvitab.”

      Scarlet heitis pilgu tätoveeringule mehe käsivarrel. „Pärast kogu seda tööd, mida ta on teinud, et teid... neid luua?”

      „Ta ei seaks liitu ohtu. Mitte eriväelaste pärast, kellel oli juba algusest peale ainult üks otstarve – viia läbi see esimene rünnak ja tuletada Maale meelde, et kuulased võivad olla kes tahes. Kus tahes. Panna maalased meid kartma.” Ta hakkas rahutult jalalt jalale tammuma. „Nüüd on ta meiega ühele poole saanud.”

      „Loodetavasti on sul õigus,” sõnas Iko, „sest nüüd, kui nad avastasid viisi eriväelastele jälile jõudmiseks, ootavad kõik, et ka ülejäänud Liit seda eeskuju järgiks.”

      „Aga kuidas nad üldse leiti?” uuris Cinder hobusesaba kohendades.

      Läbi jahutussüsteemi vuhises tuuleiil. „Tuleb välja, et kuulastel õnnestus ümber programmeerida hunnik med-droide, kes on üle kogu maailma erinevatesse katkukarantiinidesse paigutatud. Nad on kadunukestelt ID-kiipe korjanud ja eriväelastele ümber programmeerimiseks ning sisestamiseks saatnud, et nood saaksid ühiskonda sulanduda. Kui valitsus selle seose välja nuputas, pidid nad lihtsalt ID-kiipe jälitama ja rada viis otse karjade baasidesse.”

      „Peony…” Cinder nihutas end võrguekraanile lähemale. „Sellepärast android ta kiipi tahtiski. Tahad öelda, et see oleks lõpetanud mõne sellise sees?”

      „Kui lugupidamatu meie hundist sõprade suhtes,” noomis Thorne.

      Cinder hõõrus meelekohta. „Anna andeks, Hunt. Ma ei pea sind silmas.” Ta kõhkles. „Või tegelikult... pean küll. Ükskõik keda. Ta oli mu väike õde. Kui paljud inimesed on sellesse haigusesse surnud, et nende identiteeti seejärel niimoodi rüvetataks? Jällegi, ei soovi solvata.”

      „Pole midagi,” lausus Hunt. „Sa armastasid teda. Tunneksin sama, kui keegi sooviks Scarleti identiteeti kustutada ja seda Levana armeele anda.”

      Scarlet tardus kangeks ja tuline veri voogas põskedesse. Ta ju ei vihjanud ometi...

      „Awwww,” kiljus Iko. „Kas Hunt ütles just, et armastab Scarletit? Appi kui nunnu!”

      Scarlet tegi grimassi. „Ta ei... see ei olnud...” Tüdruk surus käed külgedel rusikasse. „Kas võiksime palun minna tagasi sõdurite juurde, keda kokku aetakse?”

      „Kas ta punastab? Kõlab, nagu ta punastaks.”

      „Punastab jah,” kinnitas Thorne kaarte segades. „Õigupoolest näeb ka Hunt pisut ähmi täis...”

      „Keskendume, palun,” katkestas Cinder ja Scarlet oleks tahtnud talle musi anda. „Niisiis korjasid nad katkuohvritelt ID-kiipe. Mis nüüd edasi?”

      Tuled muutusid tuhmimaks, nagu ka Iko elevus. „Noh, rohkem seda ei juhtu. Kõiki karantiinidesse määratud Ameerika androide testitakse ja programmeeritakse just praegu ümber ning kahtlemata levib see abinõu ka ülejäänud Liitu.”

      Ekraanil pakiti viimane Manhattanil tabatud eriväelane soomustatud hõljukisse. Uks kolksatas ta selja taga lukku.

      „Vähemasti ühe ohu see kõrvaldab,” lausus Scarlet. Ta mõtles karjast, kes teda vangis hoidis. Kes tappis ta vanaema. „Loodetavasti nuhib ka Euroopa nad välja. Loodetavasti nad tapetakse.”

      „Loodetavasti ei arva nad, et nende töö on sellega tehtud,” sõnas Cinder. „Nagu Hunt ütles, ei ole tõeline sõda veel alanudki. Maa peaks praegu olema kõrgendatud valvelolekus – valmistuma milleks iganes.”

      „Ja meie peaksime hoolitsema selle eest, et oleksime valmis seda abielu peatama ja sind troonile aitama,” lisas Scarlet. Ta märkas, kuidas Cinder kuningannaks saamisest kuuldes võpatas. „Kui sellega hakkama saame, ei pruugi sõda praegusest seisust kaugemale minnagi.”

      „Mul on ettepanek,” teatas Iko ja asendas Kuu eriväelaste uudisloo poolelioleva pulmadeks valmistumise aruandega. „Kui hiilime Uus-Pekingi paleesse ajal, mil Levana seal viibib, siis miks mitte teda lihtsalt tappa? Mitte et tahaksin mingi külmavereline mõrtsukas olla, aga kas see ei lahendaks meie jaoks terve hulga probleeme?”

      „See ei ole nii lihtne,” vastas Cinder. „Pea meeles, kellest me räägime. Ta suudab ühekorraga sadadele inimestele ajupesu teha.”

      „Mulle mitte,” märkis Iko. „Ega sulle.”

      Hunt raputas