Metsmees. Richard Janno

      „Seda on natike palju,“ tõrjus Preisbärk ja voolis vurre, „tuleb oma kaks liitrit ära — kuhu me ta paneme!“

      „Kaks liitrit!“ imestas advokaat ja vaatas vorsti­vabrikandile otsa kui imekometile, „kaks liitrit — selle sirtsu juures sa arutad, kuhu ta panna? Ära segast juttu aja, kallis inimene! No vaat, — kann on siin, kumb teeb algust?“

      „Mina löön tee lahti,“ ütles Rander ja võttis kannu pihku. „Härra Preisbärk, teie õnneks ja… ja… — Kas ta on vanapoiss?“ viskas ta sosistava küsimuse Suigile. See lõi käega, suu laial naerul: „Vanajõmm näh!“ — „Ja… tulevase abielu toredaks minekuks!“

      „Praavo! Plaksu pealt — niikui peab olema,“ rõõmustas advokaat. „Tore poiss see magister, kuradi näksis poiss!“

      „On kurask iki mehe ette küll!“ ümatas Mõrtsuka peremees ja rapsatas käe püsti, nagu tahaks Randerile kannu upitamiseks kaasa aidata.

      Preisbärk ei ajanud enam vastu — niipalju oli tal ikka kuraasi, et sellele tähenärijale alla ei söandanud jääda — ja nii oligi varsti sõprusele vankumatu alus pandud.

      Advokaadil oli sellest kõigest tuline hea meel.

      „Sedasi! Pärastpoole annate veel musu peale — ja siis on asjad näksis. Teate, härra Rander, mul hakkab nüüd pikapeale päris jõle viha vana Kustase vastu, et ta niisuguse poisiponksi ukse tagant ära ajas. Oled ikka vana sokk, kuule Kustas, et sa säärase tembuga hakkama said!“

      „Noh’nd… kus ma’nd… siis’nd…“ ümises Räägu peremees, kes kogu oma eluraamistikus midagi vähem ei armastanud, kui kõnelda, pealegi sellel veidi piinlikul teemal. „Kes neid linnauntsakaid kõiki teab, siin neid kolab järjest ringi, üks uurib murrakeid ja teine ei tea isegi mis asja…“ mõtles ta aga endamisi ja oli kindlas arvamises, et tookordki oli õieti talitanud. „Mine neid makistreidki tea, üks antsakasugu kõik!…“

      „Noh, noojaanoh, kus siss Kustas võis arvata, et…“ aitas Mõrtsuka peremees omalt poolt Kustase talitusviisi õigustada ja sülitas põrandale.

      Lirtsti, mõtles Rander ja vaatas vanamehele habemesse. On ses sülgamiseski puhast maahõngu ja traditsiooni.

      „Kuulge, Mõrtsuka peremees, teil olevat seal üks linnasaks suvitamas, nagu kuulsin kõneldavat? Lubanud ju siiagi tulla…“

      „Jah, on küll ja jo ta iki siiagi tuleb. Preln käinud ju ise teist kutsumas. On iki üks siuke küll jah…“

      „Jaah, saks nüüd või!“ viskas advokaat, kannu avauses puristades. „Teeb maatööd nagu iga teine — leiva eest. On nii pooleti sulase asemel.“

      „Einoh, mis ta’nd nüüd sedasi, või…“ ümatas Mõrtsuka peremees ja sapsas piinlikkuses habeme järele. „Eks ta’nd nüüd vahest liiguta, kui ette juhtub…“

      „Pole seal liigutamist kedagi. Tööpoiss ja muud midagi. Ära sa, vanamees, segast juttu aja. Ja nii ongi tuline õigus, kurat, jõuab neid hõimlasigi muidu toita! Üks tuleb Saarest, teine Soomest, üks on liivlane, teine kurat teab misuke ordva või mordva — kõigile muudkui tee hea nägu pähe, laula talle suuri kiidulaule hõimuverest ja tont teab mis veel, ning siis jooda ja sööda teisi aate nimel! Hõ-hõõ-hõõõ! Aate nimel! Noh, härra magister, teil näikse muidugi olevat suured tõmbenabad selle vennavere poole ja panete mu juttu koledasti pahaks, aga… Noh, rüüpame selle hõimuvärgi peale, pruusit!“

      „Proosit, proosit — olete küll rängasti pahane ilmsüütule asjale! Mõrtsuka peremees on palju külmaverelisem, näete. Tema on väikselt hõimusõbergi, toetab jõudumööda ja ei vihasta,“ libistus Rander kergesti üle advokaadi hõimusapi ja vaatles oma suuri saapaid, mis laua all tekitasid advokaadi omadega kaunis piinliku dissonantsi. Siis suundus ta pilk äkki Preisbärgile, kes parajasti nohistas taskurätikusse, ja ta meelekohis tõmbles paar soonetuksatust:

