Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana Gabaldon

aga kõik mehed higistasid.

      „Ma ei vaadand,” vastas ta lihtsalt.

      Minul olid käed nagu jäätükid – sama tuimad ja tundetud kui uuritava surnud naise kumjas ihu. Nad olid olnud surnud juba rohkem kui päeva, koolnukangestus oli üle läinud ning laibad olid lõdvad ja jahtunud, aga mäestikukevade külm ilm polnud lasknud lagunemisel veel hakata oma rõvedat tööd tegema.

      Sellegipoolest hingasin pindmiselt: õhk oli täis kirbet põlengulõhna. Väikese hüti söestunud ahervaremest keerles aeg-ajalt üles auruudemeid. Nägin silmanurgast, kuidas Roger lõi üht lähedal vedelevat ronti jalaga ning kummardus siis, et võtta midagi selle alt maast.

      Kenny oli prõmminud meie uksele juba ammu enne päevatõusu ja ajanud meid välja soojast voodist. Olime tulnud tõtates, ehkki teadsime, et meie abi on kõvasti hiljaks jäänud. Osa Fraserimäe rentnikke oli ratsutanud meiega kaasa; Kenny vend Evan, Fergus ja Ronnie Sinclair seisid väikese salgana puude all ning ajasid tasakesi gaeli keeles juttu.

      „Kas tead, millesse nad surid, inglismann?” Jamie kükitas minu kõrval, nägu murelik. „Pean silmas neid, kes puude all lamavad.” Ta nooksas peaga minu ees lebava laiba poole. „Ma tean, mis tappis selle vaese naise.”

      Tuul kergitas pisut naise pikka seelikut, tuues nähtavale pikad saledad jalad, mille otsas olid nahast kotad. Käsivarred, samuti pikad ja saledad, lebasid liikumatult keha kõrval. Naine oli olnud pikka kasvu, ehkki Briannast lühem, mõtlesin ja mu pilk libises automaatselt sinna, kus lagendiku teises servas vilksatasid puude vahel mu tütre säravpunased juuksed.

      Olin tõstnud naise põlle üles, nii et see kattis pead ja ülakeha. Tema käed olid tööst punased, karedate nukkide ja pahklike pihkudega, aga prinkide reite ja saleda keha järgi otsustades ei oleks ma andnud talle vanust rohkem kui kolmkümmend aastat – pigem märksa vähem. Kas ta oli olnud ilus, ei osanud enam keegi öelda.

      See mõte pani mind pead vangutama.

      „Ma ei usu, et ta tules hukkus,” laususin. „Vaata, sääred ja labajalad on puutumata. Arvan, et ta kukkus koldesse. Juuksed võtsid tuld ja seejärel süttis õlgade juurest kleit. Ilmselt lamas ta seinale või korstnajalale nii lähedal, et leegid panid selle põlema ja nõnda läks kogu see pagana kupatus.”

      Jamie noogutas pikkamisi, silmad surnud naisel.

      „Jah, see kõlab usutavalt. Aga mis nad ikkagi tappis, inglismann? Teised on küll natuke kõrbenud, aga ükski pole nii rängalt põlenud. Ometi pidid nad olema surnud juba enne, kui onn süttis, sest ükski ei jooksnud välja. Oli see ehk mingi surmav haigus?”

      „Ei usu. Vaatan õige teised ka veel korraks üle.”

      Kõndisin pikkamööda liikumatute, kaetud näoga kehade eest läbi, kummardudes igaühe kohale, et kiigata uuesti surilina aset täitvate riidetükkide alla. Oli hulk haigusi, mis võinuksid neil päevil kiiresti saatuslikuks saada: polnud ei antibiootikume ega võimalust manustada vedelikku teisiti kui suu või päraku kaudu, mistap isegi lihtlabane kõhulahtisus võis inimesele kahekümne nelja tunni jooksul otsa peale teha.

      Olin näinud sääraseid juhtumeid piisavalt sageli, et tunda need ära; see poleks valmistanud raskusi ühelegi arstile ja mina olin pidanud oma ametit üle kahekümne aasta. Sel sajandil oli mul tulnud aeg-ajalt näha asju, millega ma polnud oma ajastul iial kokku puutunud – iseäranis jõledaid troopilisi parasitaartaude, mis olid toodud siia orjalaevadel –, aga neid vaesekesi polnud tapnud parasiit ning sääraseid märke poleks saanud ohvritele jätta ükski minule teadaolev haigus.

      Kõik surnukehad – põlenud naine, üks palju vanem naine ja kolm last – olid leitud põlevast majast. Kenny oli jõudnud nad välja lohistada just enne seda, kui katus sisse varises, ja ratsutanud siis abi järele. Nad olid surnud juba enne, kui põleng puhkes; kõik peaaegu ühel ajal, sest tuli oli ju kindlasti alguse saanud õige pea pärast seda, kui surnud naine koldesse kukkus.

