Iga viimne kui vale. Mary Kubica

Nicki ema aga mitte. Ma pole talle mitte kunagi raasugi meeldinud, kuigi need tunded ei peaks olema vastastikused. Aga on.

      Pärast matuseid tuleb koos minuga koju üksnes mu isa. Ülejäänud hajuvad eri suunas laiali, olles enne mind hüvasti jättes kohmakalt, närviliselt kallistanud. Nad ei jää kauemaks, kartes, et surm ja ebaõnn on nakkavad. Ja kui nad piisavalt kaua minu seltskonnas viibivad, võib see pisik neidki tabada. Isegi Connor lahkub kiirustades, kuigi küsib enne minekut, kas ta saaks minu heaks midagi teha. Ükskõik mida. Vastan eitavalt.

      Emily on ainus, kes kauem kui kaheks ja pooleks sekundiks paigale jääb. „Helista, kui sul midagi vaja on,“ ütleb naine ja ma noogutan, teades, et seda ma ei tee. Tema abikaasa Theo seisab umbes kolm sammu kaugemal naise selja taga ja vaatab meie paarkümmend sekundit kestnud jutuajamise jooksul kaks korda kella ning Maisie sööstab teda nähes minu kõrvale, klammerdub kogu jõust mu käe külge ja peidab oma keha poolenisti minu oma taha. Ta toob kuuldavale nõrga karje ja Emily ütleb lapsele kaasa tundes: „Vaeseke“, nagu oleks Maisie hirm kuidagi seotud Nicki surma, mitte Theoga. Emily on naaber, üks neist, kelle seltskonnas ma majaesisel terrassil laisku pärastlõunaid veedan, sellal kui meie lapsed, minu Maisie ja tema Teddy, kes on samuti nelja-aastane, omavahel mängivad. Teddy, täisnimega Theodore, on saanud nime oma isalt, keda kutsutakse Theoks. Theo ja Emily ja Teddy. Ainult et siis, kui Theo on kodus, ei luba me Maisiel Teddyga mängida. Theo on jäme ja vihasena, kuid vahel ka heast peast vägivallale kalduv mees. Emily on seda jutu sees maininud ja me kõik – Nick, Maisie ja mina – oleme kuulnud mehe häält, mis avatud akendest kostab ja läbi suveõhtu kaigub, kui ta teadmata põhjustel Emily ja Teddy peale karjub.

      Theo tekitab minus samasugust hirmu nagu Maisies.

      „Luba mulle, et sa helistad,“ ütleb naine, enne kui Theo iseteadlikult oma käe ta käsivarrele asetab ja ta minekule pöördub, kõndides koos teiste kalmistult pagejatega minema, sammuke mehest tagapool üle muruplatsi. Ma ei anna mingeid lubadusi. Alles siis, kui nad on silmist kadunud, laseb Maisie käe viimaks lahti ja astub mu turvalisest varjust välja.

      „Kas sinuga on kõik korras?“ küsin talle otsa vaadates ning kui Theo ja Emily on nägemiskaugusest väljas, siis Maisie viimaks noogutab ja vastab jaatavalt. „Ta on nüüd läinud,“ kinnitan lapsele ja tema naeratab kõhklevalt.

      Kui me koju jõuame, ei jää ka mu isa sinna pikalt pidama. Ta ei saa seda teha. Asi on mu emas, kes koos oma hooldajaga kodus istub, sellal kui isa minu eest hoolitseb. Ta tunneb tõmmet kahes suunas. Ta ei saa korraga tema ja minu eest hoolitseda.

      „Ta näeb mingeid asju,“ ütleb isa mulle tõrksalt. „Hallutsinatsioone, täpselt nagu arst hoiatas. Musta varest kardinapuul istumas,“ lisab mees, „ja putukaid.“

      Teen grimassi. „Missuguseid putukaid?“ tahan ma teada.

      „Sipelgaid,“ vastab isa, „need ronivad mööda seinu.“

      „Mine tema juurde,“ ütlen. Teadmine, et mu ema dementsus on hullemaks läinud, tekitab masendust. „Mul pole häda midagi,“ kinnitan talle, puudutan oma pihuga ta kõhna maksaplekilist käsivart ja annan loa lahkuda. Felix magab; Maisie keerutab end magamistoas ringiratast ja tantsib kõike muud unustades.

      Kui mu isa auto sissesõiduteelt välja pöörab, näen tema hoiakus alistumist. Ta ei ole kindel, kas lahkumine on õige tegu. Tõstan teda julgustades pöidla. Minuga on kõik hästi, paps.

      Kas ikka on?

      Maisie magab sel ööl taas minu juures. Ta tatsab mu magamistuppa, süles sakris mängukaru, mis kuulus kunagi mulle. Tüdruk on karul kõrva peaaegu küljest närinud; see on närvilisusest tingitud harjumus, mis aina hoogu kogub. Ta seisab voodi jalutsis oma lillekimpudega kaunistatud pidžaamas – kõikvõimalikes toonides daaliad, fuksia-, lõhe- ja kirsipunased –, valged sokid jalas. Ta vasekarva juuksed langevad seljale, sassis ja salkus, patsi otsas tolkneb juuksekumm.

