Kõrtsi. Jüri V. Grauberg

      

Jüri v.Grauberg & Viivika Vester

      © Tekst: Jüri v.Grauberg & Viivika Vester

       © Kujundus: Hain Särg

       Korrektuur: Eha Aab

       Kaanefotod ja visioon: Ilmar Särg

       Trükkinud: OÜ Active Print

       Väljaandja: Lambri Raamat

       ISBN 978-9949-9516-6-6

       ISBN 978-9949-0172-5-6 (epub)

      I peatükk

      Kaks nädalat tagasi murti Kõrtsi talu ligi poolesajapealisest lambakarjast maha neli lammast ja mõni päev hiljem veel kaks. Olgugi, et lambad olid aetud ööseks mitmekordse elektrikarjusega piiratud aeda, ei olnud see uttede elu päästnud. Talu peremees Priidik Sihvard, kogukas, õlgadele langevate halliseguste ja lokkis juustega, umbes viiekümne aastane mees, arvas samamoodi nagu kohal käinud ametimeeski, et hundiga siin tegemist ei ole ja niisuguse sigadusega lammaste kallal võis ainult koer hakkama saada. Hunt ei hakka elektrikarjusest üle hüppama. Seda võib teha vaid suur koer, kellel elektrikarjusest aimu. Pealegi oli lambaid hakatud purema kintsudest, mitte aga kõrist, nagu hunt oleks seda teinud. Ja murtud lambaid oli hakatud sööma ka kintsudest, mitte hundi moodi, kõhust. Priidik oli kindel, et huntidega tal tegemist ei ole, ning seetõttu pole tal vaja ka jahimeestelt abi paluda. Niikuinii neil hundilaskmise luba pole ja vaevalt ka saaksid. Hunt on püha loom, mis sellest, et murrab lambaid ja külakoeri. Hulkuvaid koeri võis aga tema arvates tulistada igaüks. Täpselt nagu lindpriisid.

      Kuna maha murtud lambad ei läinud kirja kui hundiohvrid ja mingist kahjutasu saamisest polnud juttugi, otsustas Sihvard lammaste murdja maha lasta või siis kasvõi eemalegi peletada. Ja nii ta istus juba viiendat ööd järjest lammaste öö laagri lähedal suure saarepuu otsa tehtud väikesel platvormil ja ootas, püss käes, lammaste murdjat. Jumal andis juba jaanikuu alguses kuiva ilma ja Vanakurat hordideviisi sääski. Püssikuul oli kõige kindlam viis murdjast, või murdjatest lahti saamiseks. Kõrtsi talu lambakari oli kuus looma juba kaotanud ja Priidik ei olnud nii rikas, et võinuks oma lammastega ei tea kust tulnud murdjaid toita. Mitte selleks ei kasvatanud nad koos Lehtega juba mitu aastat lambaid. Siiani ei olnud ükski murdjaloom nende villakandjate kallal käinud. Need kuus maha murtud looma olid esimesed ohvrid.

      „Kaua võib?” ümises mees tuntud telelauset ning laskis silmadel hoolega ringi käia. Juunikuine öö oli pahareti laskmiseks küllalt valge ja kuna kurjam oma tegevusega kuuli nõudis, siis pidi ta selle ka saama. Sihvard ei olnud kade mees, mis sellest, et tal oli karabiini jaoks alles jäänud vaid paarsada padrunit ja polnud ka lootust kusagilt saada padrunivarule täiendust. Vene väed olid Eestist ammuilma läinud. Lammaste murdja pidi aga tina saama igal juhul. Kõrtsi talu peremees oli valmis kas või sügiseni istuma öösiti puu otsas lavatsil ja oma lambaid valvama. Talu asju ajas niikuinii juba ammuilma Lehte ja Priidik ei pidanud enam ninapidi iga asja juures passima ning kontrollima.

      Lehte oligi kohe, kui ta tuli Kõrtsile teenijatüdrukuks, endal eelmise tööandja poolt siniseks pekstud silmad peas, pikkamööda, kuid kindlalt asunud taluasju korraldama ning Priidik andnud pikapeale kõik otsad naise kätte. Kui see teenijatüdrukuna ametisse võetu tahtis perenaisena tegutseda, siis ei olnud ju mõistlik teda keelata, pealgi oli Priidik harjunud, et majas on keegi, kes kõik talle ette-taha ära teeb. Ema, Kõrtsi Lonnit, ei olnud enam ammuilma elavate kirjas ja Lehte jaoks oli seega koht ees olemas. Priidik usaldas tema kätte kohe ka raha, mille ema oli kappi, voodilinade vahele ära peitnud ja mille Lehte oli kapiriiuleid korrastades üles leidnud. Kõrtsi uus perenaine kasutas selle Priidiku arvates ära mõistlikult, sest ostis talu piimakarja tervendamiseks vajalikke vahendeid.

      „Lehte on tubli olnud....” mõtles Priidik ja tõmbas teksariiete rinnataskust välja piibu ning pani selle hambusse. Põlema ta seda siiski ei pannud, sest mine tea, äkki oskavad lambamurdjad tubakasuitsu lõhnast mingit ohtu aimata ja ka see öö läheb tühja. Ammuilma sisse suitsetatud piip kõlbas ka niisama mõnusalt hammaste vahele panna.

