Morten, Emilie ja kadunud maailmad. Reeli Reinaus

      2.

      Kuid järgmine päev oli Morten jälle tagasi. Selles bussis, selles linnas ja viimaks ka selles koolis. Koolis, kuhu ta ei kuulunud. Linnas, kuhu ta ei kuulunud. Püüdlemas elu poole, kuhu ta ilmselgelt tegelikult ei kuulunud. Aga mida ta tahtis. Tahtis rohkem kui ükskõik mida muud siin maailmas. Sest see oli ainus võimalik lahendus. Ainus lootus, mis tal oli. Väljapääs sellest kõntsast, mida ta onu eluks nimetas. Ja mille eest ta ema juba ammu põgenenud oli.

      Alguses olid kõik ta uues klassis temasse umbusklikult suhtunud. Sest ta oli peaaegu sõna otseses mõttes maalt ja hobusega. Välja arvatud fakt, et nad olid nii vaesed, et tal ei olnud jalgratastki, hobusest loomulikult rääkimata. Nii vaesed, et ta sai tasuta koolilõunat ja käis talv otsa katkiste saabastega, mis sulailmade saabudes kohe sokid märjaks tegid.

      Kõigele sellele vaatamata oli Morteni klass talle siiski võimaluse andnud. Nad ei hakanud teda narrima või ignoreerima, vaid lasid tal alguses lihtsalt olla, püüdes ettevaatlikult välja uurida, kes ta selline siis ikkagi oli. Ja Morten oli teinud kõik, et endast vähegi normaalset muljet jätta. Kuigi päriselt omaks ei olnud teda ka võetud. Ilmselt sel lihtsal põhjusel, et tal ei olnud raha oma klassikaaslastega koos pärast kooli midagi teha – ei kinno ega kuhugi sööma minna. Rääkimata sellest, et ta oleks saanud nendega nädalavahetuseti midagi koos ette võtta. Just sellepärast tundis ta end ikka veel võõra ja imelikuna. Sellisena, kes tahab rohkem, kui ta tegelikult vääriks.

      Aga see, miks kaasõpilased koolis Morteni vastu siiski kõik üsna sõbralikud ja heatahtlikud olid, tulenes peamiselt vist kahest asjaolust, või nii vähemalt Morten mõtles. Esiteks õppis ta nagu hull ja oli seega klassis üks parimaid. Teiseks oli tal kaamera. Olgugi et igaüks võis tänapäeval oma telefoniga nii palju filmida, kui vaid süda lustis, siis päris kaamera oli ikkagi midagi muud. Pealegi oli Mortenil pildistamise ja filmimise peale silma. Ja see oli oskus, mida ei saanud endale osta ükski ta klassikaaslane – ehkki enamik käis koolivaheajal reisimas, ja mitte Tenerifel ja Türgis, vaid hoopiski Aasias või Lõuna-Ameerikas – isegi terve varanduse eest.

      Morten oli ostnud selle kaamera paar aastat tagasi vanaisalt päranduseks saadud rahaga. See maksis küll palju, kuid ta ei oleks ka praegu teistmoodi otsustanud. Kaamera ja head hinded olid tema ainuke pilet teistsugusesse maailma. Paremasse maailma kui see, kus ta juba kolm aastat oli viibinud. Alates ajast, kui vanaisa-vanaema olid lühikese vahega surnud ning nende kodutalu, kus ta senini oli koos ema ja vanavanematega elanud, oli jäänud tema ema vanema venna, onu Urmase hoolde. Pea paari aastaga oli kogu nende elu täiesti pea peale pööratud. Urmas oli enamiku parematest asjadest maha müünud, raha maha joonud ning hooned lasknud lagunema minna. Talu, mida Morten oli oma koduks pidanud, oli selle ajaga peaaegu tundmatuseni muutunud. Ja ka tema elu oli tundmatuseni muutunud, sest ema oli aasta tagasi Soome tööle läinud, et neil oleks kunagi võimalik Urmase juurest ära kolida. Oma kodust ära kolida, mõtles Morten vahel kibestumisega, kuid ometi ta ootas seda päeva pikisilmi.

      Kell helises vahetundi ja Morten toppis õpiku ja vihiku kiiresti kotti. Ta oli lubanud vahetunnil aidata Andreasel mingeid flaiereid jagada. Ühe õpilaskogu ürituse kohta.

      Jah, nüüd oli tal klassis isegi paar sõpra. Või midagi sinnapoole. Ta ei veetnud nendega kunagi koos vaba aega, sest tal ei olnud raha, ning kui nad pakkusidki, et võivad talle välja teha, ei olnud Morten sellega nõus. Ta ei olnud neist kellegi pool ka kunagi külas käinud. Ta ei tahtnudki minna. Ta oleks seal nähtut ainult terve aeg oma koduga võrrelnud ning ilmselt vaid masendusse sattunud. Aga võib-olla nad ka ise ei tahtnud teda kutsuda. Võib-olla poiste vanemad oleksid kartnud, et ta varastab neilt midagi. Võib-olla oleksid nad talle süüa kaasa pakkinud. Ta ei teadnud. Aga igal juhul oleks ta end halvasti tundnud.

