Mapuhi maja. Jack London

oli ise enda superkargo ja kahtlemata oligi see tema ise, kes istus paadipäras. Huru-Huru kõgistas naerda. Ta teadis, et Mapuhi oli Torikile võlgu veel eelmisel aastal arvele antud kauba eest.

      Pagin oli üle. Jälle paistis kõrvetav päike ja laguun oli sile nagu peegel. Kuid õhk oli liimjaskleepuv ja tundus kopsudel lasuvat otsegu mingi hingamist takistava raskusena.

      — Kas tead uudist, Toriki? küsis Huru-Huru. Mapuhi leidis pärli. Niisugust pärli pole Hikuerus veel ealgi välja õngitsetud, ega kogu Paumotus, ega terves maailmas. Mapuhi on juhm. Pealegi võlgneb ta sulle raha. Pea meeles, et ma esimesena sulle ütlesin. Egas sul tubakat pole?

      Ja Mapuhi kõrkjast hurtsiku poole sammuski Toriki. Ta oli isandavõitu mees ja ennast täis, üldiselt aga kaunis nürimeelne. Ta heitis korraks pealiskaudse pilgu nõiduslikule pärlile, ainult ühe pilgu ja pistis pärli hooletult tasku.

      — Sul veab, lausus ta. Üsna kena pärl. Ma avan raamatus sulle uue arve.

      — Ma tahan maja, hakatas Mapuhi kohkunult. Maja peab olema kuus sülda —

      — Kuuest süllast seleta oma vanaemale! oli kaupmehe lühike vastus. Sa tahad oma võlad kinni maksta, vaat mis sa tahad. Sa võlgnesid mulle tuhat kaks sada tšiili dollarit. Ilus. Nüüd ei võlgne sa mulle midagi. Arve on tasa. Ja peale selle võid sa mu käest saada veel kahesaja tšiili eest kaupa. Kui ma aga Tahitisse jõudes peaksin pärli hästi ära müüma, annan ma sulle veel ühe saja eest kaupa. Pea meeles, ainult siis kui ma pärli hästi ära müün. Võib aga juhtuda, et ma veel kahju saan.

      Mapuhi pani kurvalt käed risti ja istus norus peaga maha. Pärl oli temalt röövitud. Maja asemel oli ta ära maksnud võla. Mitte kui midagi polnud ta pärli eest saanud.

      — Sa oled juhm, ütles Tefara.

      — Sa oled juhm, ütles Nauri, tema ema. — Miks jätsid sa pärli ta kätte?

      — Mis ma pidin siis tegema? protestis Mapuhi. Ma olin talle võlgu. Ta teadis, et mul on pärl. Kuulsite ju, et ta ise küsis seda näha. Egas mina talle öelnud. Ta teadis juba. Keegi teine oli talle öelnud. Ja mina olin talle võlgu.

      — Mapuhi on juhm, osatas Ngakura.

      Ta oli kaksteist aastat vana ja rumaluke veel. Mapuhi lahutas oma tundeid, tõmmates tüdrukule mööda kõrvu nii et see jalul tuikus, Tefarat-Naurit aga purskusid nutma, vaakudes ta kallal, nagu see naistel juba viisiks.

      Huru-Huru, pidades kaldal vahti, nägi atolli suu ees kolmandat kuunarit vastu tuult hoovavat ja paadi alla laskvat. See oli Hira — väga hästi tabatud nimi, sest, nagu teada, Hira on Tahiti kalurite ja varaste jumal. Kuunari omanikuks oli aga saksa juut Levy, kõigist kuulsam pärlikaupmees.

      — Kas tead uudist? küsis Huru-Huru, kui Levy — pondunud, ebasümmeetrilise näoga paks mees — kaldale astus. Mapuhi leidis pärli. Niisugust pärli pole Hikuenis veel eales nähtud, ega kogu Paumotus, ega terves maailmas. Mapuhi on juhm. Ta müüs pärli Torikile tuhande nelja saja tšiili eest — ma kuulsin ise pealt ja tean kõik. Toriki on samasugune juhm. Sa vöid pärli ta käest odavasti ära osta. Ära unusta, et ma sulle esimesena ütlesin. Ega sul tubakat pole?

      — Kus on Toriki?

      — Kapten Lynchi majas, joob absinti. Ta on juba terve tund aega seal.

      Ja samal ajal kui Levy ning Toriki absinti jõid, pärli kallal kaubeldes, kuulas Huru-Huru vargsi nende juttu pealt. Nii kuuliski ta jalustrabavat hinda — kakskümmend viis tuhat franki, millel kokku lepiti.

      Orohena ja Hira, kes vahepeal üsna kalda lähedale olid purjetanud, hakkasid äkki kahureid kõmmutama ja meeletult signaliseerima. Kõik kolm meest astusid majast välja, et parajasti näha veel, kuidas mõlemad kuunarid kiiresti teise halsi peale heitsid ja kaldast eemale ruttasid, kihutades üle valendava veevälja, ulgumerele, otse pagina hammaste vahel ja maha kiskudes sõidu peal suuri purjesid ning kliivreid.

