Uku Masing ja Piibel. Uku Masing

ning tahtmist seda toimetama asuda.

Sõjajärgsel ajal, kuni oma surmani (1985) lõpetas Masing aga hulga väiksemaid töid, millest mõned jäid käsikirjaliseks: “Tooma evangeeliumist” (koostöös Kaide Rätsepaga, 1950. aastad),^[13] eksegeetiline põimik “Yheksale pyhale mõeldes” (1971–74),^[14] ettekanne piiblitõlkijate seminaril Tallinnas “Jutustamismudeleist Vanas Testamendis” (1982) ning “Ülestõusmisest Filippuse evangeeliumiss” (1986).^[15] Üksikuid Masingu kirjutisi avaldati Eestis. Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku aastaraamatus ilmus “Eksiilijärgse Juuda ajaloost” (1956),^[16] Tartu Riikliku Ülikooli toimetistes saksakeelne “Tüve wrṯ sotsioloogilisest arengust” (1967) ning kogumikus “Teoloogia ja kirik” “Piiblitekstide paralleele Lähis-Ida folklooris” (1977). Mõned käsitlused ilmusid saksa keeles ka piiri taga. Nii avaldati Rootsi eestlaste väljaandes “Papers of the Estonian Theological Society in Exile” “Mõiste ḥesed Vana Testamendi keelepruugis” (1954); Praha ülikooli usuteaduskonna perioodilises väljaandes “Communio Viatorum” “Abijam” (1959), “Qumrāni inimesed ja Vana Testament” (1960), “Vana Testamendi evangeelium” (1960),^[17] “Põhja-Euroopa ja Vana Iisrael. Udmurdi ja Põhja-Euroopa paralleel lepingulaeka rändamisele muistses Iisraelis” (1964) jt.; Saksamaal väljaandes “Evangelisches Pfarrerblatt” “Usklik Toomas” (1962);^[18] Prantsusmaal Fanny de Sieversi koostatud kogumikus “La main et les doigts dans l’expression linguistique” “Die “Hand” im Alten Testament und die estnische Übersetzung” (1981).^[19]

Selle rea lõpetuseks olgu meelde tuletatud, et VT tekstidega tegeleb Masing ka teiste valdkondade kirjutistes, ning et Masingu loenguid on palju käsikirjaks vormistatud. Viimaseid on Masing ka autoriseerinud. VT alal osutuvad kõige väärtuslikumateks ehk “Iisraeli rahva ajaloo autoriseeritud konspekt. Uku Masing’u loengute järgi” (1937),^[20] “Prohvetluse saatus V sajandil” (1950. aastad) ning “Vana Testamendi prohvetlus” (1962).^[21]

      Käesolevas kogumikus on kirjutised järjestatud kronoloogiliselt. Järgnevalt esitame märkmeid nende tööde sisu, temaatika ja ideestiku kohta. Kõigepealt võiks kirjutised jagada raskusastme järgi kolmeks: esiteks lihtsam lugemisvara, teiseks õpetlikum – lähemalt asjast huvitatuile, nt. üliõpilastele soovitatav –, ning kolmandaks rangemalt teaduslik materjal.

      Esimesse rühma ehk lihtsamaks lugemiseks on sobivaimad avajutlus Jh. 17,11–17 üle, mis annab tõelise kristluse ja riigi vastandamise taustal aimu Masingust kui igavesest opositsionäärist ja prohvetist, ning viiest eksegeetilisest tekstist neli: “Palmipuudepühaks”, “Suureks Reedeks”, “Ülestõusmispühiks” ja “Usupuhastuspühaks”. Neis avaldub Eesti lugejale ilmunud esseekogumikest juba tuttav Masing, kes tegeleb tänapäeva inimesega ja eelkõige iseendaga. Viienda, “Rm. 7,14–8,2 seletuse” võiks liigitada juba tõsisemate eksegeetiliste käsitluste hulka.

      Üliõpilastele ja VT-st ning UT-st lähemalt huvitatuile soovitatavaks ehk teise rühma kuuluvaks võib pidada enamikku käesoleva kogumiku kirjutistest. Neid ei tohi ega õigupoolest saagi lugeda kriitikavabalt kui õpikutekste, vaid kui näiteid Masingu teooriate rohkusest ja konstrueerimisvõimest. Nii mõndagi Masingu teesidest võib nimelt pidada tänapäeval ümberlükatuks; mõnede hilisemate teeside puhul hakkab Masingut kummitama ka kirjanduse puudus (nii ütleb ta ise kirjutise “Qumrāni inimesed ja Vana Testament” alguses), mis omakorda süvendab võimalust mitmesugusteks spekulatsioonideks. Põhjus, miks tasub Masingu teooriaid aga tõsiselt võtta, peitub selles, et neile ei saa kunagi vastata lihtsalt mütsiga löömise laadis: nii see ei saanud olla. Masingu komplitseeritud teeside kummutamiseks on vaja erudeeritust ja järjekindlust, et suuta kõikvõimalike detailidega vaeva näha. Kindlasti võib väita aga seda, et need teooriad innustavad, ärgitavad ise uurima ja järele mõtlema, juurde õppima jne., mis ei saa ju kellelegi kahjuks tulla. Antud eessõna autori meelest lausa tulebki lasta end Masingu teooriatest kanda, et neid lõpuks ometi võetaks tõsiselt ehk antaks neile vääriline vastus, olgu see siis positiivne või negatiivne.

