Juhuslik ekslemine Wall Streetil. Burton G. Malkiel

käitumis­ökonoomikasse 2002. aastal Nobeli majanduspreemia. Varem vedas seda suundumust Oskar Morgenstern, kes väitis, et aktsiate sisemist väärtust otsides aetakse taga tühja tuult. Ta leidis, et iga investor peaks riputama oma laua kohale seinale järgmise mõttetera:

      Res tantum valet quantum vendi potest.

      (Asi on väärt ainult seda, mida keegi teine selle eest maksab.)

Kuidas juhuslikult ekselda?

      Nüüd, kui oleme sissejuhatusega ühel pool, tulge koos minuga investeerimispadrikusse juhuslikult ekslema ja lõpuks ka Wall Streetile jalutama. Minu esimene ülesanne on tutvustada teile ajaloolisi hinnastamis­mustreid ja nende mõju investeeringute hinnastamise kahele teooriale. Santayana hoiatas, et kui me minevikust õppust ei võta, oleme määratud kordama samu vigu. Seepärast kirjeldan mõningaid silmapaistvaid hullustusi – nii kaugemast kui ka lähemast minevikust. Muidugi võib mõni õlgu kehitada, kuuldes tulbisibulate üleüldisest ostumaaniast 17. sajandi Hollandis või Lõunamere aktsiamullist 18. sajandi Inglismaal. Keegi ei saa aga mööda vaadata 1970ndate elegantse poolsaja hullusest, Jaapani maa- ja aktsiahindade uskumatust buumist ning sama fenomenaalsest kokkuvarisemisest 1990ndate alguses, 1999. aasta ja 2000. aasta alguse internetihullusest ning 2006.–2007. aasta USA kinnisvaramullist. Need hoiatavad jätkuvalt, et ei üksikinvestorid ega professionaalid pole mineviku vigade eest kaitstud.

      1 John Burr Williams (1900–1989) oli Ameerika Ühendriikide majandusteadlane ja üks fundamentaalanalüüsi koolkonna alusepanijaid. Tema 1938. aastal osalt oma kulu ja kirjadega ilmunud teos „Investeerimisväärtuse teooria“ põhineb tema doktoritööl Harvardis; mitmed majandusteadlased peavad seda raamatut arusaamatult vähe tähelepanu pälvinud investeerimisalaseks tüvitekstiks. (Toimetaja märkus.)

      2 Ilmus eesti keeles 2018, kirjastus Ilmamaa, tõlkija Alari Purju. (Toimetaja märkus.)

      2

      Masside hullumeelsus

      Oktoober. See on üks iseäranis ohtlik kuu aktsiatega spekuleerimiseks. Teised sellised kuud on juuli, jaanuar, september, aprill, november, mai, märts, juuni, detsember, august ja veebruar.

      – Mark Twain, „Kõlupea Wilson“

      Ohjeldamatu ahnus on olnud läbi aegade kõigi silmapaistvate buumide tähtis tunnus. Hullunud turuosalised ei tee enam välja väärtuse kindlast vundamendist, vaid lähtuvad kaheldavast, kuid köitvast eeldusest, et õhulosse ehitades on võimalik teenida kena kopikas. Selline mõtteviis on haaranud korraga terveid rahvaid.

      Spekulatsiooni psühholoogia on ehtne absurditeater. Käesolevas peatükis on esitletud mitut selle voolu näitemängu. Nende etenduste ajal ehitatud õhulossid põhinesid Hollandi tulbisibulatel, Inglise „mullidel“ ja vanadel headel Ameerika suurettevõtete aktsiatel. Kõikidel juhtudel teenis osa inimesi mõnda aega raha, aga väga vähesed pääsesid terve nahaga.

      Ajalugu annab sellistel puhkudel tõepoolest õppetunni: kuigi õhulosside teooria seletab edukalt sääraseid spekulatsioonituure, on ülimalt ohtlik püüda ette aimata muutliku meelega masside reaktsiooni. „Hulgas ei kuhju loomulik intelligents, vaid lollus,“ täheldas Gustav Le Bon oma 1895. aasta klassikateoses hulkade psühholoogiast. Paistab, et paljud pole seda raamatut lugenud. Ülespoole sööstvad turud, mis sõltuvad puhtalt psüühilisest impulsist, on lõpuks eranditult allunud majanduslikule gravitatsiooniseadusele. Jätkusuutmatu hinnatase võib püsida aastaid, aga viimaks vajub ikka alla tagasi. Selline pööre toimub ootamatult nagu maavärin ja mida võimsam on olnud pummelung, seda suurem on järgnev pohmelus. Vähesed neist muretutest õhulosside ehitajatest on olnud piisavalt nobedad, et pööret ennetada ja välja pääseda, kui kõik kokku variseb.

Tulbisibulate hullustus

      Tulbisibulate hullustus on üks fenomenaalsemaid ratsa rikkaks saamise prassinguid ajaloos. Toonased liialdused paistavad seda eredamad, kui võtta arvesse, et see kõik juhtus vanas vaoshoitud Hollandis 17. sajandi algul. Selle spekulatiivse hulluse sündmused käivitusid 1593. aastal, kui äsja ametisse nimetatud botaanikaprofessor tõi Viinist Leydenisse valiku ebatavalisi Türgist pärit taimi. Hollandlased olid võlutud neist uutest aiakaunistustest – mitte aga professori küsitud hinnast (ta lootis sibulad maha müüa ja kena kasumi teenida). Ühel ööl murdis varas professori majja sisse ja viis sibulad minema, nii et need müüdi lõpuks odavama hinna, aga veel suurema kasumiga.

