Morten, Emilie ja kadunud maailmad. Reeli Reinaus

käe ja katsus ettevaatlikult viga saanud kohta. Sõrmed puutusid midagi libedat ja sooja.

      Urmas seisis nüüd lõõtsutades ta kohal, kuid ei löönud. Võib-olla ta ei jõudnud enam. Aga võib-olla oli ta verd nähes ära ehmatanud.

      „Sa vaata, et sa siin midagi ära ei määri,“ pomises Urmas ja koperdas köögist välja.

      Morten ajas end vaevaliselt põlvili. Korraga oli tal tunne, et püsti tõusmine ei ole hea mõte. Maailm tema ümber käis kummaliselt ringi. Veri voolas nüüd juba ta pluusi kaelusest sisse ja edasi seljale. Ta püüdis mõelda ratsionaalselt, kuigi see oli nii paganama raske. Ta ei tohtinud maha vedelema jääda, vaid pidi midagi külma haava peale panema, et verejooksu peatada. Ta lootis, et pea ei oleks nii hullusti lõhki, et vajaks õmblemist. Või nii hullusti katki, et ta ei suuda verd peatada.

      Seekord luges ta kõigest kolmeni ja ajas end siis ettevaatlikult kõigepealt tooli, siis laua najale püsti. Seejärel liikus ta aegamisi kraanikausini.

      Veerand tundi hiljem istus Morten köögilaua taga, rüüpas vett ja hoidis jääkülma vette kastetud rätikut kuklal.

      Poiss vaatas mõtlikult köögis ringi. See oli tema kodu, oli alati olnud. Ometigi ei tundnud ta end siin juba ammu koduselt. Ent veel neli aastat tagasi oli olnud kõik hoopis teistsugune. Siis kui vanaema ja vanaisa veel elasid ning ema kodus oli. Siis kui ema vend Urmas ei olnud veel sisse kolinud. Kui maailm tundus veel hea ja lihtne paik elamiseks.

      Võib-olla just see oligi põhjus, miks Morten ei suutnud oma praeguse eluga leppida. Sest ta ei olnud sellise elu sisse sündinud. Ta oli kogenud paremat elu. Ja ta tahtis seda uuesti kogeda.