Teine Asum. Айзек Азимов

Mul poleks tulnud taanduda ega taluda seda ootamist. Milline ajaraiskamine. Viis aastat on läinud kaotsi.”

      Pritcher ei suutnud oma valitseja kinnisideed hinnata, sest tema vaimne koostis oli kontrolli all. Ta oli piinatud, ebamääraselt murelik. Ta sõnas: „Kas meil pole mõnda muud seletust, härra? Viis korda olen ma otsimas käinud. Olete marsruudid ise valinud. Olen läbi tuhninud viimase kui ühe asteroidi. Sellest on kolmsada aastat, kui Seldon olevat vanas Impeeriumis asutanud kaks asumit selle uue impeeriumi tuumaks, mis pidi välja vahetama vana ja hääbuva. Sada aastat pärast Seldonit tundis Esimest Asumit – sedasama, mida meiegi väga hästi tunneme – kogu Perifeeria. Sada viiskümmend aastat pärast Seldonit, kui vana Impeerium pidas oma viimase sõja, tunti Esimest Asumit terves Galaktikas. Nüüd on möödas kolmsada aastat – ja kus on see salapärane Teine Asum? Galaktikas pole ühtegi kolgast, kus oleks sellest kuuldud.”

      „Ebling Misi sõnutsi hoiab Teine Asum end saladuses. Vaid saladuses muutus tema nõrkus jõuks.”

      „Ainult olematu saab end nii hoolikalt peidus hoida.”

      Muul tõstis oma suurte silmade valvsa pilgu. „Vale! See on olemas.” Luine sõrm osutas otse ette. „Nüüdsest alates toimub taktikas väike muutus.”

      Pritcher kortsutas kulmu. „Kas kavatsete ise reisida? Minu meelest poleks see mõistlik.”

      „Ei, muidugi mitte. Teil tuleb taas minna – viimast korda. Kuid te peate juhtimist jagama.”

      Järgnes vaikus. Pritcheri hääl tundus pingul olevat: „Kellega, härra?”

      „Siin Kalganil on üks noormees. Bail Channis.”

      „Ma pole temast midagi kuulnud, härra.”

      „Arvatavasti mitte. Kuid ta on terase mõistusega, ta on auahne – ja ta pole pööratud.”

      Pritcheri tugevad lõualuud värahtasid vaevumärgatavalt. „Ma ei mõista, mis eelis sellel on.”

      „Sellel on üks eelis, Pritcher. Olete leidlik ja kogenud mees. Olete mind hästi teeninud. Kuid te olete pööratud. Teid paneb liikuma pealesunnitud lojaalsus minu suhtes. Kui te kaotasite oma loomuliku ajendi, kaotasite ühtlasi midagi muud, õhkõrna impulsi, mida ma ei suuda kompenseerida.”

      „Seda ma ei usu, härra,” lausus Pritcher kibedalt. „Mäletan küll, milline ma sel ajal olin, kui ma olin veel teie vaenlane. Ma ei tunne end sugugi kehvemana.”

      „Muidugi mitte.” Muula suu väändus naeratuseks. „Selles osas pole teie hinnanguvõime eriti objektiivne. Mis puutub sellesse Channisesse, siis ta on auahne – enda huvides. Ta on täiesti usaldatav – mitte lojaalsusest, vaid omaenda kasu tõttu. Ta küll teab, et ta ratsutab minu mantli varjus ja on valmis igapidi minu võimu suurendama, et see sõit kestaks kaua ja viiks kaugele ning et asi oleks seda väärt. Kui ta läheb teiega koos, saavad need tema pürgimused lisaimpulsi – tema enda kasu nimel.”

      „Miks te siis” – Pritcher käis ikka veel peale – „ei tühista minu pööramist, kui see mu võimeid sel puhul suurendaks? Vaevalt saab mind enam ebalojaalseks pidada.”

      „Seda ei tee ma kunagi, Pritcher. Nii kaua, kui te olete minust käeulatuse kaugusel või annihilaatori laskeulatuses, jääte pööratuks. Kui ma teid lahti päästaksin, oleksin järgmisel hetkel surnud.”

      Kindrali sõõrmed laienesid. „Mind solvab, et te nii mõtlete.”

      „Minu eesmärgiks pole teid solvata, kuid teil on võimatu aru saada, millised oleksid teie tunded, kui need liiguksid vabalt sünnipäraste mõjurite antud suunas. Inimmeel sõdib mõjutamise vastu. Seetõttu ei suuda tavaline hüpnotisöör midagi ette võtta vastu inimese tahtmist. Mina suudan, sest ma pole hüpnotisöör, ja uskuge mind, Pritcher, teis peituv vastupanu, mida te praegu pole võimeline väljendama ja millest te pole isegi teadlik, on sellist liiki, millega ma ei soovi tegemist teha.”