      Järgmise kümnekonna aasta jooksul muutus tulp Hollandi aedades populaarseks, kuid kalliks ilutaimeks. Paljud lilled olid nakatunud mosaiigiks nimetatava mittefataalse viirusega. Nimelt see mosaiik päästiski valla pöörase spekuleerimise tulbisibulatega. Viiruse toimel ilmusid kroonlehtedele kirkad kontrastsed triibud ehk „leegid“. Hollandlased hindasid kõrgelt neid nakatunud sibulaid, mida nimetati veidrateks. Juba mõne aja pärast dikteeris rahva maitse, et mida veidram sibul, seda kallim hind.

      Tasapisi hakkas levima tulbimaania. Kõigepealt püüdsid sibulakaupmehed lihtsalt prognoosida algava aasta kõige populaarsemat stiili, nagu rõivatootjad jälgivad rahva maitset kangaste, värvide ja lõigete osas. Seejärel osteti eriti suur laovaru, et ennetada hinnatõusu. Tulbisibulate hind hakkas pöörase kiirusega kerkima. Mida kallimaks tulbid muutusid, seda rohkem pidasid inimesed neid nutikaks investeeringuks. Charles Mackay, kes kirjeldas neid sündmusi raamatus „Erakordsed populaarsed eksiarvamused ja masside hullumeelsus“, täheldas, et riigi tavapärane majandustegevus jäeti tulbisibulatega spekuleerimise kasuks sinnapaika: „Aadlikud, kodanikud, talupidajad, masinistid, madrused, sõdurid, teenijatüdrukud, isegi korstnapühkijad ja vanad kaltsukaupmehed hangeldasid tulpidega.“ Igaüks neist kujutas ette, et kirg tulpide vastu kestab igavesti.

      Inimesed, kes ütlesid, et hinnad ei saa enam kõrgemale minna, vaatasid tusaselt pealt, kuidas nende sõbrad ja sugulased teenisid tohutuid kasumeid. Raske oli vastu panna kiusatusele nendega liituda. Tulbihulluse viimastel aastatel, umbes 1634. aastast 1637. aasta alguseni, hakkasid inimesed vahetama juba oma isiklikku vara, sealhulgas maad, ehteid ja mööblit, et soetada sibulaid, mis neid veel rikkamaks teeksid. Sibulate hinnad jõudsid astronoomilisele tasemele.

      Osa finantsturgude geniaalsusest peitub selles, et kui spekulatiivsete võimaluste suurendamise meetodi järele on tõsine nõudlus, siis turg seda kindlasti ka pakub. Instrumendid, mis võimaldasid tulbispekulantidel saada oma raha eest maksimaalse osaluse, sarnanesid tänapäeva aktsiaturul populaarsete ostuoptsioonidega.

      Ostuoptsioon andis omanikule õiguse osta tulbisibulaid kindlaksmääratud hinnaga (mis tavaliselt jäi jooksva turuhinna lähedusse) teatud perioodi jooksul. Temalt küsiti tasuks summa, mida nimetati optsioonipreemiaks ja mis võis küündida 15 kuni 20 protsendini jooksvast turuhinnast. Näiteks parasjagu sada kuldnat maksva tulbisibula optsiooni eest pidi ostja maksma kõigest 20 kuldnat. Kui hind tõusis 200 kuldnani, kasutas optsiooni ostja oma õigust. Ta ostis sibula saja kuldnaga ja müüs samaaegselt hetkehinnaga, mis oli 200 kuldnat. Nii sai ta 80 kuldnat kasumit (hinna kallinemine saja kuldna võrra miinus optsiooni eest tasutud 20 kuldnat). Tema raha kasvas korrapealt neljakordseks, samal ajal kui otsene ost oleks raha kõigest kahekordistanud. Optsioonid on võimalus investeeringut võimendada, suurendades nii potentsiaalset kasumit kui ka riski. Sellised vahendid aitasid turul kindlustada rahva laialdase osaluse. Sama kehtib ka tänapäeval.

      Selle perioodi ajalugu on täis tragikoomilisi episoode. Üks selline vahejuhtum sai osaks koju saabunud meremehele, kes viis jõukale kaupmehele sõna laevatäie uute kaupade saabumisest sadamasse. Kaupmees tasus talle hea sõnumi eest rikkaliku hommikusöögiga suitsuheeringatest. Nähes kaupmehe letil midagi sibulataolist, mis kahtlemata tundus talle keset siidi ja sametit väga kohatu, võttis ta selle endale heeringa kõrvale salatiks. Ta ei osanud uneski näha, et see sibul võiks aasta aega terve laevameeskonna ära toita. See oli hinnaline Semper Augustuse tulbisibul. Meremees maksis oma salati eest kallilt – tema võõrustaja polnud enam sugugi tänulik, vaid lasi ta kuriteosüüdistusega mitmeks kuuks