Sinine ümbrik. Richard Janno

>

      1. peatükk

      Imeline lugu Robert Tensinguga

      „S-o-n-n-y b-o-o-y!…” ümises Roger tasahilju endamisi viisi-leelutust, kobades pimedas trepikäsipuud. See oli täna erakordselt libe ja kippus sõrmede alt ära kaduma, hoolimata sellest, et seisis juba aastaid värvimata ja ajas pindu. Aga küllap peitus põhjus Rogeris eneses, sest trepiastmed tõrkusid samuti õiges joones jalatalla alla sattumast ja lõppesid ikka enne otsa, kui Roger arvas. See kõik ei rikkunud aga sugugi mehe tuju, laul muutus veelgi lõbusamaks.

      Kui tullakse pulmapeolt, siis ei saagi teisiti. Roger polnud küll mingi alkoholisõber, kuid juba tervisejoomine ise sundis õige rohkete klaaside tühjendamisele ja lõi närvid loomulisest seisundist ripakile. Peale selle veel rida lisaannuseid, millest ei pääse ju mööda, kui ollakse lähema kolleegi pulmas ― ja nii olidki need kodutrepid muutunud libedamaks ning tõrksamaks kui tavaliselt. See polnud küll mingi purjusolek sõna tõsises mõttes, vaid rohkem lustiline lodevus, mille laskis meelega kehasse.

      Ilma eriliste pingutusteta jõudis lõbus pulmamees siiski teisele korrale. Seal askeldas ta veidi ukse kallal, otsides võtmele sobivat panipaika, ja astus siis kergendatud sammul eestuppa. Keeras elektri põlema ja viskas palitu varna.

      Suures peeglis kõverdus ta pikk ning sihvakas kogu viltusesse looka ja otsaesine tõmbus meetripikkuseks. „Ena mul antsakat!” naeratas Roger, kuid kummardus siiski näoga peegliklaasile lähemale ja uuris terava pilguga meelekohti. On tal siis tõega juba halle udemeid käharais juuksesalkades? Preili Uusen oli seda pidulauas kate­gooriliselt kinnitanud ja lubanud koguni ühe säärase karva välja kitkuda, et oma sõnadele tegelikku tõestust anda. Nii kaugele polnud küll asi läinud, sest preilil seisid kõige lähemal ajal kihlused ees ja oleks olnud sündmatu rahva juuresolekul võõrale mehele nii lähedale tikkuda. Kuid ta jäi oma sõnade juure ja palus esimesel võimalusel peeglist järele vaadata, kui teda ei usuta.

      Peegel oli aga veidi ähmane ja silmad veelgi udusemad, mistõttu Rogeril ei õnnestunud suurtele pingutustele vaatamata eraldada juuksesasimikust ühtki erivärvilist karvalaiku. Ükskõik, mõtles ta, kaeme homme perra, ega nad ühe ööga kuhugi ikka ei kao. Ta ulatas käega elektrinupule, kuid sealsamas meenus talle, et oli tulnud koju ometi väikese ülesandega. Oli lubanud preili Uusenile, et kohe koju jõudes viib tervitusi õnnelikule peigmehele, preili tulevasele elukaaslasele, härra Robert Tensingule. Nad elasid kõrvuti tubades, Roger ja Tensing, ja seepärast ei valmistanud erilist raskust preili palvet täita.

      Roger vaatas kellale, oli alles pool üks — Tensing võis väga hästi veel ärkvel olla. Ta koputas ettevaatlikult uksele, koputas teist korda ja kõvemini, kuid seestpoolt ei kostnud ühtki häält. Härra võis magada või sama hästi ka väljas olla, oli tal ju viimaseil ajul nii palju tegemist ja askeldusi, koosolek koosoleku otsa.

      Jäävad homseks, mõtles Roger, need õrnad sõnad. „S-o-n-n-y b-o-o-y…” ümatas ta vaikse sordiini all ja astus ukse juurest eemale. Ta unarad silmad jäid aga sealjuures põrandale pidama, midagi neljakandilist sinetas kollasel vaibal. Teatud raskusi võites, küünitas Roger põrandani ja haaras sinise eseme pihku.

      Kirjaümbrik.

      Tavaline odavahinnaline, nagu neid poole sendi eest müüakse. Sinisel põhjal seisis tugevate punaste tähtedega: „Härra R. Tensing, siin.” Roger mõtles viivu ja lükkas siis ümbriku taskusse. On kindlam sedasi, mõtles ta, võib kaduma minna või pühkmeisse sattuda. Kustutas siis aeglaste liigutustega tule ja koheval vaibal paar korda komistades nõtkus oma tuppa.

      Lahtiriietuminegi võttis seekord rohkem aega kui tavaliselt. Kuid lõppeks pehmesse voodi jõudes, milles alles eile vahetatud linad värskelt pesulõhna hajutasid, tundis ta enesel erakordselt mugava olevat. Peas surises rõõmsalt ja paitavalt, magus väsimus rändas mõnusalt kontides, südame all oli pehme ja hea.