      Pritcher langetas pea. Kasutuse tunne masendas teda. Siis sundis ta end küsima: „Kuidas te saate selle mehe peale loota? Ma mõtlen, täielikult – nii nagu te praegu saate minu peale loota?”

      „Täielikult ma arvatavasti ei saa. Sellepärast peategi kaasa minema.” Muul vajus suurde tugitooli, mille pehme seljatoe taustal näis ta otsekui kõveraks murtud hambaork. „Peate kaasa minema, sest äkki põrkab ta juhuslikult kokku Teise Asumiga, äkki lööb talle juhuslikult pähe, et leping Teise Asumiga on kasulikum kui minuga. Mõistate?”

      Pritcheri silmist paistis rahulolu. „See kõlab juba paremini, härra.”

      „Täpselt nii. Kuid pidage meeles, et ta peab saama tegutseda võimalikult vabalt.”

      „Loomulikult.”

      „Nii... Ja veel üks asi, Pritcher. See noormees on hea väljanägemisega, meeldiv ja äärmiselt võluv. Ärge laske tal ennast petta. Loomu poolest on ta ohtlik ja järeleandmatu. Ärge astuge talle teele ette, kui te pole selleks valmis. Ongi kõik.”

      Muul oli taas üksi. Ta laskis valgusel kustuda ja tema ees olev sein muutus jälle läbipaistvaks. Taevas oli purpurne ja linn paistis valguslaiguna silmapiiril. Mis mõtet sellel kõigel on? Ja kui ta olekski kõige oleva valitseja, mis siis? Kas see takistaks siis Pritcheri-taolistel meestel olemast sirgeseljalised ja veetlevad, iseteadlikud ja tugevad? Kas Bail Channis kaotaks seetõttu hea välimuse? Või kas ta ise muutuks teistsuguseks kui praegu?

      Muul needis oma kahtlusi. Mida ta õigupoolest tahtis?

      Pea kohal hakkas vilkuma sinakas signaallamp. Ta võis jälgida paleesse saabunud mehe liikumist ja ühtaegu, just nagu oleksid tema mutandi-aistingud selles tohutus hämaruses tugevnenud, tajus ta tunnete voogu puudutamas aju närvikiude.

      Ta tundis saabuja kohe ära. See oli Channis. Seekord ei tunnetanud Muul ühtekuuluvust, vaid jõulise meele mitmekesisust, mida ainult kõiksuse ettemääramatus oli vorminud. Meelte voog liikus lainetades. Õhuke pindmine kiht oli ettevaatlikkusest vaigistatud, kuid ka selle pööristes vilksatas irvitust. Ja selle all võis näha isekust ja enesearmastust, mis paiskas siin-seal välja julma huumorit. Kõige all oli auahnus.

      Muul teadis, et ta suudab selle vooluse jäävalt kätte saada ja seisma sundida ning liikuma panna uude voolusängi. Kuid milleks? Isegi kui ta suudab Channise pea alandlikkuses alla painutada, kas vabastab see teda ennast värdjalikkusest, mis sundis põgenema päeva eest ja eelistma ööd ning mille tõttu ta elas erakuna impeeriumis, mis kuulus tingimusteta talle?

      Uks Muula taga avanes ja ta pöördus ümber. Läbipaistev sein muutus tumedaks ja purpurne õhtuhämarus loovutas koha aatomijõu säravale valgusele.

      Bail Channis võttis hooletult istet ja ütles: „See pole päris ootamatu au, härra.”

      Muul hõõrus oma lontjat nina kõigi nelja sõrmega ning paistis olevat veidi ärritatud, küsides: „Kuidas nii, noormees?”

      „Aimus võib-olla. Otse öeldes – olen kuulnud kuulujutte.”

      „Kuulujutte? Millist te neist mitmest tosinast mõtlete?”

      „Neid, mis väidavad, et Galaktika vallutamiseks tehakse uusi plaane. Loodan, et see on tõsi ja et saan endale sobiva osa.”

      „Järelikult olete seda meelt, et Teine Asum on olemas?”

      „Miks ka mitte? See muudaks asja palju huvitavamaks.”

      „Ja te olete huvitatud ka Teisest Asumist endast?”

      „Muidugi. Juba ainuüksi selle salapärasus äratab uudishimu. Viimase aja uudised on ainult seda käsitlenudki – ja selles ei puudu oma mõte. Ühe eriartikli autor on Cosmos-lehe jaoks välja mõelnud salapärasusi täis loo maailmast, mis koosneb vaim- olenditest – see tähendab muidugi Teist Asumit –, kelle vaimsed võimed on arenenud nii kaugele, et nad suudavad alistada kõik loodusteadustele teada olevad energialiigid. Kosmoselaeva võib hävitada valgusaastate kauguselt, planeete suudetakse orbiidilt eemale tõugata...”

      „Huvitav.