Tüdrukune. Eia Uus

      Eia Uus

       Tüdrukune

      Autor tänab kõiki, kes olid abiks ja toeks selle raamatu valmimisel, jagasid oma kogemusi ja teadmisi, lugesid käsikirja ja tegid ettepanekuid. Suur aitäh!

      Tüdrukune

      Eia Uus

      Toimetaja: Merit Kask

      Keeletoimetaja: Lyyli Virkus

      Korrektor: Liivia Anion

      Kujundaja: Liina Valt

      Esikaane kujundus: Jan-Christopher Soovik

      Kaanefoto: Kristiin Kõosalu

      Autori foto: Birgit Varblane

      Laulu „Tüdrukune“ sõnad: Mart Kalvet

      Muusikatänu: Tanel Padar & The Sun, Reket, Nublu

      Emily Nagoski „Leia oma kirg“ tõlge: Helen Kalpus

      Autoriõigus: Eia Uus ja AS Postimees Grupp, 2019

      Postimees Kirjastus

      kirjastus.postimees.ee

      ISBN 978-9949-669-65-3

      e-ISBN 9789949669684

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      „Meediasõnum: „Sa oled ebapiisav.“ Laksud, toidumängud, kolmekas… Sa oled kõike seda teinud, eks? Oled kogenud vähemalt kliitoriorgasme, tupeorgasme, kusitiorgasme, energiaorgasme, pikendatud orgasme ja mitmikorgasme? Ja oled meister kolmekümne viies seksipoosis? Kui sa kõike seda ei proovi, oled frigiidne. Kui sul on olnud liiga vähe partnereid, sa ei vaata pornot ja sul ei ole öökapisahtlis vibraatorikollektsiooni, oled puritaan. Ühtlasi: oled liiga paks ja liiga peenike; su rinnad on liiga suured ja liiga väikesed. Su keha on vale. Kui sa ei proovi seda muuta, oled laisk. Kui oled rahul endaga sellisena, nagu oled, lepid vähemaga, kui peaksid. Ja kui julged endale meeldida, oled ennasttäis mõrd. Lühidalt, sa teed valesti. Tee teistmoodi. Ei, ka see on vale, proovi midagi muud. Igavesti.“

       – „Leia oma kirg. Teaduslik tee parema seksini“ Emily Nagoski

      1

      Ma ei kavatsenud nii tunda. Mu esimene emotsioon oli vist isegi rõõm. Kergendus. Siis tuli ehmatus, šokk. Käed hakkasid värisema, hääl ka. Mõte: mis minust saab? Aga rõhusin rõõmule ja kergendusele endas. Uuele. Olin oma tasakaalukuse ja rahu üle uhke. Õnnitlesin ennast.

      Alles palju hiljem, mitu päeva hiljem, hakkasin iseendas justkui tasapisi liftiga alla keldrisse laskuma. „Mind ei ole vaja.“ „Ma olen väärtusetu.“ „Ilma minuta on parem.“ Ma olen nagu pimesool või kurgumandlid, mind oli vaja eemaldada.

      Inglise keeles kasutatakse koondamise kohta mõnikord sama tüvega sõna kui pea maha raiumise puhul. Või käe, jala. Mind eemaldati ettevõttest, kuhu olin andnud aastaid oma elust (ma ei lasku sinna „parimad aastad oma elust“ ütlusse, kuigi see nii oli); raiuti kiire ja armutu lõikega.

      Reede õhtu, kell seitse, viimast korda selles kontoris. Sahtlid on tühjad, kuus paari vahetuskingi ja kohvitass ära pakitud, arvutist kustutatud rohkem kui kümnendi jagu isiklikku. Ma ei ole siin sentimentaalsusest, vaid ma kardan koju minna. Kõik need nädalad, kuud, aastad, mil ma olen teadnud, mida ma tegema pean, mida ma homme teen, mida esmaspäeval.

      Ma ei pea enam mitte midagi tegema. Kõik need asjad, mis mul pooleli jäid – ma ei pea neid enam tegema.

      Mul ei ole enam midagi teha.

      „Okeika,“ ütleb viimaseks kontorisse jäänud kolleeg arvuti tagant püsti tõustes. Ta vaatab ennast pisikesest peeglist, naeratab sellele igemeid paljastades, et veenduda, kas hambavahed on puhtad ja hõõrub sõrmega silmaaluseid. „Ma pean nüüd Saara sünnapeole minema,“ teatab ta. Ma tean seda Saarat, ta on mitu korda siin käinud, ma olen ta vastu kena olnud.