      Surnukehad lebasid kenasti ridastikku hiiglasliku punakuuse okste varjus ning mehed olid hakanud kaevama sealsamas lähedal hauda. Brianna seisis, pea kumaras, kõige väiksema tüdruku juures. Läksin ja põlvitasin väikese laiba kõrvale ning Bree laskus põlvili teisel pool seda.

      „Mis see oli?” küsis ta tasa. „Kas mürk?”

      Tõstsin üllatunult pilgu ja vaatasin talle otsa.

      „Arvatavasti küll. Kust sina selle peale tulid?”

      Bree osutas peaga alla, väikese sinaka näo poole. Ta oli proovinud lapse silmi sulgeda, aga need kerkisid pungitades laugude alt esile, andes tüdrukukesele ilme, nagu oleks ta tundnud kohutavat hirmu. Väikesed töntsid näojooned olid otsekui agoonias väändunud ja suunurkades oli oksejälgi.

      „Gaidi käsiraamat,” sõnas Brianna. Ta vaatas vilksamisi meeste poole, kuid neist polnud ükski kuuldekaugusel. Tema huuled tuksatasid ning ta pööras pilgu surnukehalt ja sirutas lahtise käe välja. „„Ärge kunagi sööge tundmatuid seeni,”” tsiteeris ta. „„Nende seas on rohkesti mürgiseid liike ning selleks et neid üksteisest eristada, peab olema asjatundja.” Neid kasvab ringina tolle puunoti ümber, Roger leidis.”

      Niisked lihavad helepruunid kübarad, mida katsid valged tüükataolised laigud; avatud eoslehed ja peened varred nii valged, et tundusid kuusealuses hämaruses lausa helendavat. Nad nägid välja nii meeldivalt maalähedased, et raske oli pidada neid surmavalt mürgiseks.

      „Panter-kärbseseen,” laususin pooleldi iseendale ja võtsin ettevaatlikult ühe Brianna lahtiselt pihult. „Agaricus pantherinus – nõnda hakatakse neid kutsuma, kui keegi jõuab sinnamaale, et neile nimi anda. Pantherinus, sest nad tapavad nii kiiresti nagu ründav kaslane.”

      Nägin, kuidas Brianna käsivartele kerkib kananahk ning punakuldsed karvakesed tõusevad püsti. Ta kallutas kätt ja poetas teised surmavad seened maha.

      „Kes võib olla nii rumal, et sööb kärbseseeni?” küsis ta, pühkides kerge jälestusvärinaga kätt seeliku külge.

      „Inimesed, kes neid ei tunne. Kes olid ehk näljas,” vastasin tasa. Kergitasin väikese tüdruku kätt ja kompisin küünarvarre peenikesi luid. Väike kõht oli pisut pundunud, kas alatoitumusest või surmajärgsetest muutustest, seda ei osanud ma öelda, aga rangluud kerkisid teravalt esile nagu kaks sirpi. Kõik surnukehad olid kõhnad, kuid mitte just näljast kuhtunud.

      Tõstsin pea ja silmitsesin onni kohal sinetavat varjulist nõlva. Koriluseks oli aastaaeg küll veel varajane, ent metsas leidus ikkagi ohtralt söögipoolist – neile, kes oskasid seda ära tunda.

      Jamie astus ligi, põlvitas minu kõrvale ja asetas suure käe tasakesi mu seljale. Ehkki ilm oli külm, nõrgus tal mööda kaela alla higinire ja tihe punane juuksepahmakas oli meelekohtadelt tume. „Haud on valmis,” lausus ta vaikselt, otsekui kardaks last hirmutada. „Kas nendesse see lapsuke surigi?” Ta nooksas maas vedelevate seente poole.

      „Arvatavasti … ja kõik teised samuti. Kas oled jõudnud ringi vaadata? Teab keegi, kes nad on?”

      Jamie raputas pead.

      „Inglased igatahes mitte: riided on teistsugused. Sakslased oleksid läinud kindlasti Salemisse – nendele meeldib elada pigem kogukonniti kui omaette. Nad võisid ehk olla hollandlased.” Jamie osutas vana naise puukottadele, mis olid aja jooksul mustaks kantud ja pragunenud. „Mingeid raamatuid ega kirju pole siia alles jäänud – kui neid üleüldse oligi. Mitte midagi, kust võiks lugeda nende nime. Aga …”

      „Nad on asunud siia alles hiljaaegu.” Madal kähe hääl sundis mind pilku tõstma. Roger oli tulnud ja kükitanud Brianna kõrvale ning noogutas nüüd tossava ahervareme poole. Selle lähedal oli üles kaevatud väike peenramaa; vähesed tärganud taimed polnud enamat kui võrsed, õrnad lehed hilistest halladest longu vajunud ja mustaks tõmbunud. Ei mingeid kuure ega lautu, ei märkigi veisest, muulast või seast.

      „Uusasukad,” lausus Roger tasa. „Nad polnud sunnismaised teenijad – see siin