Serotoniin. Michel Houellebecq

seda kohtumist nägin unes, et šatään andis mu ukse taga kella. Ta oli mu üles otsinud, minu eksirännakud siin ilmas olid lõpule jõudnud, ta oli tulnud, et päästa ühekorraga minu riist, minu isiksus ja minu hing. „Mu majja julgelt, vabalt astu, siin pärisperenaiseks saa.” Mõnes unenäos ütles ta, et brünett sõbranna ootab autos, ja tahtis teada, kas ta tohib ka meie juurde tulla; kuid seda versiooni esines aina harvemini, stsenaarium muutus lihtsamaks ja lõpuks seda enam polnudki, kohe, kui olin ukse lahti teinud, sisenesime kirjeldamatusse valgust täis ruumi. Need uiud kestsid pisut rohkem kui kaks aastat – kuid ärgem rutakem sündmustest ette.

      Esialgu, juba järgmisel pärastlõunal, pidin Yuzule Almeria lennujaama vastu minema. Ta ei olnud siin kunagi käinud, aga ma olin kindel, et ta seda kohta ei salli. Skandinaavia pensionäre ta kindlasti jälestab ja Hispaania hipidele jätkub tal vaid põlgust, kumbki neist kategooriatest (mis suutsid eriliste raskusteta koos eksisteerida) ei sobinud kokku tema elitaarse ettekujutusega ühiskonnaelust ja maailmast üleüldse, kõik need inimesed ei olnud ühestki otsast väljapeetud, muide, ka mina ei olnud ühestki otsast väljapeetud, ainult et minul oli raha, kusjuures isegi päris palju, tänu juhuste kokkulangemisele, millest ma võib-olla hiljem räägin, kui aega leian, ja kui eelnev on öeldud, siis on õigupoolest öeldud kõik, mida minu ja Yuzu vahelise suhte kohta öelda on, loomulikult pidin ma ta maha jätma, see oli täiesti ilmne, me poleks pidanud üldse koos elama hakkamagi, ainult et ma vajasin palju, väga palju aega, et elus ohjad jälle enda kätte võtta, nagu ma eespool juba ütlesin, kusjuures suurema osa ajast olin ma selleks täiesti võimetu.

      Leidsin lennujaamas kerge vaevaga koha, parkla oli selgelt liiga suur, muuseas, siin piirkonnas oli kõik liiga suur, kõik oli planeeritud, arvestades turismisektori kolossaalse eduga, mis jäigi tulemata.

      Ma ei olnud kuude kaupa Yuzuga maganud ja mis veelgi tähtsam, ma ei kavatsenudki sellega uuesti algust teha, seda põhjustel, mida ilmselt hiljem selgitan, ja tegelikult ei saanud ma absoluutselt aru, miks ma olin selle puhkuse üldse korraldanud, nüüd saabuvate lendude ootesaalis plastikpingil istudes oligi mul juba küpsemas plaan see kiiremini lõpetada – olin puhkuse planeerinud kahenädalase, aga üks nädal oleks enam kui küll, kavatsesin valetada, et mind ootavad töökohustused, selle kohta ei olnud tal, pagana lipakal, mingit ütlemist, ta sõltus täielikult minu papist, see andis mulle siiski teatavad õigused.

      Pariisi Orly lennujaamast startinud lend tuli sisse õigel ajal ja tänu kliimaseadmetele meeldivalt jahe ootesaal oli peaaegu inimtühi – Almeria provintsis oli turismi seis tõepoolest nutune. Kui elektroonilisele tabloole ilmus teade, et lennuk on maandunud, oleksin äärepealt püsti tõusnud ja parklasse suundunud – aadressi ta ei teadnud, ta poleks mind mitte kuidagi üles leidnud. Tulin üsna kähku maa peale tagasi: varem või hiljem pidin ikkagi Pariisi tagasi minema, juba kasvõi puhtalt tööasjade pärast, kusjuures tööst põllumajandusministeeriumis oli mul peaaegu sama kõrini nagu oma Jaapani elukaaslasest, ilmselgelt oli minu elus ikka väga halb aeg, mõni teine sooritaks palju vähemagi pärast enesetapu.

      Ta oli halastamatult meigitud nagu alati, peaaegu nagu maalitud, erkpunane huulepulk ja lillakas lauvärv rõhutasid tema kahvatut jumet, tema „portselanikarva nahka”, nagu Yves Simoni romaanides öeldakse, mulle meenus sel hetkel, et ta hoidus alati päikese eest, kuna jaapanlannad pidasid kaamet nahka (või noh, portselanikarva nahka, kui jääda Yves Simoni terminoloogia juurde) eriliselt väljapeetuks, aga mida sa otsid Hispaania kuurordist, kui sa ei taha päikese käes olla, see puhkusemõte oli ikka täiesti absurdne, veel samal õhtul kavatsesin ma tagasisõiduks hotellitoad kinni panna, nädalgi tundus liiga pikk, miks mitte jätta mõni päev kevadeks ja minna Kyōtosse õitsvaid kirsipuid vaatama?

