Ütle miljonärile jah. Fiona Harper

või „kontor” ja juba Lisi silmad klaasistusidki.

      „Jaa-jah, mäletan küll.”

      Nad keskendusid taas toidule. Lisette suskas kahvli rannakarpi ja tegi pausi, enne kui pistis karbi suhu. „Noh, aga kui mitte kalmaari, siis võib-olla prooviksid ühte sellist?”

      Fern ohkas. „Ei.”

      „Muide,” ütles Lis ja mälus ikka veel seda jälki suutäit, „mulle tundub, et just seda sõna kuulen ma su sõnavarast kõige rohkem.”

      „Ei ole nii!”

      Lisette rapsas kahvliga läbi õhu, nagu oleks naelapea pihta tabanud. Fern vahtis oma taldrikusse ja otsustas, et ta enam süüa ei soovi.

      „Näed nüüd? Sul on endal ka sellest tüdimus. Su elu on vaja vähe põnevamaks muuta.”

      Eks ole! Jälle hakkab pihta.

      Lisette’i jaoks oli oma vaese, närtsinud sõbranna elu turgutamine kui elu eesmärk. Aastate jooksul oli ta tõmmanud teda igasugu imelikesse ettevõtmistesse: kickboxing’usse, langevarjuga hüppama, erinevatesse imelikesse joogatundidesse, kus tuli end soolakringli moodi kokku voltida… Ja kui need katsed läksid siis vett vedama, oli asi veel hullemaks läinud. Järgmiseks oli naine üritanud leida põnevaid mehi, kellega Fern pidi kohtama minema. Pärast õhtut koos ühe vormel-1 piloot Bradiga kartis ta terve nädal mis tahes autosse istuda.

      „Ei, ei ole.”

      Lisi suu venis laiaks naeratuseks. „Jälle ütlesid sa sellesama sõna! Sa ikka ei saa endast vist kuidagi jagu?”

      „Saan küll.” Nüüd oli tema kord laialt naeratada.

      Lisette kühveldas endale veel makarone suhu ning vaatas närides mõtlikult lakke. Kui ta oli lõpetanud, toetas ta end seljatoele ja ristas käed rinnale. „Ma pakun, et kui sa peaks nädal aega elama nii, et ei ütleks kordagi „ei”, siis kuivaks sa kokku ja sureks ära.”

      „No nüüd oled sa küll juba naeruväärne.”

      „Olen või? Aga olgu, teeme õige katse ja vaatame, kui naeruväärne mu teooria siis on!”

      Fern oleks pidanud kuulama oma südame häält: tõusma ja jooksma otsekohe restorani uksest välja, ent ta ei tahtnud kuidagi ilma jääda oma isiksuse analüüsi viimasest, kõige põnevamast osast.

      Lisette noogutas endamisi ja vaatas siis Fernile otse silma. „Esitan sulle sellise väljakutse: sa vastad nädal aega järjest kõigile küsimustele „jah”.”

      Fern naeris nii kõvasti, et paar restoranikülalist pöörasid end ringi ja jäid teda vaatama, tema aga kattis suu kätega. „Ja mille pagana pärast peaks ma selle väljakutse vastu võtma?”

      Lisette’i silmad lõid särama. Fernil hakkas kõhus keerama. Kui Lis niimoodi kelmikalt mõtteid mõlgutas, siis tavaliselt järgnes sellele mingi pahandus. Ta mõttelõng hüples kõikvõimalikes suundades nagu känguru ja käis siis välja mõned tõeliselt lollid ideed.

      „Sest kui sa seda teed, siis annetan ma su leukeemia uuringute asjandusse viissada naela.”

      See oli juba löök allapoole vööd. Kuidas sai ta sellisest pakkumisest üldse keelduda? Heategevuslikud vähiuuringud, mille eest ta tuliselt võitles, vajasid hädasti lisaraha. Üks äärmiselt vajalik uuring tuli lõpule viia – nimelt ühe sellise ravi uuring, mis oleks võib-olla suutnud Ryani elu aastaid tagasi päästa, kui see oleks tol ajal saadaval olnud. Heategevusliku ettevõtmise eesmärk oli koguda vabatahtlikelt annetajatelt kokku sada tuhat naela. Ta oli käinud loendamatuid kordi heategevuslikel tervisejooksudel, oli olnud sponsoriks siin ja seal, kõik ikka ülla lõppeesmärgi nimel – ja nüüd oli puudu veel vaid õige vähe – kõigest viis tuhat naela. Summa, mida Lisette pakkus, moodustas sellest tervelt kümnendiku. Seda oli kaugelt enam, kui ta oleks suutnud ise nädala ajaga kokku koguda.

      „Sa oled peast segi.”