      „Lehte on tubli olnud...” kordas mees mõttes ning kui aus olla, siis ei olnud tal naisele küll mitte midagi ette heita. Lehte oli sünnitanud aasta pärast, järgmisel kevadel, veel enne, kui lumi põldudelt sulama hakkas, Priidikule kena, punnpõskse poja ning paar aastat hiljem veel poja ning siis, peale aastast vaheaega tütre. Pesamunaks. Ja kogu see aeg ei olnud Lehte kordagi kurtnud, et Priidik, ma ei jaksa, aja nüüd taluasju ise, mul on peale talu veel ka lapsed kaelas.

      Lehte oli olnud abielus, aga kui tema mees õnnetult surma sai, pidi ta hakkama elatist teenima mujalt, sest korter, kus ta koos abikaasaga elas, öeldi kohe peale mehe hukkumist üles. Tuttavate kaudu sai ta teenijatüdruku koha ühes üsnagi jõukas talus.

      Priidik oli kunagi lubanud Lehtele tema pruutkleidi asemele, mille ta juba esimesel päeval kui naine talusse tööle tuli, kogemata udaralappideks lõikas, uue osta, kui tal seda vaja peaks olema. Ja kohe kui talus saadi sügiseste põllutöödega ühele poole, sai Kõrtsi uus perenaine nii uue pruutkleidi ja ka tanu alla. Oli ju Lehte, peale juhutöölise Madise tekitatud tulekahju kiiret likvideerimist veel laudapõrandal suitsevate põhutortide vahel seistes Priidikut kallistanud ning sosistanud mehele kõrva:

      „Sa lubasid suvel, et ostad mulle udaralappideks lõigatud pruutkleidi asemele uue...”

      „On sul seda kleiti nüüd vaja?”

      „Siis on vaja, kui sa tõesti mind endale naiseks tahad. Ainult siis...”

      Sihvard oli võtja mees.

      Priidiku meeleheaks ei soovinud noorik suuri ja kärarikkaid pulmi ning nende pulmapeol oli vaid kõige lähemad naabrid ja mõned peremehe sugulased. Pruudi poolt oli pulmas vaid Julie, naabritalu, Liiviku perenaise Aino õde. Oli ju tema andnud Lehtele peavarju kui see Kaarli eest, kelle talus ta teenijana töötas, põgenema pidi. Kaarlil oli kombeks joomasena teenijatüdrukut käperdama hakata ja oleks heameelega kindlasti ka vägistanud kui Lehte poleks vastu hakanud. Teenijatüdruk sai siis tavaliselt kibekähku sinised silmad pähe ja jooksis Kaarli vandesõnade saatel naabriperesse pakku.

      Ussisoo Tõnis, hea naabrimees, tõmbas pulmas nina kähku õliseks ja ajas Priidiku arvates väga rumalat juttu. Mis oli temal asja Lehte kaasavaraga? Tüdrukul polnud peale paari spordikoti midagi kui ta Kõrtsile tuli ja Priidikule ei olnudki ju vaja mingit kaasavaraga naist. Talle oli vaja talusse perenaist ning ka kaissu kedagi meelepärast ja armsat.

      „Mitte iga mees ei saa niisuguse kaasavaraga naist.” jauras Tõnis ning kippus Priidikut kallistama. „Palju õnne, naabrimees!”

      Sihvardile ei meeldinud naabrimehe irvitamine Lehte kahe spordikoti üle, aga purupurjus inimese peale vihastuda ei olnud mõtet. Pealegi võtsid Aino ja Julie peagi Tõnise enda hoole alla ning peale mõne pitsi sisse jootmist talutasid mitte midagi taipava mehe magama.

      Ka Lehte oli Tõnise aasimisest veidi solvunud ja Priidik pani tuju parandamiseks plaadimängijasse plaadi ning viis pruudi tantsule. Ega tantsimiseks suurt ruumi polnud, sest pulmad peeti ju Kõrtsil, aga hea tahtmise juures võis paar, kolm paari ikka jalga keerutada. Priidik ei olnud mingi tantsumees, aga valssi oskas ta enda arvates küll.

      Sügisene, hall taevas oli maa ligi ja hommikul külmunud poriloigud ei olnud enam mingi uudis ning seetõttu tõid Mati Nuude laulus olevad sõnad „Õites on maa ja taevas...” natukene helgust sügisesesse päeva.

      „Ole sa, ole sa, ole julge nüüd sa, vii kallim kaasa tantsima...” julgustas Priidikut oma noorikut keerutama ning mees tundis kuidas kaasa temast tugevamini kinni haaras. Ta oli ihaldatud Lehte küll juba enne kartulipõllule minemist kaissu saanud, aga nüüd oli ka abielu vormistatud. Ametlikult! Sihvard tahtis, et kõik oleks nii nagu peab.

      Öö hämarus varjas valvatavat lambaaeda, aga nii palju lubas öö vaadata küll, et silm sai teha vahet lammastel ja elektrikarjuse heledatel postidel.

      „Saaks raipe lõpuks kätte!” mõtles Sihvard puu otsas platvormil istudes ja unega võideldes. „Saaks ühegi kätte! Siis hakkavad teised ehk pelgama.”

      Karabiini, mida ta praegu käes hoidis, usaldas ta täielikult. Priidik oli sellega viimase kümnekonna aasta jooksul küll vaid tosin kitse ja ühe põdra lasknud, aga käsi oli tal jätkuvalt