      Šatääniga oleks kõik olnud teisiti, tema oleks ennast ilma igasuguse vastikustunde ja põlguseta rannas paljaks koorinud nagu kuulekas Iisraeli tütar muiste, teda poleks paksude Saksa pensionäriprouade pekivoldid häirinud (ta ju teadis, et selline on naiste saatus kuni Kristuse saabumiseni kirkuses), ta oleks päikesele (ja Saksa pensionärihärradele, kes oleksid vaatepildist viimast võtnud) näidanud oma täiuslikult ümarate tuharate ning oma neitsiliku, kuid samas epileeritud vitu sulnist vaatemängu (eks ole Jumal selge sõnaga lubanud inimesel end kaunistada), ja mul oleks uuesti kõvaks läinud, kõvaks nagu korralikul imetajal, aga otse mererannas ei oleks ta mul siiski suhu võtnud, see oli peredele mõeldud nudismikeskus, ta ei oleks hakanud päikeseloojangul hatha jooga poose võtvaid Saksa pensionäriprouasid šokeerima, kuid ma oleksin siiski tajunud, et ta ihkaks seda teha, ja mu mehelikkus oleks otsekui uuesti tärganud, kuid ta oleks oodanud, kuni me oleme vees, oma viiskümmend meetrit kaldast (vesi läks siin aeglaselt sügavaks), ja alles siis avanud oma niiske vulva minu triumfeerivale fallosele, ja hiljem oleksime ühes Garrucha restoranis tellinud arroz con bogavantes, romantika ja pornograafia ei oleks enam teineteisest lahus olnud, Looja headus oleks ilmnenud kogu oma väes, lühidalt, mu peas tuiskas ringi igasuguseid mõtteid, kuid ma suutsin siiski teeselda teatavat rahulolu, kui märkasin Yuzut, kes sisenes tiheda Austraalia seljakotirändurite salga keskel ootesaali.

      Tegime kerge põsemusi, või noh, meie põsed puutusid riivamisi kokku, kuid sedagi oli ilmselt liiga palju, ta istus kohe maha, avas oma kosmeetikakoti (mille sisu oli täielikus kooskõlas kõigis lennufirmades käsipagasile kehtestatud normidega) ja hakkas puudrikihti värskendama, pööramata vähimatki tähelepanu pagasilindile – nähtavasti pidin mina pagasit tassima hakkama.

      Tema kotte tundsin ma suure tassimise peale väga hästi, see oli mingi kuulus kaubamärk, mille nime olen unustanud, Zadig ja Voltaire või siis Pascal ja Blaise, igatahes oli nende kontseptsioon selles, et kangale oli trükitud mõni renessansiaegne kaart, millel kujutati maailma üsna algeliselt, kuid millele oli lisatud vintage-tekst, midagi selles stiilis nagu „Sellelsinatsel Maal ollewat Tigereid”, ühesõnaga, kotid olid uhked, nende eksklusiivsust rõhutas tõsiasi, et erinevalt keskastme juhtide vulgaarsetest Samsonite’idest ei olnud neil rattaid all, nii et neid tuligi sõna otseses mõttes seljas tassida, täpselt samamoodi nagu viktoriaanliku ajastu elegantsete prouakeste kohvreid.

      Nagu kõigist teistest Lääne-Euroopa riikidest, nii olid ka tootlikkuse tõstmise surmavale teele asunud Hispaaniast kadunud kõik madalat kvalifikatsiooni eeldavad tööd, mis aitasid varemalt elu pisut vähem ebameeldivaks muuta, ning ühtlasi oli suurem osa elanikkonnast määratud kannatama massilise töötuse all. Niisugustel kottidel, olgu nende peale kirjutatud siis kas Zadig ja Voltaire või Pascal ja Blaise, oli mingisugunegi mõte üksnes sellises ühiskonnas, kus oli veel säilinud pakikandja elukutse.

      Meil seda näiliselt enam ei eksisteerinud, aga tegelikult siiski, mõtlesin, kui ma Yuzu kotid (kohvri ja peaaegu sama raske reisikoti, mõlemad kokku ilmselt oma nelikümmend kilo) lindilt maha tõstsin: pakikandja olin ju mina.

      Samuti täitsin ma autojuhi ülesandeid. Varsti pärast seda, kui olime keeranud kiirteele A7, tegi ta oma iPhone’i lahti ja torkas kõrvaklapid kõrva, olles eelnevalt laotanud silmadele turset alandava aaloeemulsiooniga immutatud lapi. Lõuna suunal, kuhu jäi ka lennujaam, võis kiirtee olla ohtlik, tihtipeale juhtus, et mõni Läti või Bulgaaria veokijuht kaotas oma masina üle kontrolli. Vastassuunas olid arvukad veoautod, mis varustasid Põhja-Euroopat kasvuhoonetes kasvatatud ja ebaseaduslikult sisse rännanud malilaste korjatud köögiviljadega, veel oma teekonna alguses, rekajuhte ei vaevanud veel unepuudus ja ma möödusin enne väljasõitu 537 raskusteta umbes kolmekümnest veokist. Pika kurvi alguses, mis viis üle Rambla del Tesoro kulgeva viaduktini, puudus umbes viiesaja meetri ulatuses teebarjäär; oleksin võinud kogu loo lõpetada ja jätta lihtsalt rooli keeramata. Kallak oli selles kohas väga järsk, saavutatud kiirust arvestades võis eeldada täiuslikku trajektoori, auto ei oleks isegi mitte kivisest nõlvakust alla sõitnud, vaid sada meetrit allpool puruks kukkunud, hetk puhast hirmu ja siis oleks kõik läbi, ma usaldaksin oma ebakindla hinge Issanda hoolde.

      Õhk oli selge ja vaikne, lähenesin suure kiirusega kurvile. Sulgesin silmad ja haarasin kõvasti roolist kinni, mõne sekundi, kindlasti vähem kui viie sekundi jooksul valitses paradoksaalne tasakaal ja absoluutne rahu, mul oli tunne, et ma asun väljaspool aega.

      Täiesti tahtmatu konvulsiivse liigutusega keerasin rooli seejärel järsult vasakule. Oli ka aeg, esimene vasakpoolne ratas haukas