Tüdrukune. Eia Uus

kui teine enne ei vabanda.

      Saara sünnipäeva puhul olevat tema seltskond listis. Vähemalt kümme aastat ei ole ma klubis käinud, ja enne seda ka vaid mõni üksik vastu tahtmist kohale tiritud kord.

      Kougin oma kottidest välja veel mõned töölt saadud lahkumiskingid ja jätan Saara diivani taha. Viin tööasjad koju ja võtan seljast endise kontoritöötaja kamuflaaži. Laon selga kõige nooruslikumad riided, mis leian, kuigi pole kindel, et neist abi on. Elukogemus on ikkagi näol näha. Võtan sukkpüksid jalast, raseerin sääred, niisutan kookosõliga. Igaks juhuks õlitan käsivarred ka, sest jumal, kui sile ja prink oli nende inimeste nahk! Isegi küünarnukid olid neil teistsugused, uued.

      Vahepeal saadab Mona mulle tšätis selfi, et nad on nüüd jõudnud baari, ja sõnad: „kaugel sa kalla“.

      Mind mäletatakse veel.

      Ma ei lähe enam sellepärast, et ei julgeks üksi kodus olla, mul on ammu uneaeg. Ma ei lähe ka sellepärast, et mul on viimane õhtu pika tööstaaži lõpuks. Lähen ainult selleks, et seda tüdrukut uuesti näha.

      3

      Õnneks on nad alustuseks täitsa normaalses veinibaaris, nii ei pea ma esimese asjana sisenema klubisse, nagu sukelduksin musta vee alla.

      Mona räägib kellegagi, kui saabun. Ta tutvustab mind tuttavatele tüdrukutele ülivõrdes, ta tutvustab mind blondeeritud juustega eestikeelsele tõmmule baarmenile ülivõrdes. Võtan džinntooniku, Monal on juba jook ees. Tunnen end natuke narrilt Saara sünnipäevapeol kaasa lohisemise pärast, kõik need paar-aastat-tagasi-veel-teismelised, aga mis seal ikka. Ma ei esinda kedagi, mainekadu ei ole kaalul, olen vaba.

      „Issand, kui hästi sa lõhnad!“ ütleb Mona ja surub näo mu kaela juurde juustesse.

      Oh, Mona! Joobun.

      Proovin jääda asiseks ja loetlen üles oma hinnalise nišiparfüümi koostisosad, mis peaksid kokku looma tunde, et viibid tugeva päikese all viinamarjaistanduses: „Nahk, bergamott, vermut…“

      „Kookos on mu lemmik!“ ütleb ta, tundes vaid mu magusat kehaõli lõhna, mitte rafineeritud luksust. „Sööks su või ära!“ ütleb ta, mänguliselt liialdatud võrgutaval ilmel.

      „Äsöö, söökeegimuu,“ vastan peaaegu automaatselt.

      „Ahh?“ küsib ta.

      „Ei midagi.“ Põlvkonnavahe.

      Küsin tema kohta. Koolis ta ei käi, nagu enamik temavanuseid, keda ma tean. Enamik temavanuseid, keda ma tean, tähistab sõprade lapsi ja mu noori sugulasi.

      Kohati mind natuke tüütab, kui pikalt ma temast elementaarses inimese psühholoogias ees olen. Ma „räägin teda ära“, sel teemal ühtki vihjet tegemata. See on labane, aga töötab. Kuulan, kiidan, ülistan. Teadlased väidavad, et meile meeldivad inimesed, kellele me meeldime, et see on loomulik vastureaktsioon.

      Tema mina-jutustus pole kuigi inspireeriv, aga mulle meeldib teda jälgida. Pilku ta silmis, huuli, kuidas ta oma juustega mässab. Kõik on natuke ebaloomulik, meediast või keskkonnast õpitud: ta jätab huuli paokile, surub selga nõgusaks, kallutab pead küljelt küljele.

      Vaatan ringi, ütlen: „Tule.“

      Eraldan ta sõprade kambast baarileti ääres varjulisse kahesesse lauda, et saaksin üleni ta kuulamisele keskenduda.

      Ma arvan, et 39-aastasena ei ole ma takune vanatüdruk, vaid tänapäevane vaba-ja-vallaline-teen-mis-tahan-naine; mul on olnud aega õppida ja harjutada flirtimist – pilke, puudutusi, koketeerimist. See aga, mida teeb Mona, paneb mind punastama ja täielikult kohmetuma. Nagu oleksin esimest korda sellises olukorras ja hoopis tema oleks seda kakskümmend aastat harrastanud. Ta teeb seda, mida teaduskirjanduses nimetatakse „kaela presenteerimiseks“ ning see, kuidas ta vaikib, ilma ärevuseta silma vaadates, aegluubis ripsmeid plaksutades, väärib aplausi. Pidusöök mu silmadele.

