Härrasmehe saladus. Helen Dickson

tõmbas ta kättpidi tee äärde, mööduvate tõldade eest ära.

      Lydiale otsa vaatavad silmad olid sama läbipaistvad ja säravad kui veepinnal peegelduv päikesepaiste. Mehe terane skeptiline pilk näis tungivat naise ajju.

      „On kõik korras? Te olete endast väljas.“ Golding kõneles rahulikult, osavõtmatult, pealtnäha temast või põhjusest hoolimata. Lydia rind kerkis ja langes kiiresti.

      „Muidugi olen,“ vastas naine ärritunult, püüdes end kokku võtta. „Henry tegu on andestamatu. Mis ma olin? Mingi hõrk maiuspala, millega ta oli otsustanud mängida, lihtsameelne tüdruk, kellega paar ööd oma vajadusi rahuldada. Ilmselt pakkus talle minuga sellise räpase mängu mängimine suurt lõbu. Ja kui pettunud ta praegu võib olla, teades, et kaotas kihlveo.“

      Mehe nägu ei liikunud, aga tema silmad tumenesid. Ta ütles vaikselt: „Mul on kahju, et te sellest nii pidite kuulma.“

      „Jah, mul ka, aga jumal tänatud, et ma sain teada enne, kui oleks hilja olnud. Palun laske mu käsi nüüd lahti.“ Mees kuuletus kohe.

      Lydia viha lahtus veidi. Ta vaatas ainiti tumedapäist kena välimusega võõrast. Mees jättis kõrgi eemaloleva mulje, mis ei olnud just külgetõmbav. Temas oli ka agressiivset enesekindlust ja otsustavust ning jäi mulje, et see mees saab kõik, mida on otsustanud saavutada. Tume pea oli uhkelt püsti, kehahoiak lõõgastunud ja tundus, et ta on mitmetahulise loomusega, mees, kes peab end eksimatuks. Lydia mõtles endiselt sellele, mida Henry oleks temaga teinud, kui see võõras poleks vahele seganud, ent ta oli ebaloomulikult rahulik nagu jääskulptuur, nagu Henry oli süüdistavalt väitnud.

      „Ma... ma...“ Sõnad jäid kurku kinni, peaaegu lämmatades ta. Lydia tundis end haavatavana ja paljana, et see mees näeb teda sellises olukorras. Tavaliselt tasakaaluka ja enesekindlana tundis ta end nüüd alandatuna. See kõik oli nii häbistav. Kui ta sellele mehele esimest korda otsa vaatas, sai ta aru, et tegemist on karmi inimesega, kellele pole lihtne muljet avaldada, nii et see oli üllatus, et mees talle järele tuli. „Palun vabandage mind. See kõik on nii ootamatu... nii segadusse ajav.“

      Esimest korda vaatas Alexander tõeliselt Lydiat ja meest. Nende vahele tekkis midagi. Mõlemad tundsid, et see hetk on äärmiselt tähtis, et nad seisavad millegi käegakatsutava lävel, aga nad ei saanud aru, mis see võib olla. Lydia neelatas raskelt. Ta ei suutnud pilku mujale pöörata. Ta arvas, et peaks karjuma või minema jooksma. Ta ei teinud kumbagi. Lärm ja melu käisid nende ümber edasi, aga helid ja inimesed jäid neist kaugele, sest nad nägid vaid teineteist. See hetk kestis vaid mõne sekundi, aga tundus palju pikem, enne kui Lydia pilgu ära pööras ja tema süda paisus säärases hämmeldavas emotsioonide keerises, et ta oli tõsiselt rabatud.

      Mõju, mida see noor naine talle avaldas, tabas Alexit ootamatult, ent ta kogus end kohe. Ta nägi, et naine seedis endiselt seda, mida Henry oli talle teinud. Ta kandis lihtsat maitsekat tumeroosat kleiti. Tema nägu oli rabavalt ilus, juuksed kübara all läikivmustad ja lopsakad. Naise suured rohelised silmad olid kergelt viltused ja niisked, pisarad rippusid tihedate ripsmete küljes, särades nagu briljandid. Tema suu oli punane ja küps nagu mari, alahuul täidlane. Päike oli soe ja paistis pehmelt naise peale. See pani tema naha helendama. Üsna pika ja saledana oli naine äärmiselt võluv ja Alex ei suutnud temalt pilku pöörata.

      Kui ta sellesse ruumis tormas, et laulatust takistada, ei olnud ta suutnud keskenduda muule kui õemehele. Kui Alex sai teada, et Henry sõitis Šotimaale ja põhjuse, miks ta seda tegi, oli ta pidanud seda noort naist mingiks uljaks lõbujanuliseks neiuks, kes ei mõtle muule kui kergemeelsele naudingule, kelle elu on pidev lõbutsemine ja kes pidas vajalikuks mässata, pöörasel moel ühiskondlikku elukorraldust trotsida – sellest ka siis tema ootamatult kiire nõustumine sellise hullumeelse sammuga.

