Päevikukütid. Eet Tuule

aga pikk tee ja ma olen praegu nii paras poiss, et siis on hästi, kui mul homme ka veel rooli taha asja on.”

      „Kahju!” ohkas Signe nii südamest, et naise nukker nägu ilmus Taivo silme ette. „Tule siis homme, kui ikka veel üksi oled. Aga kindlasti, sest oleks vaja arutada, kes meiega sellist mäkra mängis. Ja miks? Esmalt muidugi helista!”

      Ja kui ta oli Taivole oma aadressi dikteerinud ning hoiatanud, et mees seda ripakile ei jätaks, lisas Signe igaks juhuks veel: „Ära sa jumala pärast enam peale võta!”

      „Ei!” vastas Taivo kindlalt, kuid klaasi juba välja valatud kraami jõi ta siiski lõpuni, toimetas natuke köögis, andis koerale süüa ja heitis varakult magama. Igat sorti mõtted keerlesid karussellina peas ja uni ei tahtnud kuidagi tulla.

      Järgmine hommik tervitas Taivot väikese pohmelliga. Paras aprillinali, muigas mees kibestunult, sest kedagi polnud vahepeal koju tulnud. Isegi Sammi ulgus keti otsas, justkui teades, et Nurmiku tallu on saabunud murepäevad. Taivo turgutas end hapukapsavedeliku ja kange kohviga ning tasapisi tuli eluvaim sisse. Ent mis veel tähtsam: mõte hakkas jooksma ning pärast hommikueinet asus ta aega viitmata oma päevaplaani ellu viima.

      Helistas kõigepealt Ellenile ja Liisile. Kumbki neist ei vastanud. Seejärel valis ta oma vana sõbra numbri. Uuemõisas elav Urmas Rohtlal oli juba seitsekümmend kaks aastat turjal, aga tema kunagine teejuht lindude juurde oli endiselt tegus mees.

      Mis sest, et teistest eraldunud. Ilmselt põhjusega, millest oli lubanud Taivole kunagi rääkida. Kui aeg käes. Nüüd aga kuulas Urmas sõbra jutu rahulikult ära ja ütles talle omaselt lühidalt:

      „Mnjah, keeruline situatsioon, aga tegutse oma südame ja mõistuse järgi. Käin iga päev korra sinu Sammit toitmas ja viskan kanadele ka paar peotäit otra ette. Kui naistega kokku trehvan, küll siis tean, mida pajatada. Ainult et omavahel peame iga päev sidet pidama. Ole siis tugev!”

      „Pean olema, aga suur tänu, sest sinu ees jään ma igatahes suureks võlglaseks!”

      „Küllap sa jõuad mulle tagasi teha,” kõhistas taat naerda. „Vana ja veidi väeti, nagu ma olen.”

      „Pole sa väeti midagi,” võis Taivo ausalt tunnistada.

      „Esialgu õnneks veel mitte. Kui Ellenit näen, siis annan sellest sulle muidugi kohe teada.”

      „Teeme nii. Tänase toidu ja vee saab koer veel minu käest.”

      „Selge, mina tulen sinu elamist siis homme hommikul vaatama. Ongi hea põhjus väikeseks autosõiduks.”

      „Nii, Urmase peale võin igatahes kindel olla,” lausus Taivo kuuldavalt ning helistas ühe soojaga kohe ka Signele. Too oli kõnet otsekui oodanud, sest vastas kohe:

      „Signe siinpool. Kas oled üksi?”

      „Jah seis on endine.”

      „Täna sõita saad?”

      „Kerge pohmakas on, aga ikka saan.”

      „Kas mingit muud takistust pole, majapidamise juures näiteks?” uuris naine arukalt.

      „Ei enam, ajasin need asjad äsja joonde.”

      „Rõõm kuulda. Ootan sind väga! Sõida ainult ettevaatlikult.”

      „Seda ma teen,” muheles mees. Põrgusse! Kõik peavad end pühakuks, ent ise teevad, mida tahavad. Ja panevad oma reegleid paika. Miks mina pean kerge flirdi pärast nüüd üksi kodus põdema? Pealegi on vaja koos arutada, kes too pildistaja oli.

      „Kui hakkad minu juurde jõudma, helista veidi ette. Tulen välisukse juurde vastu ja näitan, kuhu auto parkida.”

      „Kena on. Kümne minuti pärast läheb sõiduks.”

      ***

      Signe elas korralikult restaureeritud kahekorruselises puumajas. Nii kui Taivo välisukse ees peatus, lipsas õhukese sinise sulejope õlgadele visanud Signe sealt välja ning maandus hetke pärast Taivo kõrvalistmel.

