Homme on ka päev. Heli Künnapas

togis Margit Liisut.

      Selle peale sirutas Liisu Kairiti poole vasaku käe, mille neljandas sõrmes ilutses kena kividega sõrmus.

      „Rauno palus nädal aega tagasi mu kätt ja me abiellume oktoobris,” selgitas Liisu, ise õnnest särades.

      „Palju õnne,” ütles Kairit ja ruttas sõbrannat üle laua kallistama, nii et oleks peaaegu oma late ümber ajanud. „See on ju küll väga hea uudis! Aga miks nii kiiresti? Kas jõuate kõik oktoobriks ära korraldada?”

      „No kuna Rauno vanemad maksavad kinni suurema osa peokuludest, siis eks nemad ka korraldavad. Oma ainsa poja heaks on nad kõigeks valmis ja ma võin kindel olla, et ega mind sinna korraldustoimkonda eriti vaja ei olegi. Ta ema on väga … hmm, kuidas seda öelda … korraldamishimuline,” seletas Liisu häbelikult.

      „Ehk otse välja öeldes diktaatorlik kamandaja?” lajatas Margit kümnesse.

      „Nujah ....” venitas Liisu vastuseks.

      Naised muigasid paljutähendavalt.

      „Nii need emad kipuvad olema,” lisas Kairit teadvalt. „Eriti ainsate poegade korral.”

      „Aga no me saame Rauno emaga väga hästi läbi, nii et see pole mingi probleem,” seletas Liisu edasi, nagu püüaks oma tulevase abikaasa ema kaitsta. „Pigem ongi mugavam, kui keegi teine võtab nii suure sündmuse korraldamise eest vastutuse enda peale. Siis saan mina nautida pruudiks olemist, mitte ei pea terve õhtu nagu mingi majapidajanna ringi jooksma.”

      „Seda nüüd küll,” nentis Kairit ja ka Margit noogutas nõustumise märgiks. „Peaasi, et ikka sinu arvamust ka küsitakse ja sellega arvestatakse. Kallike, ma usun, et sa ei taha Rauno emale haiget teha ja laseksid tal kõik asjad ära korraldada, kui ta sooviks, kuid ära unusta, et see on ikkagi sinu elu üks tähtsamaid päevi. Ära lase tal kõige üle otsustada, kui see sulle ei sobi. Selle ürituse puhul on ikka sinu õnn olulisem kui tema oma.”

      „Nujah, aga kui sa oleksid ta nägu näinud, kui ütlesime talle, et ta võib korraldamisel aidata … ” venitas Liisu.

      „Kas teie ütlesite või ta ei jätnud teile valikutki?” küsis Margit.

      Liisu tõmbas kulmu veidi kortsu ja vaatas vaikides sõbrannadele otsa.

      „No ta pigem ütles, jah, otse, et me ei saa temalt ometi võtta võimalust üks kord elus sellise ürituse korraldamisel osaleda. Meie tahtsime teha väikese laulatuse kirikus ning seejärel istumise vaid kõige lähemate sõprade ja sugulastega, aga Rauno ema plaanib suurt, rohkem kui saja inimesega pidu.”

      „Oh, Liisukene … sa ei muutu ka kunagi,” ohkas Kairit pead raputades, kuid patsutas seejärel sõbrannale sõbralikult õlale. „Aga sul on ju alati võimalus altari eest jalga lasta, siis on Rauno emal võimalus ka teist korda sellist suurepärast üritust korraldada.”

      Margit muigas. Liisu vaatas sõbrannadele etteheitva näoga otsa.

      „Ah, naerge jah. Aga te pole kumbki vist kunagi pidanud teiste inimeste pärast kompromisse tegema, sellepärast see kõik ongi teie jaoks nii naljakas.”

      „Ei, kallike, vastupidi – me saame aru, et igal inimesel on oma elu, mida tuleb kõigepealt elada, ja alles seejärel tulevad teised inimesed,” selgitas Margit. „Mõtle, kui sina lased Rauno emal oma elu ainsa pulma ära organiseerida, siis jääb sinul see kogemus puudu ja tulevikus hakkad sina oma saamata jäänud kogemust ka kellegi teise elus välja elama. Nii ei saa.”

      „Nujah, selles mõttes on teil äkki isegi õigus. Aga vahet pole ju. Pruudi osa pulmas ei saa kindlasti keegi teine peale minu täita. Saan oma ilusa valge kleidiga terve päev väga-väga tähtis olla …”

      „Ma kujutan ette, et sinust saab väga ilus pruut,” ütles Kairit.

      „Mõtle, kui vägev, lõpuks ometi läheb täide kõik see, millest sa aastaid oled unistanud,” õhkas Margit. „Valge kleit, suur pidu, hubane kodu, varsti kindlasti lapsed ka … no kõik see, millest sa ülikooli ajal pidevalt jahusid.”