      Henry laiduväärse käitumise põhjustatud viha hakkas taanduma ja Alex imetles veidi seda enesekindlust, millega noor naine talle vastu astus. Viha põles leegina naise silmis ja Alexit puudutas tahtmatult naise noorus. Naist vaadates ei leebunud tema meeleolu sugugi. Tema karm ja läbitungimatu pilk puuris naise nägu ja kuigi viimane seda ei teadnud, suutis see pilk terve hulga alluvaid paika panna.

      „Ilmselt küll,“ sõnas Alex viimaks. Hakates vähehaaval aru saama, kui kohutav võib naise jaoks olla arusaamine, et ta oli langenud võrgutaja ohvriks, leebus ta pisut. „See ei saa teie jaoks kerge olla. Te ei teadnud, et Henryl on naine.“

      Soovides, et ta oleks ükskõik, kus mujal kui selles tõrjutuse ja viha üksildases paigas, pilgutas Lydia tugevasti silmi, et valu, viha ja masenduse pisaraid tagasi sundida, vihates end nõrkuse eest, mida ta tavaliselt kunagi välja ei näidanud. „Kui oleksin seda teadnud, ei oleks ma siin. Ma ei suuda uskuda, et ta tegi mulle nii. Kuidas ta võis?“

      Tema silmis oli meeleheitlik, peaaegu metsik pilk. Ta tundus olevat iga hetk nagu metsik hobune valmis minema jooksma. Kaelasooned oli pingul ja silmist pudenesid sätendavad pisarad nagu sulavad unenäod. Alex tundis kummalist soovi kohelda teda leebelt, öelda midagi lohutavat, ent ta ei tundnud seda naist, ei mõistnud tema leina ega teadnud, milline on naise tõeline suhe tema õe abikaasaga.

      „Pole midagi. Ma ei kavatse teid hukka mõista.“

      Naine ei tundunud olevat selles veendunud. Usaldamatus looritas tema silmi. Ta pühkis pisarad käeseljaga ära. „Arvan, et te teete seda.“ Ta püüdis seda küll öelda põlastavalt, kõlas aga hoopis hirmunult. See võõras teab, kuuleb tema sisemist nõrkust ja Lydia põlgas teda selle eest. Loomupärane visadus hakkas pead tõstma. Ta vaatas mehele otsa, silmad põlesid, lõug trotslikult ette lükatud. „Tänan, et saabusite õigel hetkel.“

      „Pole vaja tänada.“

      Alex pani tähele naise kehahoiakut – käed jäigad, külgedel, rusikas. Nägu oli valge nagu alabaster ja silmad sätendasid. Mees ei suutnud pilku ära pöörata – naine nägi vapustav välja. Ta tuletas mehele meelde terasest taotud rapiiri. Naine seisis väärikalt ja sirgelt. Alex nägi, et hirm oli taandunud ja naist valdas jäine, mürgine raev. Mees ootas, et ta viiks oma sisemise lahingu lõpule ja püüdis ise samal ajal võimalikult ükskõikne välja paista.

      „Ilmselt kibelesite Ameerikasse.“

      „Jah, ma ei saa teeselda vastupidist... uus algus... nii ma lootsin.“

      „Tõenäoliselt olete pettunud.“

      „Pettumustega peab õppima elama.“

      „Tõesti? Te tundute liiga noor, et olla elu kibedate õppetundidega kokku puutunud.“

      „Mitte keegi ei tea, millises vanuses elu meile selja keerab.“

      Alex silmitses naist. Ta püüdis naise näost midagi välja lugeda, näha, millised emotsioonid ja tähendused on nende sõnade taga, aga ei suutnud. Ta oletas, et see noor naine on vapper ja uhke ning need omadused sunnivad teda olukorda stoiliselt suhtuma, ükskõik, kui muserdatud ta tegelikult on.

      Lydia seisis ja vaatas ringi. Mida teha? Seni oli kogenud ja otsustav Henry teda suunanud, korraldanud üüritõllaga reisi põhja ning ka nende laulatuse. Nüüd taipas naine, et ta on omapäi. Tema lootused ja unistused olid järsku purunenud. Ent jumala nimel, olukord ei ole parandamatu.

      „Ma ei lähe sinna majja tagasi,“ teatas ta. „Ma ei taha Henryt enam kunagi näha. Mitte kunagi.“

      Alex pani tähele naise kõiki häälevarjundeid ja seda, kui julgelt naine talle silma vaatas. „Mitte keegi ei ootagi teilt seda. Minge tagasi hotelli. Ma hoolitsen selle eest, et Henry teid ei tülita. Tahtsin öelda, et minust oli hoolimatu mitte küsida, kuidas juhtunu teid mõjutab. Vabandan siiralt. Ma ei ole tavaliselt nii ebaviisakas ja saan aru, et kõnelesin teiega ennist ülekohtuselt. Andke andeks.“

      „Kuna ta on abielus teie õega, oli teie viha õigustatud. Uskuge mind, söör, kui ta tegi mulle abieluettepaneku, kaalusin ma erinevaid variante ja ka kõiki võimalikke tagajärgi, mis kaasneksid enda sellise pühendamisega.“ Lydia naeratas kibestunult. „Kui asi puudutab otsustamist, olen ma kõige pikaldasem inimene maailmas. Oleksin pidanud selle peale veel