      Jajaa, see Tensing võib olla kõigiti õnnelik. Säärane tüdruk nagu see Uuseni preili ei lange igaühele ülle. Niisuguse too nagu päikese majja ― ilus ja õhetav, rõõmus ja tujuküllane, kuid sealjuures mitte põrmugi rumal, ei, liigagi arukas ja taipaja. Egas ta muidu neid peigmehi siiani nii kerge käega polnud lennutanud, enne kui lõppeks Tensingu juurde jäi paika pidama. Selle mehe man võis hakata elu elama ― küllap tüdruk seda juba taipas! Tuntud poliitikamees, paar korda ministergi olnud, üliheade sidemete ja tutvustega, kõigiti lugupeetud ja hinnatud ― säärasega maksab igaveseks kokku jääda. Ja vaevalt 50 aastat pole kah veel mingi vanadus, mis noorele tütarlapsele võiks muutuda masendavaks. Päris noor mees ― teisiti ei saanud ju keegi Tensingu kohta öelda.

      Roger uneles endamisi, vaibudes ikka sügavamasse ja sügavamasse tukastusse. Kui jõuaks isegi kunagi nii kaugele… nii… igatpidi. Karjäärilt ja naisearmult, seltskondlikult ja poliitiliselt positsioonilt… Muidugi, kaevata pole põhjust praegusegi olukorra man — kogenud ajakirjaniku põlv polegi ju nii väga alahinnatav, ei, sugugi mitte… Kuid Tensingu seisukohani on siiski tükk maad, päris palju maad. Jõuab ju veel… muidugi… paar aastat üle kolmekümne on õieti alles poisikese vanadus ja kes teab… kui hakkaks just sihikindlalt vagusid ajama, kuhu veel lõpuks välja tõukad…

      On ennegi ajakirjanikkude radadest tulnud ministreid ja teisi kõrgemaid võimukandjaid…

      Kuid sealsamas muiatas Roger unest ja sirutas enese mugavamalt vaiba alla — millised mõtted võivad tekkida inimesel, kui ta ilmsi hakkab nägema unenägusid! Ei, ei, jäägu need ministrid ja muud kuulsad mehed ilusasti kõrvale, tema ajab enesega niigi läbi, on sedasigi küllalt hea ja sobiv olla, miks hakata ronima ja asjatult oma nahast välja pugema!

      Selles mõnusas teadmises kadusid Rogeril kõik unenäod ja ta vaibus raskesse, pimedasse unne.

      *

      Teisel hommikul oli Roger varakult jalul. Esmaspäevane päev on ajakirjanikule harilikult kibedam ning töörohkem ja seepärast tuli olla aegsasti rakmetes. Pealegi oli eelmisel päeval olnud rida tähtsaid nõupidamisi valitsuse koalitsiooni püsimise või pragunemise üle ja kõigega tuli kiiresti tutvuda, et jõuda õigeks ajaks kõik tulemused ja otsused parajasse vormi valada.

      Roger suhtus sisuliselt kõigisse poliitilistesse keerdkäikudesse ja võitlushaaretesse erapooletult. Polnud tahtmist ega mahti end siduda ühegi erakonna tõekspidemetega, kuid ta tundis siiski elavat huvi järjest käärivama ja pulbitsevama poliitikaelu vastu ja „Uue Eesti” poliitilise toimetajana tuli tal järjekindlalt vasemale või paremale oma teravaid artiklilööke jagada. See oli seda kergem, et „Uus Eesti” purjetas väljaspool kõiki erakondi neutraalses sõiduvees ja tema toimetajail olid kõigi erakonna­kombinatsioonide suhtes täiesti vabad käed.

      Käesoleval silmapilgul tõotas poliitiline kääring õige tõhusat tormi. Kodanikkude Liit, kõige parempoolsem erakondade seas, oli tõstnud mässulipu koalitsiooni vastu ja ähvardanud oma esindaja valitsusest ära kutsuda, kui tema nõudeid sotsiaalseadustiku alal vastu ei võeta. Liidul polnud parlamendis küll kuigi arukat esindust, kuid tema eemalejäämine valitsusest oleks tähendanud möödapääsmatut kriisi ja sellest hoidumiseks panid muud erakonnad kõik rattad ja veed liikvele.

      Roger hävitas kiiresti oma võileiva ja kohvi, mille perenaine juba varakult oli salakesi asetanud lauale, ja astus siis kärmesti eestuppa. Tensingu ukse taga kuulatas ta viivukese ja tegi siis paar ettevaatlikku koputust. Tensingul pidi olema kõige värskemaid andmeid eilsete nõupidamiste üle ― oli ta ju Kodanikkude Liidu juhtivamaid tegelasi ― ja nendega oli kasulik juba enne tööleminekut tutvuda.

      Koputusele ei järgnenud ühtki häält.

      „Halloo, magad või?”

      Vaikus.

      Roger vaatles lukuauku ― võtit polnud ees. Proovis ust, see oli lukus. Ena mul saksa, mõtles ta, kui vara juba jooksuhoo peale võtnud! Tegi veel paar põgusat lõgistust käerauaga, viskas siis palitu selga ja väljus.

      Oli hilissügisene udusadu. Pilved olid majakatustes kinni ja alasti puuderaod tilkusid veest. Uimaselt ja tüdinult lösutasid majaderead. Raatuski oli kuidagi nukralt küüru vajunud ja vilgutas uniselt oma ainukest vesist silma — kellalauda, millel ähmatasid hallid veenired.

      Nende veenirede taga näitasid kaks raskemeelset osutit parajasti üheksandat hommikutundi, kui Roger toimetusse jõudis. Reporterid rippusid juba telefonitorude otsas ja välispoliitika toas ragistas poolunine toimetaja