      „Ma tean,” vastas Liisu õndsalt naeratades.

      „Kaua te Raunoga koos olnud olete?” küsis Kairit. „Kui ma mõtlema hakkan, siis ma ei mäletagi sind kellegi teise kui temaga.”

      „Heh, oli ju küll mõni … vanema kursa oma,” seletas Liisu häbelikult, nagu kartes, et ühemehepidamine jätab talle halva maine, „aga põhimõtteliselt esimese kursuse poole peal me Raunoga tutvusime,” hakkas Liisu arvutama. „Ära unusta minu rolli selles,” pistis Margit kiirelt vahele ja Liisu noogutas selle peale nõustuvalt: „Seega umbes kuus ja pool aastat.”

      Kõigi naiste silmad läksid üllatusest suureks.

      „Kuule, väljaöeldult kõlab see väga jubedalt,” naeris Margit. „Ma ei tea, kas ma üldse olen võimeline kunagi kellegagi nii kaua koos olema.”

      „Ma ei teadnud, et me üldse nii vanad oleme, et võiks nii pika suhtega uhkustada,” lisas Kairit, mille peale kõik naerma puhkesid.

      „Vanaks ei tahaks ennast küll veel tunnistada. Seda enam on meil, Liisu, sinu üle hea meel,” lisas Margit. „Ja pulmas tahame olla pruutneitsid.”

      „Seda te peate saama,” lubas Liisu naeratades. „Aga ärge unustage, et pruutneitsid peavad olema vallalised naised, seega ei tohi te minust ette jõuda.”

      „Ära karda,” vastas Kairit.

      „Seda ohtu ei ole!” noogutas Margit nõusolevalt.

      Kairit tundis, kuidas väike kadeduseuss end tema sees krussi tõmbab. Tema püüded Kristjaniga pulmadest rääkida olid ikka ja jälle liiva jooksnud. Vaadates õnnelikult naeratavat Liisut otsustas ta teema veel kord üles võtta. Kairit tahaks ju ka ometi valget kleiti, pidu ja teadmist, et keegi tahab temaga terve elu koos olla.

      „Nii, seis on siis selline, et meil on üks töönarkomaan, kellel on peale ambitsioonika töökoha olemas ideaalne mees, unistuste maja, auto ja koer, ning siis on meil üks suhtenarkomaan, kellel on mees, eluaeg kestnud suhe ja eesootav abielu,” võttis Margit asja kokku. „Teie, õnneseened, peaksite pidevas õnnenarkoosis elama. Aga mina? Oeh, ma olen nii kade teie mõlema peale,” ohkas Margit.

      „Kade?” imestas Kairit. „Miks kade?”

      Teda häiris, et Margit oli jälle sõbrannade eludest idealiseeritud pildi maalinud. Liisu kohta võis vist küll öelda, et ta eluunistused on täitumas, Kairiti käest ei küsinud aga keegi, kuidas tal tegelikult läheb, vaid Margit pani kohe diagnoosi, et Kairit on töönarkomaan, kellel on kõik olemas. Ja nüüd tuli jälle see koht, kus sõbrannad pidid hakkama Margitit lohutama ja kiitma, kui tubli ta on ja kuidas ta varsti saab kõik, millest on siiani ilma jäetud. Margitil oli suurepäraselt arenenud võime jutt alati enda peale viia. Kairitile ei meeldinud selline tähelepanu lunimine.

      „No kuule,” hakkas Margit Kairitile seletama. „Kui koju lähed, siis vaata ringi ja mõtle selle peale. Mina olen küll ikka tihti mõelnud, et sinul läheb meist kõige paremini. Sul on nii vahva ja tark mees. Vabandust, elukaaslane,” parandas Margit, kui nägi, et Kairit juba vaidlemiseks suu avas. „Temaga on kindlasti alati väga hea ja huvitav koos olla. Ja kui mul selline maja oleks, nagu teil, siis ma elakski kogu aeg kodus ega tuleks üldse välja.”

      „Ja kuidas sa siis tööl käiksid?” kergitas Kairit küsivalt kulme. „Kui me tööl ei käiks, siis ei oleks ju ka seda maja.”

      „Ahjaa … selle peale ma ei mõelnudki,” kortsutas Margit kulmu, ise samal ajal muiates.

      Kadestamine oli teema, mis oli Kairiti ja Margiti vahel juba aastaid jooksnud. Kairiti põhimõte oli, et kui midagi tahad, siis tööta selle nimel. Samas tuleb kindel olla, et sa ise tahad seda enda jaoks ja enda ellu! Kairiti arvates aga tahtis Margit tihti asju vaid sellepärast, et kellelgi teisel need olid, ja niisiis, et teistega võrdne olla, pidid temal ka olema. Margitil oleks nagu