Juudi mõtteterad. Margit Prantsus

ma olin noor, siis oli kõik, mis ma elult soovisin ja ootasin, istuda vaikselt kuskil nurgas ja teha oma tööd, ilma et inimesed pööraksid mulle tähelepanu. Ja nüüd näete, mis on minust saanud.

      Minu isikuga seostatakse igasuguseid lugusid ja jultunult väljamõeldud jutte on lõpmatuseni. Seda enam hindan tõepärast ja olen selle eest tänulik.

      Vanasti ei tulnud mulle pähegi, et iga mu juhuslik märkus püütakse kinni ja talletatakse. Muidu oleksin veel sügavamale oma kesta pugenud.

      Kirjast tulevasele naisele:

      Kui hakkaksin oma välimuse eest hoolt kandma, ei oleks ma enam mina ise. Seepärast käigu see põrgu. Kui pead mind vastumeelseks, siis otsi endale sõber, kes vastab naiste maitsele paremini. Aga mina ei hakka muretsema selle pärast, mille eest võlgnen kindlasti tänu sellele, et mõnigi kehk, kes oleks mind muidu külastanud, on mu rahule jätnud.

      Oma hooletu välimuse kohta:

      Kehv lugu, kui pakkimispaber on parem lihast, mille ümber see on mässitud.

      Noorena avastasin, et suur varvas teeb lõpuks alati augu soki sisse. Seepärast loobusin sokkide kandmisest. Nüüd olen ka õnneks jõudnud ikka, kus ma ei pea enam kuulama käsku sokid jalga panna.

      Elu lõpus:

      Ma olen oma viimastel eluaastatel rahul. Olen hoidnud alal huumorimeele ega võta tõsiselt ei ennast ega kaasinimest.

      Olen alati armastanud üksindust; see on iseloomujoon, mis näib aastatega süvenevat.

      Ma elan niisuguses üksinduses, mis on nooruses piinav, aga küpses eas nauditav.

      Olen elanud üle kaks sõda, kaks naist ja Hitleri.

      Ameerika on tänapäeval kõigi ausate inimeste lootus, kes respekteerivad kaasinimeste õigusi ning usuvad vabaduse ja õigluse põhimõtteisse. (1941)

      Minu kuulsus algab väljaspool Princetoni.³ Fine Hallis⁴ maksab mu sõna vähe.

      Mõeldes kõigile rasketele taakadele, mida olen viimastel aastatel kandnud, tunnen end kahekordselt tänulikuna, et mulle on saanud osaks töökoht Princetoni ülikoolis ja teaduslik õhkkond, mis ei võiks olla parem ega harmoonilisem.

      Teid kindlasti üllatab kontrast mu ülemaailmse kuulsuse ja isoleerituse ning vaikuse vahel, milles ma siin elan, eks ole?

      Olen soovinud niisugust eraldatust kogu elu ja nüüd olen ma selle siin Princetonis lõpuks saavutanud.

      Eelarvamus mustanahaliste suhtes on halvim haigus, mille käes meie riigi ühiskond kannatab.

      Sajandeid on sakslasi harjutatud tegema rasket tööd ja õppima paljusid asju; kuid neid on ka harjutatud orjaliku allumise, sõjaväelise korra ja julmusega.

      Miski ei kahjusta lugupidamist valitsuse ja riigi seaduste vastu rohkem kui seaduste kehtestamine, mida ei suudeta täita. On avalik saladus, et kuritegevuse ohtlik kasv Saksamaal on sellega lähedalt seotud.

      Asjal, mille eest ei tule maksta, ei ole ka väärtust.

      Ma usun, et lihtne ja tagasihoidlik elu on kõigile kasuks nii kehaliselt kui ka vaimselt.

      Ainult teiste heaks elatud elu on väärt elamist.

      Üksikisiku elul on tähendust vaid senikaua, kui see aitab teha iga elusolendi elu õilsamaks ja kaunimaks. Elu on püha – see tähendab, et see on ülim väärtus, millele alluvad kõik muud väärtused.

      Kummaline on meie olukord siin maa peal. Kõik me tuleme siia lühivisiidile ja ükski ei tea selle eesmärki, kuigi vahel usutakse seda aimavat. Aga siiski, juba igapäevane elu näitab, et me oleme siin teiste pärast.