      „Emme, ma ei saa magada,“ ütleb tüdruk vaese karu kõrva järades, kuigi me mõlemad teame, et hetkest, mil ma oma voodis lamavale lapsele head-ööd-musi andsin, on möödas vaid kolm ja pool minutit. Ja ma tõmbasin lina talle kenasti peale. Ja suudlesin karu otsaesisele ja panin tallegi teki peale. Ja ütlesin Maisiele, kui ta tahtis, et issi tuleks teda voodisse panema ja head-ööd-musi andma: „Küll ta tuleb koju jõudes sinu toast läbi“, ise lootes, et ta mu häbematut valet läbi ei näe.

      Felix on mul süles ja ma äiutan teda seljale patsutades aegamööda unele. Poisil on seljas kollane magamiskott, millega tal hõõguvkuumas toas ilmselt palav on. Paistab, et konditsioneer ei tööta enam. Mida katkise konditsioneeriga ette võetakse? Seda oleks teadnud Nick ja ma tunnen taas viha, et Nick jättis mulle kaela rikkis konditsioneeri ja mul pole aimugi, mida sellega teha. Nick oleks pidanud ootamatu surma võimalusega arvestades sedalaadi olukordade jaoks nimekirja koostama. Kes parandab konditsioneeri, niidab muru, maksab ajalehepoisile?

      Aknad on lahti. Laeventilaator keerleb meie kohal, kui me Maisiega kahekesi suures voodis lebame. Koer Harriet magab voodi jalutsi juures, Felix meetri kaugusel oma korvis. Mina ei maga, kuna ma olen lakanud magamast. Uni hoiab minust eemale nagu kõik teisedki viimastel päevadel. Tuba on pime, kui välja arvata kumav öölamp, mida Maisie pimedust kartes kustutada ei luba. Aga öölamp heidab pimedatele seintele varje ja just neid ma üksisilmi vahin, sellal kui Felix magab ja Harriet norskab ja Maisie magades voodis tiirleb nagu kosmoserämps Maa orbiidil, õhukest puuvillast lina mu higistavalt kehalt maha rebides.

      Ja siis, kell 1.37, ajab Maisie end voodis istukile.

      Ta räägib unes niisama palju kui ärkvel olles, niisiis ei pööra ma tema suust tulevale vadale erilist tähelepanu. Jutt on suuresti arusaamatu. Lihtsalt sonimine. Kuni ta hakkab rääkima Nickist. Kuni ta silmad lahti paiskuvad ja ta mind oma hirmunud ja pärani aetud roheliste silmadega jõllitab. Ta higised väikesed käed kobavad minu järele ning ta hüüab ahastavalt ja paluvalt: „See on paha mees, issi. Paha mees ajab meid taga!“

      „Kes, Maisie?“ küsin teda õrnalt ärkvele raputades. Aga Maisie juba on ärkvel. Harriet hakkab end voodi jalutsis liigutama ja Felix meie kõrval nutma. See on tasane tihkumine, ta on lihtsalt häiritud. Laps sirutab käed pea kohale ja ma tean, et mõne hetke pärast kasvab tihkumisest välja vali kisa. Felix tahab süüa ja mu rinnad hakkavad nagu ettevalmistusi tehes läbi öösärgi tilkuma.

      „Tema!“ vastab tüdruk ebamääraselt, vajub voodiriiete alla ja tõmbab need üle pea. Maisie peidab ennast. Ta peidab end mingi mehe eest. Paha mehe, kes teda ja Nicki taga ajab. Aga Maisie ei tea ju pahadest meestest midagi või vähemalt nii olen ma seni arvanud ja üritan end veenda, et tegemist on lihtsalt väljamõeldisega, jahimeestega, kes tapsid Bambi ema või siis kapten Konksuga, kes teda ja Nicki unes taga ajab. Kuid ta kordab taas öeldut, ise täiesti ärkvel ja seekord palju suuremat hirmuga kui väljamõeldise puhul oletada võiks – paha mees ajab meid taga! –, ja mu kujutlusvõime täiendab Maisie öeldut üksikasjadega, maalides pildi, kuidas paha mees Nicki ja last mööda Harvey Roadi taga ajab, ning mu süda hakkab sellele mõeldes kloppima ja käed veelgi rohkem higistama.

      „Maisie,“ ütlen nii rahustavalt, kui oskan, kuigi sisimas olen ma kõike muud kui rahulik. Aga Maisie on nüüd voodiriiete all peidus ega vasta mulle. Kui ma üritan teda puudutada, siis karjatab tüdruk „Lõpeta!“ ja jääb siis vait nagu mänguasi, mille patareid on just tühjaks saanud. Ta ei ütle vaatamata mu küsimustele ja palvetele enam midagi. Ja kui palved ei mõju, tunnen, kuidas ma hakkan vihaseks saama. See on muidugi tingitud meeleheitest. Minu vihastamise põhjus. Ma tahan meeleheitlikult teada saada, millest Maisie ometi jahvatab. Mis paha mees? Mida Maisie sellega öelda tahab?

      „Kui sa mulle sellest räägid, Maisie, siis ostame hommikul sõõrikuid,“ luban talle maasikaglasuuriga üle valatud Long Johni maiustusi.

      Luban teisigi materiaalseid asju – uut mängukaru, hamstrit –, lootes last linade alt tintmustast ja lämmatavast maailmast välja meelitada. Aga see maailm seal linade all on ühtlasi Maisie jaoks turvaline ja ta ei tule välja.

      Aga nüüdseks on Felix karjuma pistnud. „Maisie,“ üritan