      „Aga härra Preisbärgile on niisugune hõimujutt kindlasti matusigav, ja on parem, kui lükkame endid natike tööstusele lähemale. Teie vabrik on seal Kivi tänava pool kandis, kui ma ei eksi?…“

      Preisbärk seadis enese jutukurssi. Kuid advokaat oli kõnevalmim:

      „Kivi tänaval? On seal ka mõni vorstivabrik? Eei — Preisbärgi oma on Ropka pool, niisugune larakas ehitust, et siukest Kivi tänavale ei mahugi! Hõhõõ, tuline õigus, säärane industrii juba sinna ei mahu! Aga mis puutub hõimuasjasse, siis on see vana tõhk sellegagi patustanud… Kui palju sa seal selle Smirnovi heaks andsid? Tuhat marka?“

      Preisbärk tõmbas käega läbi vurrude. „Ah mis sa nüüd tühja taga ajad! Oli niipalju kui oli.“

      „Nojah — tuhat marka vist oli… Põrgu neid võtaks, kõndisid seal kuude kaupa korjandus­lehtedega ringi, muudkui anna ja anna vaesele hõimuvellele hariduse jätkamiseks! Mu oma naine on ka nii kui tunglaga põlema pistetud — muudkui Smirnov ja Smirnov, Peedra ja Peedra! Ajas teist tänagi taga, kutsume aga peole, kutsume aga peole! Sugurahva liige ja kõik muu… Kuulete, sugurahva liige! Päh… aga — nojah, olgu peale, teil näikse, magistrisaks, midagi keele taga kogunevat, jätame peale: pärast on aega vaielda küll, nüüd… Noh, Mõrtsuka peremees, vana hõimusell, mis seal jälle lahti on, kann on laua külge kinni kuivanud?“

      Peremehe huvisuund oli kiindunud söögitoa uksele: selle taga oli kuulda lauariistade ägedat kõlinat, naiste jutusuminat, kilkavaid hääli ja heledaid naerupursatusi. See kõik tõotas head, laud näis olevat kaetud.

      Ja sealsamas avaneski uks ja proua Suik paisus lävele. Ta juus oli aetud käharasse ja paksul kaelal ripnes helmeste reastik. Punane siidkleit valgete lilleruutudega kattis kogu ukseavause.

      „Palun siis lauda härraseid!“

      4

      See ei olnud mitte söökide ja jookide peen ja kallis koorem, mis lõi Randeri meeled verele. Oli sattunud just preili Lii ja preili Riisi vahele kui suur takune põllusangar kahe rukkikõrre keskele — kuid polnud seegi ta meele-erutuse aluslikuks põhjuseks. See oli palju narrim ja koomilisem, talle eneselegi veidi rumal ja lapsik — vorstivabrikant oli jäänud hoopis teisele poole lauaotsa, Mõrtsuka peremehestki tahapoole. Ja toosama kepsakas sattumus lõi Randeril ajud valla, pani silmad tuikama, ja tal oli lõpmata hea olla.

      „Niisiis, preili Lii ja proua Suik ja härra advokaat, tõstan oma klaasi teie tänase perekonnajuubeli terviseks. Ma tõesti ei tea, kui suur see kõrge juubel on — preili Lii vaikib kui haud, ja tal pole selleks muidugi mingit põhjust —, aga see ei sega mind ilutsemast. Just nii — ilutsemast! Sest kui niisugune õiekobar, nagu too preili siin — andke andeks, preili Lii, ma olen nii päratu vaene ilusate võrdlusleiutiste poolest, et ei mõista praegusel juhul tõega paremat sõna leida.“

      „Oo, härra Rander, seda on isegi kole palju…“

      „Väga napilt, aga lepime. Raske majanduslik ajajärk ja depressiooni õhustik lööb romantikalegi vermed sisse, ehee, on ju nii? — lükkab keele kuivale ja teeb lüürikale koledat paha. Aga olgu — kui niisugune õiekobar pühitseb oma järjekordset sünnisuve, siis ei saa muud, kui tuleb rändurgi takuses särgis ja viltkottades ning lööb kaasa sellesinatsele õnnistamis­päevale — ilutseb koos… Tervist õitsjatele!“

      See oli juba mitmes klaasikergitus, ja meesväel hakkasid kandled helisema. Mõrtsuka peremees oli tühjendanud napsu­tasanduseks juba kaks süldikandmikku ja nüüd lõi ta kahvli säärase hooga kolmandasse, et toolipõhi nagises.

      „Kuradi uhke sült, siukest saab harva,“ kiitis ise Preisbärgile ja laskis laia naeru. „Meie pool kord, naa, sinna on juba palju aastaid, kui…“

      „Siin on teil õigus, magister, et romantikale lüüakse vermed sisse, aga, põrgu pihta — sest ei saa ma aru, mis tont teie selle keeleuurimisega jändate! Niisugune suur ja tore poiss, sõnad