      Peame püüdma aru saada, mis on meie tavades niisugust, mis teeb meie saatusele ja väärikusele halba – ja oma elu vastavalt korraldama.

      Kõige väärtuslikumad asjad elus ei ole need, mida saab raha eest.

      Elu, mis on sihitud peamiselt isiklike ihade täitumisele, viib varem või hiljem kibeda pettumuseni.

      Igale meenutusele annab tooni tänane elu niisugusena, nagu see on; ja seetõttu on vaatepunkt petlik.

      Kui soovite elada õnnelikku elu, siduge see eesmärgiga, mitte inimeste ega asjadega.

      Õpilase kalduvust teatud elukutsele ei tohi eirata, eriti kuna niisugune kalduvus hakkab harilikult paistma varases eas, sest seda põhjustavad isiklikud anded, teiste perekonnaliikmete eeskuju ja mitmesugused muud asjaolud.

      Suurem osa õpetajaid raiskab aega, esitades küsimusi, mille eesmärk on avastada, mida õpilane ei tea. Õigem oleks küsitleda selleks, et teada saada, mida õpilane teab või on suuteline teadma.

      Faktide õppimine ei ole inimesele väga tähtis. Selleks ei ole tal vaja kolledžis käia. Ta võib need raamatuist teada saada. Vabade kunstide kolledžis saadud hariduse väärtus ei seisne paljude faktide õppimises, vaid vaimu treenimises niisuguste asjade mõtlemiseks, mida ei saa õpikutest ära õppida.

      Ärge pidage õppimist kunagi kohustuseks, vaid kadestusväärseks võimaluseks saada tundma ilu vabastavat mõju vaimuilmas omaenda rõõmuks ja ühiskonna kasuks, kellele kuulub teie töö hiljem.

      Alandamine ja vaimne rõhumine rumalate ja isekate õpetajate poolt tekitavad noores hinges segadust, mida ei saa kunagi heastada ja millel on tihti hukatuslikud tagajärjed hilisemas elus.

      Minu meelest on koolil kõige halvem töötada hirmu, jõu ja kunstliku autoriteediga. Niisugune käitumine hävitab õpilase terve tundeelu, siiruse ja enesekindluse. See toodab allaheitlikke subjekte.

      Hariduse eesmärk peab olema koolitada sõltumatult tegutsevaid ja mõtlevaid isiksusi, kes siiski näevad oma kõrgeimat elusihti ühiskonna teenimises.

      Kool peab seadma sihiks, et noor oleks sealt lahkudes harmooniline isiksus, mitte spetsialist. Muidu meenutab ta oma spetsialiseeritud haridusega pigem hästi treenitud koera kui harmooniliselt arenenud isiksust.

      Õpetamise ja raamatus/ajakirjanduses arvamuse avaldamise vabadus on iga rahva terve ja loomuliku arenemise alus.

      Õpetada tuleb nõnda, et pakutavat võetaks vastu hinnalise kingituse, mitte raske kohustusena.

      Geograafia ja ajaloo õpetamisel tuleb käsitleda maailma eri rahvaid mõistvalt; eriti neid, keda oleme harjunud kirjeldama „primitiivsetena“.

      Me ei suuda lahendada probleemi, kui mõtleme kõik ühtmoodi.

      Tarkust ei saada koolis käimisest, vaid eluaegsest püüdest seda omandada.

      Lapsed ei hooli vanemate elukogemustest ja rahvad eiravad ajalugu. Halbu õppetunde tuleb alati uuesti õppida.

      Mind teevad merehaigeks inimesed, mitte meri. Aga ma kardan, et teadus pole selle haiguse vastu veel ravi leidnud.

      Rõõmustada teiste rõõmu üle ja kannatada koos nendega – need on Inimese parimad teeviidad.

      Kassi ei saa õpetada lindude püüdmisest loobuma.

      Et saada rahvalt kindlasti soodsat reageeringut, tuleb pakkuda pigem midagi nende kõhule kui ajule.

      Teadmiste püüdlemine nende endi pärast; peaaegu fanaatiline õiglusearmastus ja isikliku sõltumatuse iha – need on juudi traditsiooni jooned, mis panevad mind tänama oma tähti, et ma kuulun selle juurde.

      Me saame kõik toitu ja peavarju oma kaasinimeste