Omamoodi õpetlik on mahukas töö “Jiptahi tütar” just neile, kes tahaksid teada, mida ja kuidas võib kirjutada kaks aastat teoloogiat õppinud üliõpilane. Just nii kaua (vähe) oli Masing õppinud, et tsiteerida väga ulatuslikku kirjandust ja tõmmata paralleele maailma eri piirkondade religioonide vahele. Kirjutis ise ei ole oma paljude originaalkeeles tsitaatide tõttu sugugi lihtne lektüür, ent kui lõpuni loetud, avastab lugeja end, nagu tihti teistegi Masingu teooriate puhul, seismas silmitsi veel tänaselgi päeval võrdlemisi uudselt mõjuva teesiga. Sedakorda siis teesiga initsiatsiooniriituste kohta VT aegadel, mille tõestuseks Masingul näidetest (Polüneesiast jm.) puudu ei tule.^[22]

Artiklis “Qumrāni inimesed ja Vana Testament” ei ole Masing piisava tõestusmaterjali puudumise tõttu nõus maailmas valitseva arusaamaga, et Qumrāni koguduse moodustasid esseenid. Ta pakub nende asemele hoopis hassiidlikku päritolu juutide äärmuslikku religioosset-poliitilist selootide sekti (Mt. 10,4; Lk. 6,15j.) esimesest sajandist p.Kr. või nende veelgi radikaalsemat tiiba – sikaare (vrd. Ap. 21,38). Paraku on tänapäeval Qumrāni esseenlikku iseloomu lihtsam tõestada kui selootlikku. Masing jääb siinkohal teadusmaastikul mängima marginaalset rolli ja võibolla oleks sõnastanud oma artikli hoopis teisiti, kui oleks tundnud nt. aasta hiljem ilmunud Martin Hengeli põhjalikku monograafiat.^[23] Ent paljud detailid ja võrdlused VT kirjakohtadega vääriksid siiski lähemat uurimist.

UT-ga seonduvast on Masing vanatestamentlasena kirjutanud vähem, ent siia kogumikku kuuluv, Kaide Rätsepaga kahasse kirjutatud “Tooma evangeeliumist” esindab tervet vastavasisuliste artiklite ja tõlgete hulka, mis on arvestades kirjutamise aega, 1950. aastate teist poolt, mil Nag-Hammadi käsikirjad olid alles värskelt leitud ja vähe tuntud, väga eesrindlik töö. Evangeeliumi ennast tundmata on autorid suurepäraselt kirjeldanud selle iseloomu^[24] – veel rohkemgi: nad on väitnud nn. toomakristluse olemasolu. Kui ka seoste otsimine budismiga mõjub paljude lugejate või teadlaste jaoks ootamatuna, on Masingul ja Rätsepal õigus selles, et algkristlus ei saanud olla ühtne nähtus, vaid jagunes eri vooludesse, millest mõni on saanud üldtunnustatuks, mõni vajunud unustusehõlma. Veel tuleb selle ja sarnaste kirjutise kohta mainida tõsiasja, et Masingul koos Rätsepaga on õnnestunud luua Eestis lausa teatud varakristlike ja apokrüüfsete teoste uurimissuund.^[25]

Oma teises varakristlikku kirjandust puudutavas, elu lõpul kirjutatud artiklis “Ülestõusmisest Filippuse evangeeliumis” alustab Masing väitega, et meile tuntud Filippuse evangeelium on tegelikult kogum päris evangeeliumi tulpade vahele kirjutatud kommentaaridest ehk marginaalidest, ja jätkab Filippuse Jeesuse jüngrina identifitseerimisega. Põhiosa kirjutisest tegeleb ülestõusmise küsimusega ja tõdeb muuhulgas, et gnostilist leidub Filippuse evangeeliumis küll, ent sellest ei piisa evangeeliumi gnostiliseks nimetamiseks. Antud artiklit võiks aga lugeda ka kommentaarina Masingu kui religioonifilosoofi käsitlusele ülestõusmisest. Tema erilise huvi taustal ülestõusmise vastu võiks tõmmata ühendusjoone hoopis kaugema nurgaga Masingu loomingus, tema luulega, samuti ta näidendiga “Palimplastid”.^[26]