      Nii kui Morten oli asjad kotti toppinud, oligi Andreas platsis ja surus talle hunniku flaiereid pihku.

      „Näed, võta need! Sina lähed teisele, mina kolmandale ja pärast saame esimesel kokku!“

      Morten noogutas. Ta oli arvanud, et nad jagavad neid koos. Aga loomulikult sai eraldi kiiremini. Ja ega Andreas ei pidanudki ju teadma, et ta ikka veel tundis end ebakindlalt. Tal oli tunne, et ta on klaasist ja kõik näevad tema sisse. Seda, milline tühjus ja kindlusetus seal valitseb. Seda, kuidas ta süda väriseb iga kord, kui keegi teda kõnetab.

      „Hei! Selline üritus on tulemas,“ sõnas Morten punastades ja surus kahele esimesena vastu tulnud tüdrukule lendlehed pihku.

      Ta ei julgenud neile isegi otsa vaadata.

      Sest ta kartis neid.

      Loomulikult ei näidanud ta seda välja. Tavaliselt andis ta tüdrukutega rääkides endast peaaegu kakssada protsenti. Et keegi neist ei kahtlustaks, et ta terve selle aja kardab, et nad hakkavad teda tema imelike riiete pärast narrima. Et ta kahtlustab, et nad räägivad temaga ainult sellepärast, et ta on ohutu, sest mitte ükski tüdruk ei tahaks temaga nagunii mitte kunagi käia ja sellepärast pole vaja temaga suheldes ka eriti pingutada.

      Morten adus, et just nüüd oligi juba midagi valesti. Tüdrukud seisid ikka veel ta ees ega kavatsenudki kuhugi minna.

      Poiss tõstis pilgu. Sel hetkel oli ta rohkem imestunud kui hirmul.

      „Kas te tahate veel midagi küsida?“ pomises ta lühemale heleda peaga tüdrukule otsa vaadates.

      Tüdruk noogutas.

      „Sul on täiega lahe jakk. Ma tahtsin küsida, kust sa selle ostsid?“

      Morten kahvatas. Viimaks oli see siis juhtunud, mida ta kogu aeg kartnud oli. Seda, et keegi ta välimuse üle nalja viskab. Kaltsukariiete üle, mida ta kannab. See ei lugenud, et need olid Soome kaltsukatest.

      „Soomest,“ pomises Morten ja jättis tüdrukud sinnapaika. Ta kavatses minna ja need flaierid Andreasele tagasi anda.

      3.

      „… kaheksa, üheksa, kümme …“

      Morten surus hambad nii tugevasti kokku, kui ta suutis, kuid ei sulgenud silmi. Ta vaatas terve selle aja köögi ukse kohal rippuva seinakella osuteid, lugedes mõttes sekundeid ning pigistades käsi rusikasse. Kunagi varem ei olnud see kestnud kauem kui pool minutit. Urmasel sai enne võhm otsa. Või koperdas ta millegi taha ja kukkus. Praegugi seisis ta vaevu jalul, ära joodud alkoholikogusest andis märku peaaegu tühi viinapudel köögilaual.

      „… kaheksateist, üheksateist, kakskümmend,“ luges Morten endamisi.

      Ta ei olnud kunagi ära jooksnud, kui onu teda peksis. Ta lihtsalt seisis ja kui jõudis, siis ka naeratas põlglikult. See oli tema viis näidata, et ta on sellest üle. Et praegu on ta sellest üle vaimselt, kuid ühel päeval ka füüsiliselt.

      See oli üks neist asjust, millest ta unistas, kui õhtul voodis und ootas. Sellest, et ühel päeval on ta nii tugev, et võib onu endast eemale lükata. Lihtsalt lükata. Muud ei midagi. Ei, ta ei unistanud kättemaksust. Ta ei mõelnud sellest, et ta võiks Urmasest kinni haarata ja teda pimedas kättemaksuihas vastu peksta. See oleks olnud sama nõme. Vägivalla vastu vägivallaga võitlemine muutis selle võitluse ju mõttetuks. Morten unistas lihtsalt sellest, et Urmas ta rahule jätaks. See oli kõik, mida ta tahtis. Ja seda polnud ometi ju palju tahetud.

      „… kakskümmend viis, kakskümmend kuus …“

      Urmas vahtis talle oma verd täis valgunud silmadega otsa, kuigi Morten polnud päris kindel, kas ta ikka näeb teda. Mehe löögid olid samas küll üsna tugevad, seega polnud ta veel end nii segi joonud. Morten püüdis panna kogu oma põlguse pilku, millega ta Urmast kindlameelselt seiras. Kahused pruunid juuksed, hallid, justkui vesised silmad, paistes silmaalused, punane lillakate laikudega nina, hõre ajamata habe, veidi kõver kitsaste huultega suu ja haisev hingeõhk – see oli