      „Tore, oledki kohal! Keera paremale, maja taha … Näe, tolle punase kõrval see minu koht ongi. Teised siia ei pargi.”

      „Kas sul on siis ka auto olemas?” oli Taivo kergelt imestanud.

      „Jah. Volkswagen. Praegu seisab see maal. Aga mis siin imelikku on?”

      „Ega polegi, kaasajal igati normaalne nähtus,” kohmas mees, tundes, et naise lähedus hakkas tema kõneosavust juba pärssima.

      „No mida sa vahid?” naeris Signe. „Lähme tuppa, seal on sul aega mind uurida küll. On ikka või?” usutles ta ettevaatlikult üle. „Lähme ruttu, mul hakkas koridoris passides ennist vilu.”

      Tema silmarõõm elas teisel korrusel kahetoalises korteris. Köök oli väiksevõitu, kuid toad see-eest suured ja maitsekalt sisustatud.

      „Noh, oled pilgu peale visanud? Meeldib või ei?” tuli perenaine köögist kohvi ja täis pudeliga. „Ehk võtaksime meie kahe terviseks ühe väikese pitsi!”

      „Elamine on sul tunduvalt moodsam kui meil ja tassikese kohvi jooks meeleldi ära, aga kui sa minu pärast viskit pakud, siis kärakas pole oluline. Ja kiiret sellega pole.”

      „Kena kuulda, kuid täna aitaks see meid esimesest kohmetusest üle saada,” lausus Signe vaikselt, teraselt mehe nägu jälgides. „Minul on küll närv sees.”

      Alles nüüd Taivo adus, et teatud mõttes oli Signe vaat et isegi keerulisemas olukorras.

       Mehed võivad endale alati rohkem lubada, sest patusteks peetakse eeskätt ikka naisi – sedamoodi on ühiskondlik arvamus häälestatud. Aga kas see ka praegu kehtib? Ega ma ei teagi, sest olen ajast nii palju maha jäänud.

      Sellal kui need mõtted mehe peas ringlesid, valas perenaine konjakiklaasidesse napilt kolmandiku jagu kuldset jooki, vaatas Taivole kergelt unistava ilmega otsa ja ütles:

      „Küll sa näed, see kulub meile ära.”

      Kuluski: Taivo tundis, kuidas tuline jutt kurgust alla voolas, misjärel kogu tema keha tasapisi kuumaks läks. Ent omavahel vahetasid nad endiselt sisutuid lühilauseid ja nüüd oli mees see, kes esimesena klaasi tõstis. Ka Signe võttis üsna mehise suutäie. „Minule esialgu piisab,” ütles ta siis ja lükkas oma klaasi kõrvale. „Sina võid muidugi veel võtta.”

      „Ka mulle aitab,” lausus Taivo, tõusis ja imetles üksisilmi noort ilusat naist. „Kas sa ka tead, kui kaunis sa oled?” ütles ta kähiseva häälega.

      „Vahel tean, enamasti mitte.”

      „Aga praegu?”

      „Praegu tunnen ma end tõesti kaunina,” sõnas Signe vaikselt. Tõusis samuti püsti, liugles paari-kolme tabamatult imekerge sammuga mehe ette ja siis otsekui libises Taivo käte vahele. Mees surus naise tugevasti enda vastu ja nende huuled kohtusid. Kui juba eilsed suudlused ei kuulunud süütute kilda, siis tänane sülelus muutus järjest kirglikumaks. Mees tundis, kuidas Signe sitke keel tema oma otsis. Siis need kohtusid ning asusid teineteist vastastikku kompama. Elleniga pole mul vist kunagi niimoodi olnud, käis Taivol peast läbi ning see oli viimane mõte, mida ta pärast selgelt mäletas …

      Siiski, teatud hetked talle meenusid. Näiteks see, kuidas neil mõlemal äkitselt väga kiire hakkas. Klassikalise tegumoega ja ideaalselt istuva kleidiga oli lihtne: mees tõmbas selle luku ühe ropsuga lahti ja erkpunane riideese vajus sahisedes põrandale. Seepeale Singe ohkas erutatult, sest tema maadles alles mehe T-särgiga. Püksiluku sai ka Signe kohe lahti, aga siis ta peatus.

      „Kas sulle meeldiks, kui mina seda teen?” sosistas ta, ise sügavalt punastades. See oli sedavõrd ootamatu, et sütitas meest veelgi enam.

      „Väga! Võta mul kõik seljast,” kähistas Taivo, „aga sinul polnud kleidi all peale rinnahoidja ja püksikute ju mitte midagi. Seepäras