      Jah, ma suhtun temasse kui objekti, sest ta etendab objekti. Ta mängib rolli. Aga miks? Miks minuga?

      Teda kuulates mõtlen suhetele, mis mul selles vanuses olid endast tükk maad vanemate meestega. Kuidas nad talusid seda noore inimese kitsast silmaringi ja täielikku iseendaga hõivatust? Kas tõesti see, et ta on nii värske ja uus, kaalub üles selle, kui igav ja enesekeskne on noorus? Või on see lihtsalt nii tugev instinkt, võtta ta enda kaitse alla, harida, õpetada, voolida?

      Ma tahaksin Monat voolida.

      „Vaaamos!“ kisab keegi samal ajal, kui käed mu õlale paneb. „Kiisu läks peale!“ räuskab purjakil Saara mul peaaegu kaelas rippudes.

      Mu segaduses pilku nähes hakkab Mona naerma ja selgitab: „Meie sõber, Kevin Kass, sa kohtusid temaga, ta on täna DJ.“

      Kaitsku mind taevas. Siseneme pundis kluppi ja tunnen end kohe täieliku võõrkehana.

      „Omg, mis luguuuu!“ kisab meie seltskonnast üks neiu, kelle nimi mul meelde ei jää. Cristi-Helena või Hele-Cristin või Heleen-Cristiin või Cristiina-Heleena, kes laua taga jõudis mulle mitmel eri tunnil rõhutada, et mitte kunagi Kiku või Hellu või Krissu või Helts, alati kaks täisnime kõigi oma pidulike silpidega. Muidugi ma tean, et tema hüütud „Omg“ tähendab Oh my god, ja Ameerikas öeldakse seda esitähtedena, aga ta ei ütle „Oo Emm Gee“, vaid „omg“, nagu see olekski ise sõna.

      Et olen alati kõhn olnud ning lapsed ja hormoonid ei ole rikkunud mu keha ega näonahka, ei ole mind murest kortsuliseks teinud, ning mul on aega, et enda eest hoolitseda ja treenida, on raha, et käia näo- ja kehahooldustes ning ma ei meigi end vanandava krohvikihi alla nagu Eestis moes, siis ei näe ma välja päevagi üle 33. Selles tibatillukeses seelikus, pikkade paljaste säärtega ja noorte pärast jalga lükatud mustvalgetes jooksutossudes võin siin hämaras paista isegi 30. Mitte kuue kuu pärast 40 nagu tegelikkuses.

      Rahvast täis klubi annab võimaluse inimhordidest läbi pressides Monal käest võtta, et teineteist mitte kaotada, või samal otstarbel kätt ta puusal hoida. Jõuame baarini ja kuigi oleme juba Saara sünnipäeva puhul püsikliendi paketis olevad tulimagusad leegiga põlevad shot’id ära joonud, peaks midagi käes olema. Kas… kas mina peaksin Monale joogi ostma? Võrdõiguslikkuse etalon, nagu ma olen, igal võimalusel meestele välja tehes ning silmagi pilgutamata sõpradele ja sõbrannadele, kohmetun ma hetkeks selle juures, mis tähendust kannaks tüdrukule jook osta.

      Ma olen vanem ja paremal majanduslikul järjel, see on vast enesestmõistetav, ei midagi imelikku?

      Mona võtab mul jälle käest ja juhib tualetti. Ma jõuan hetkeks isegi ette kujutada, et tal on erutav tagamõte, mitte põis. Suure peegli ees teevad Saara ja ta sõbrannad koos pilte. Käin kuubikus ära ja kui välja tulen, valitseb sõpruskonnas küps ja ootel vaikus, Mona põrnitsemas sõbrannasid ühel pool mind, teisel pool teised teda vastu jõllitamas. Punapea pöörab kanna pealt ringi ja peaaegu jookseb ruumist välja.

      „Mona!“ Järgnen talle.

      „EI!“ hüüavad kõik kohe ühest suust ja peatun, et seletust kuulda. „Ta teeb seda iga kord. Kui sa talle järele lähed, saab ta täpselt seda, mida tahab. Ära võimenda teda.“

      Kuigi süda on raske, lähen tüdrukute kõrvale käsi pesema ja lohutan ennast, et seegi on mängu osa.

      4

      Kõnnin klubi mitu ringi läbi, aga ei leia Monat kusagilt. See võtab aega, sest pean end igal sammul inimseinast läbi pressima. Sõnumitele ta ei vasta. Hakkan koju sättima, ukse poole teed lahti lükkama, kui tuleb laul minu noorusajast. Kuni tänase õhtuni olin end noorena tundnud, aga selle laulu väljatulemise ajal olingi ma Mona-vanune. Kas see tõesti oli 20 aastat tagasi? See muusika kõlab nagu üleeile, mulle siiani moodne ja värske. Siis üürisin oma esimest korterit Lasnamäel. Mõnda aega tuli see laul raadiost pea igal hommikul,