      „Väga võimalik. Aga ma oleks üsna rõõmus, kui saaksin selle raha sulle kenasti üle anda ja näeksin, kuidas sa ka mõnikord millegagi riskid ja elad natukenegi värvikamat elu. Sa oled rutiinis nii kinni, kullake.”

      Ei, ei ole tõsi! Ta avas juba suu, et seda ka Lisette’ile öelda, ent taipas viimasel hetkel, et siis kasutaks ta ju jälle seda sõna ja see julgustaks Lisette’i veelgi.

      „Aga võib-olla mulle meeldib mu rutiin.”

      Lisette kallutas end seljatoele, et kelner saaks nende taldrikud ära viia. „See, mu kulla Fern, ongi su probleemi tuum. Sa pead end sellest välja murdma nüüd, veel enne, kui sa saad keskealiseks ja jäädki sellesse terveks eluks ringlema.”

      Kui see poleks teda sisemiselt raputanud, oleks Lisette’i dramaatiline ilme teda ainult naerma ajanud. Ta hingas sügavalt sisse. Ta sõbranna võis küll maalida temast igasugu fantaasiarikkaid kujutluspilte, ent tal olid selle vastu varuks omad relvad. Loogika. Kaine mõistus. Selge pea.

      „Sa pole seda korralikult läbi mõelnud. Ei ole ju võimalik, et ma vastaksin „jah” absoluutselt kõigile küsimustele, mis mulle nädala jooksul esitatakse. Mis siis, kui keegi küsib, kas ma tahaksin ehk panka röövida või end põlema panna?”

      „Oojaa, Londonis tulevad sulle ju igasugu võhivõõrad inimesed pidevalt ligi ja küsivad, kas sooviksid osaleda koos nendega mõnes lihtsamat sorti murdvarguses!”

      Fern pööras pilgu taevasse ja lükkas taldriku endast veelgi kaugemale. Sõbranna oli tunginud tema privaattsooni ja ta tundis end ebamugavalt. „Jälle sa dramatiseerid üle. Sa saad ju aru, millest ma räägin. Keegi võib ju paluda, et ma pööraks pea ära, kui tema midagi parasjagu varastab, või palub mul teha midagi riskantset. Ma tean, et ülejäänud maailma silmis võib London paista ju väga korralik ja võib-olla veidi juhm, ent olgem ausad, ka selle linna tänavatel luusivad mõned hullumeelsed tegelased.”

      Lisette peaks seda ometi ju teadma. Ta oli neist pooltega kohtamas käinud.

      „Sul on õigus.” Lisette tuhlas oma käekotis, otsis pastakat ja hakkas siis salvrätile kritseldama. See oli kohe eriti rumal mõte, sest selles restoranis ei kasutatud paberist salvrätte, vaid linaseid. „Meil on vaja mõningaid põhireegleid.”

      „Meil pole üldse mingeid reegleid vaja. Ma ei kavatse seda ette võtta.”

      Lisette kritseldas edasi. „Nõndaks, siin on mõned klauslid alustuseks. Ei midagi illegaalset. Ei midagi tõeliselt ohtlikku.”

      „Ei midagi amoraalset.” Miks ta küll selle tsirkusega kaasa läheb? See ei vii ju nagunii kuhugi.

      Selsamal hetkel tõstis Lisette pilgu. „Ei midagi amoraalset? Kurb. Niimoodi välistad sa suure hulga vahvaid tegevusi.”

      „See võib ehk sinule vahvana näida, ent ma päris kindlasti ei kavatse öelda „jah” mingile suvalisele kutile, kes astub mulle ligi ja teeb ettepaneku… no tead isegi.”

      „Nagu ma ütlesin: välistad niimoodi palju lõbusaid asju, ent olgu, teen möönduse. Sul on õigus öelda „ei”, kui miski on sinu südametunnistusega tõsiselt vastuolus.”

      „Jessuke, ole sa tänatud!” Ninakas naeratus kattis ta huuli ja tõstis ta põsesarnad üles. „Kuidas sa minu üle järelevalvet pead? Sa ei saa mul nädal aega järjest sabas sörkida. Mis siis, kui teen sohki?”

      Lisette jäi ühtäkki nii vaikseks, et Fern hakkas juba kartma, kas tal on ehk süda seisma jäänud, siis aga naeris naine nii kõvasti, et üks mees, kes istus Ferni taga, pööras end ringi ja jäi teda muiates vaatama. Fern kehitas mehele seekord-polnud-see-mina-näoga õlgu ja pööras end siis tagasi Lisette’i poole, kes pühkis endal silmi. Lisi põskedele oli veidi ripsmetušši laiali läinud. Fern otsustas talle sellest mitte rääkida.

      „No ei, seda ma ei usu, mu väike Fern. Isegi kui sul tekib selleks kiusatus, siis lobiseks sa selle välja, kui ma sulle tšekki üle annan ja tunnistaks