      — Küll nad tagasi tulevad, kui pagin üle läheb, ütles Toriki. Ka meil oleks parem siit minema minna.

      — Ma arvan, et baromeeter on veelgi langenud, arvas kapten Lynch, vana kuluhabemik meremees. Meresõiduks oli ta juba liiga elatanud, kogemused aga olid talle näidanud, et ainuke koht, kus ta oma astmaga võis veel rahulikult elada, oli Hikueru. Ta astus majja, et vaadata baromeetrit.

      — Suur Jumal! kuuldi teda hüüdvat. Väljasolijad ruttasid sisse, ja nüüd vahtisid nad kõik kolmekesi osutile, mis näitas kakskümmend üheksa kakskümmend.

      Majast välja astudes vaadeldi kartlikult uurival pilgul merd ning taevast. Pagin oli üle, kuid taevas oli endiselt pilves. Merel võis näha kaht kuunarit täies purjes, ja veel kolmandat nende seltsis kalda poole tagasi sõitvat. Tuulepööre sundis neid soote sisse tõmbama, viis minutit hiljem haaras aga kuunareid täiesti ootamatu iil sootu vastupidisest küljest ja kaldalt võis näha, kuidas poom talid lõtvusid ja katkesid äkilisest löögist. Murdlained kohisesid õõnsalt, ähvardavalt; hakkas maha käima ränk meri. Silme ees välgatas kohutav tulejuga, valgustades pimedat päeva, ja metsikult raksudes veeres kõuekärgatus üle nende peade.

      Toriki ja Levy pistsid paatide poole jooksu, — Levy sibades töntsidel jalgadel nagu kohutatud jõehobune. Parajasti kui nende mõlemate paadid atolli suust välja tõttasid, möödus neist sissesõitev Aorai paat. Ahtris istus Raoul, sõudjaid taga kihutades. Ta ei suutnud endast eemale tõrjuda pärlinägemust ja tuli nüüd tagasi, et lubada Mapuhile nõutud hinda — maja.

      Kaldale astudes sattus ta nii tihedasse äikese­keerisesse, et ei silmanud Huru-Huru’t enne kui sellega rindupidi kokku põrkas.

      — Liiga hilja, kisendas Huru-Huru. Mapuhi müüs ta Torikile tuhande nelja saja tšiili eest ja Toriki müüs ta Levyle kahekümne viie tuhande frangi eest. Ja Levy tahab ta Prantsusmaal ära müüa saja tuhande frangi eest. Ega sul tubakat pole?

      Raoul hingas kergendatult. Rahutus pärli pärast oli möödas. Polnud enam muret, olgugi et ta oli pärlist ilma jäänud. Kuid Huru-Huru juttu ta ei uskunud. Mapuhi võis ju tuhande nelja saja tšiili eest pärli müüa, aga et Levy, kes pärle tundis, oleks maksnud kakskümmend viis tuhat franki — see oli kindlasti liialdatud. Raoul otsustas ses asjas kapten Lynchilt selgust muretseda. Kui ta aga majja astus, leidis ta vana meremehe pärani silmil baromeetrile vahtimas.

      — Mis teie sealt välja loete? küsis kapten Lynch heitunult, puhastades prille ja uuesti oma instrumendile vahtides.

      — Kakskümmend üheksa kümme, ütles Raoul. Kunagi varem pole ma näinud baromeetrit nii madalal.

      — Ei hakka teiega vaidlema! nohises kapten. Viiskümmend aastat, poisikesest peale, olen merel sõitnud, aga veel pole ma näinud baromeetrit nii alla käivat. Kuule!

      Hetkeks jäid nad liikumatult paigale — meri käis mürisedes vastu kallast, maja vabises. Siis väljusid nad. Tormi-iil oli mööda läinud. Miili kaugusel võis näha Aorai'd hullunult puperdamas ja visklemas täielises tuulevaikuses määratutel ookeanilainetel, mis veeresid vägevas protsessioonis kirdest ja viskusid metsikus vihas vastu korallikallast. Keegi madrustest paadis viipas käega atolli sissekäigule ja raputas pead. Raoul vaatas sinna ja nägi lainetepöörise ja vahu valget kaost.

      — Ma arvan, kapten, et pean täna ööseks siia jääma, tähendas Raoul. Siis pöördus ta madruste poole, käskides paat kaldale tõmmata, endile aga peavarju leida.

      — Punkt kakskümmend üheksa, teatas kapten Lynch, kes oli käinud veel kord baromeetrit vaatamas ja nüüd majast välja astus, tool käes.

      Ta istus ja vahtis üksisilmi mässavale merele. Päike tuli uuesti välja, surmvaikses õhus polnud aga endiselt vähematki liigahtust. Oli lämmatavalt kuum.

      — Ma ei mõista, kust tulevad need lained, pomises Raoul tusaselt. Tuult pole ollagi, aga kus lained! Vaat kus on alles üks põrakas poiss!

      Määratu suur laine, kaalult kümneid tuhandeid tonne, põrutas vastu habrast atolliringi, nii et maa värises.

      — Helde jessuke! hüüdis