      Küsin, loodetavasti mitte liiga meeleheitlikult: „Mis sa arvad, kas see on selline pidu, kuhu ma tohiks ka kaasa tulla? Mul on kõik sõbrad linnast ära, tead küll, suvi ja reede, aga ikkagi viimane tööpäev, tuleks nagu tähistada ühe ajastu lõppu…“

      2

      Takso seisab veel tükk aega akna all, kui ma oma mitme suure kontorist kaasa pakitud kotiga Saara juurde jõuan. Kottides on mannetuid lahkumiskinke, mille oleks võinud kohe ära visata, ning kümnendi jooksul kontorisse kogunenud tavaar: juukselakk, kingaviks, kätekreem, puhas pesu, tagavarakleit, kaks jakki, deodorant ja palju muud. Saara saab kingiks aastaid mu töösahtlis seisnud pudeli Vana Tallinna ja mõned mulle hüvastijätuks toodud lilled. Liiliad, ma ei talu nende lämmatavat lõhna.

      Sisse astudes näen lae all suuri kuldseid õhupalle: 42. Vaatan Saarat ja kogu seltskonda ja saan aru, et ta sai 24.

      Eile oli ta veel 23.

      Kõikidel sünnipäevadel, kus viimastel aastatel käinud olen, on tähistatud neljakümmet. 42 ei peeta. Vähemalt mitte õhupallidega. Tagurpidi õhupallid on huumor, haha, sest neile näib võimatu ja välistatud ühel päeval vanaks saada. Olen veel rohkem sihita kui Saara-vanusena, aga täna ma sellele ei mõtle. Mõtlen esmaspäeval. Täna „tähistan“. „Vabadust“.

      Pidu on vaid kuus inimest köögilaua ümber. Toiduvalik on tõsine, täisvegan, vist isegi toorvegan, loomulikult mahe. Joogilaud on aga selline, nagu need mu tolmustes mälusoppides tolles eas olidki. Mäletan pidu „oma noorusest“, kus jõime uhkelt Disaronnot, üht, kus koorelikööri, ja üht, kus Malibut ananassimahlaga. Ja siidrit viinaga. (See ei lõppenud nii hästi. See lõppes öösel valges seelikus kodumaja ees sopasel sillutisel istudes, kui laotasin enda ümber maha laiali iga viimse kui asja, mis mu käekotis oli, aga võtmeid ei leidnud ka siis. Jah, meenus läbi hägu – need olid mu mantli taskus. Oli lörtsine veebruar, olin seeliku ja kampsiku väel peolt koju kõndinud, ja mul ei olnud koduvõtmeid.)

      Otsustan, et joon Saara juures epohhi lõpu tähistamiseks kolm klaasi vahuveini ja siis lähen koju. Praegu ei vaata otsa Kogu Oma Ülejäänud Elule. Praegu olen lihtsalt üks noorte peole ära eksinud kontoritädike. Endine kontoritädike. Töötutädike kontoririietes, olgugi, et natuke pidulikes – veinipunane pliiatsseelik ja valge triiksärk.

      Cava’t ega prosecco’t ei ole, on lambrusco’t, mida ma ei ole vist viisteist aastat näinudki. Mulliga punane. Pudelit nähes mäletan kohe, kuidas seda oksendada on.

      Nad räägivad noorte inimeste jutte, kuulavad noorte inimeste muusikat. Ma peaksin ära minema, ma olen liiga vana, et siin liivakastis olla. Proovin ruttu alla kulistada need paar klaasi, mis juua plaanisin, et julgeksin koju minna, teadmatusse.

      Arutatakse, mida keegi Natu ja Eiks kuhugi tšätti kirjutasid, miks neid veel kohal pole ja üleüldse, kui imelikult nad viimasel ajal käituvad.

      Muud tegevust ega ühtegi jututeemat ma ei leia, nii proovin meenutada, kas mul on kunagi elus olnud nii igav kui siin noorte inimeste olengul köögilaua ümber. Lapsena kusagil järjekorras oodates? Mõni tüütu pikk bussisõit?

      Neelan klaasi tühjaks, valan järgmise välja.

      Üks neiu lappab ajakirja ning loeb inimestele ette. Ma ei kuule sisu, üksnes ta häält. Nii mesine. Madal, pehme, suitsune, aga mitte suitsetajalik.

      „Ja sina oled?“ küsib ta.

      „Lilian.“

      Ta naerab: „Ei, su tähtkuju!“

      „Jäär.“

      „Oo. Algav kuu toob su ellu uued tuuled…“ loeb ta oma puudrihäälega ning tõstab siis pilgu üle prilliääre, et mu ilmest näha, kas see võib vastata tõele. Issand. Ma olen hüpnotiseeritud.

      Tal on pikad punased juuksed,