Kuu kroonikad 3: Cress. Марисса Мейер

ja kooli kohta enne „hõljukiõnnetust”, kus hukkusid ta „vanemad” ja mille tulemusena tehti Cinderile küborgiks muutmise operatsioonid. Ent kõik see oli vale. Linh Cinderi põlvnemist pruukis vaadata vaid kaks põlvkonda tagasi, kui juba tõusis sein ette. Nende andmete eesmärk oli inimesi eksiteele viia.

      Cress heitis pilgu kausta poole, kuhu ikka veel laaditi andmeid keiser Kaito kohta. Tema kaust oli ülejäänutest mõõtmatult suurem, sest iga hetk ta elust talletati ja salvestati – alates fännigruppidest veebis ja lõpetades valitsusdokumentidega. Teavet lisandus pidevalt ja pärast Kuu kuningannaga kihlumise teadet toimus lausa plahvatuslik reaktsioon. Miski sellest polnud kasulik. Cress sulges voo.

      Carswell Thorne’i kausta kogumiseks kulus pisut rohkem vaeva. Cress ponnistas nelikümmend neli minutit, et häkkida Ameerika Vabariigi sõjaväe ja veel viie noormehega kokku puutunud valitsusasutuse andmebaasidesse ning kokku koguda kohtuprotsesside protokollid ja artiklid, sõjaväetoimikud ja haridust puudutavad aruanded, litsentsid ja sissetulekuraportid. Kogu ajavoog, mis algas Thorne’i sünnitunnistusest ja lookles läbi arvukate tunnustuste ning auhindade kuni Ameerika Vabariigi sõjaväkke värbamiseni, mil noormees sai seitseteist. Ajavoog katkes päevapealt pärast ta üheksateistkümnendat sünnipäeva, mil Thorne eemaldas oma isikukiibi, varastas kosmoselaeva ja deserteerus armeest. Päev, mil ta hakkas pätiks.

      Andmed algasid uuesti kaheksateist kuud hiljem – päeval, mil Ida Ühendriigid Thorne’i leidsid ja vahistasid.

      Lisaks ametlikele aruannetele ujus pinnale ka tubli kogus õhkamist ja keelepeksu rohketest fännigruppidest, mis võrsusid Carswell Thorne’i kuulsaks saamise järellainetusena. Neid ei olnud loomulikult ligilähedaseltki nii palju kui keiser Kail, kuid näis, et tubli hulk Maa tüdrukuid olid sellest seaduse eest põgenevast nägusast elumehest sisse võetud. Cressi see ei häirinud. Ta teadis, et neil kõigil oli poisist vale ettekujutus.

      Thorne’i kausta otsas ilutses temast sõjaväe lõpetamisel tehtud kolmemõõtmeline hologramm. Cress eelistas seda ülipopulaarseks saanud kurikuulsale vanglafotole – sellele, kus noormees kaamerale silma teeb. Hologrammil kandis Thorne aga läikivate hõbenööpidega äsja pressitud mundrit ja mehe näol ilutses enesekindel kõver naeratus.

      Seda nähes Cress sulas.

      Iga. Kord.

      „Tere taas, hr Thorne,” sosistas ta hologrammile. Siis pöördus ta elevil õhkamise saatel ainsa allesjäänud kausta poole.

      214 Rampion, klass 11.3. Sõjaväe transpordihõljuk, mille Thorne varastas. Cress teadis sellest õhulaevast kõike – alates ehitusest ja lõpetades hooldusgraafikuga (nii ideaalse kui ka tegelikuga).

      Kõike.

      Ka selle asukohta.

      Kausta ülaserval asuvale ikoonile toksates asendas ta Carswell Thorne’i kujutise galaktilise positsioneerimisvõrguga. Lagedale ilmus valendav Maa, kontinentide sakilised servad sama tuttavad kui Väikese Cressi programm. Lõppude lõpuks oli tüdruk veetnud pool elu seda 26 071 kilomeetri kauguselt vaadeldes.

      Planeedi ümber vilkusid tuhanded tillukesed täpikesed. Need tähistasid kõiki hõljukeid ja satelliite siit Marsini. Üks pilguheit ütles Cressile, et praegu maapoolsest aknast välja vaadates näeks ta pahaaimamatut Ühendriikide luurehõljukit oma mittemidagiütlevast satelliidist möödumas. Oli aeg, mil ta tundis kiusatust selle tähelepanu püüda, kuid mis mõtet sel oleks?

      Ükski maalane ei usaldaks ealeski kuulast, rääkimata ta päästmisest.

      Nii ei teinud Cress õhulaevast väljagi ja pühkis omaette ümisedes hologrammilt kõik tillukesed tähised, kuni alles jäi vaid Rampioni ID. Üksainus kollane täpike, mis ei olnud hologrammiga proportsioonis, et ta saaks seda allpool asuva planeedi kontekstis analüüsida.

      See hõljus 12 414 kilomeetri kõrgusel Atlandi ookeani kohal.

      Cress võttis välja oma orbiidil liikuva satelliidi ID. Kui tema satelliidilt tirida nöör Maa keskpaiga suunas, lõikaks see otse läbi Jaapani provintsi ranniku.

      Isegi mitte ligilähedaselt teineteise läheduses. Seda ei olnud nad kunagi. Lõppude lõpuks oli tegu hiiglasliku orbiidiga.

      Rampioni koordinaatide leidmine sai Cressi häkkeri­karjääri suurimaks väljakutseks. Isegi sellisena kulus tüdrukul selleks vaid kolm tundi ja viiskümmend üks minutit. Kogu selle aja tegid ta pulss ja adrenaliin lausa kukerpalle.

      Ta peab nad esimesena leidma.

      Ta peab nad esimesena leidma.

      Sest ta peab neid kaitsma.

      Lõppude lõpuks seisnes kogu küsimus matemaatikas ja tuletamisvõimes. Satelliidivõrgustiku kasutamises, et põrgatada signaale kõikidelt ümber Maa tiirlevatelt õhulaevadelt. Jättes kõrvale need, millel olid jälgimisseadmed, sest ta teadis, et Rampioni oma on eemaldatud. Jättes kõrvale need, mis olid selgelt liiga suured või väikesed.

      Nii jäid järele peamiselt Kuu õhulaevad ja need olid loomulikult kõik juba tema valitsemise all. Cress segas juba aastaid nende signaale ja eksitas radarilaineid. Paljud maalased uskusid, et Kuu laevad on nähtamatud nende võime tõttu meeltega trikitada. Kui nad vaid teak-sid, et tegelikult põhjustas neile nii palju probleeme hoopis üks väärtusetu koor.

      Lõpuks tiirutas ümber Maa vaid kolm kriteeriumitele vastavat õhulaeva. Kaks neist (kahtlemata ebaseaduslikud piraadihõljukid) ei raisanud maandumisega hetkegi aega, kui kuulsid, et toimumas on hiiglaslik kosmoseotsing, mille keskmesse nad kohe satuvad. Cress lappas hiljem uudishimust tolle kandi politseiraporteid ja leidis, et mõlemad laevad jäid Maa atmosfääri sisenedes vahele. Rumalad kurjategijad.

      Nii jäi järele vaid üks. Rampion. Ja selle pardal Linh Cinder ja Carswell Thorne.

      Kaksteist minutit pärast nende asukoha tuvastamist asus Cress juba segama kõiki signaale, mis ähvardasid nende asukohta sama meetodi abil paljastada. 214 Rampion, klass 11.3 haihtus nagu imeväel kosmosesse.

      Siis, närvid vaimsest pingutusest läbi, varises tüdruk tegemata voodile ja vahtis õnnest hullunult lakke. Ta sai hakkama. Ta muutis nad nähtamatuks.

      Üks ekraanidest tõi kuuldavale kõlina ja tõmbas Cressi tähelepanu Rampioni tähistavalt hõljuvalt täpikeselt eemale. Ta pööras end selle poole ja võpatas, kui üks juuksesalk tooli rataste vahele jäi. Tüdruk sikutas selle ühe käega vabaks ja nügis teisega ekraani unest üles. Üks klõps ja aken oli avatud.

      KOLMANDA AJAJÄRGU VANDENÕUTEOORIAD„Mitte veel üks,” pomises Cress.

      Vandenõuteoreetikud minetasid pärast küborgitüdruku kadumist igasuguse mõõdutunde. Üks väitis, et Linh Cinder töötas Ühendriikide valitsuse või kuninganna Levana heaks. Teine uskus, et plika mestis hoopis salaühinguga, mille eesmärk oli üks või teine valitsus kukutada. Kolmas kuulutas, et ta on kadunud Kuu printsess või teab kadunud printsessi asukohta. Neljas kuulutas, et ta on kuidagimoodi seotud letumoosi levikuga. Viies püüdis kõiki uskuma panna, et ta võrgutas keiser Kaito ja ootas nüüd mingit Kuu-Maa-küborg-asjandust.

      Carswell Thorne’i kohta liikus peaaegu sama palju kõlakaid. Näiteks tõelise põhjuse kohta, miks noormees vangis viibis – salasepitsus viimase keisri tapmiseks. Kuidas ta juba aastaid enne vahistamist Linh Cinderiga koostööd tegi. Kuidas ta omas seost põrandaaluse võrgustikuga, mis aastaid tagasi vanglasüsteemi imbus, et valmistuda päevaks, mil Thorne nende abi vajab. Uusima teooria põhjal oli Carswell Thorne tegelikult salajane Kuu sorts, kes pidi Linh Cinderit põgenemisel aitama, et Kuu saaks põhjuse sõja alustamiseks.

      Põhimõtteliselt ei teadnud keegi midagi.

      Välja arvatud Cress, kes teadis tõde Carswell Thorne’i kuritegude, kohtumõistmise ja põgenemise kohta – või vähemalt neid põgenemise jupikesi, mille ta suutis vangla turvavideo ja tööl olnud valvurite tunnistuste põhjal kokku panna.

      Õigupoolest oli Cress veendunud, et teab Carswell Thorne’i kohta rohkem kui keegi teine siin ilmas. Elus, kus värskus ja uudsus olid haruldused, muutus noormees tüdruku