Lunastus. Yrsa Sigurðardóttir

tion>

      Yrsa Sigurðardóttir

       Lunastus

      Originaali tiitel:

      Yrsa Sigurðardóttir

      Aflausn

      Freyja & Huldar #3

      Veröld

      2016

      Tõlgitud väljaandest:

      Yrsa Sigurðardóttir

      The Absolution

      Hodder & Stoughton

      2019

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Nurm

      Kaane kujundanud Toomas Niklus

      Copyright © Yrsa Sigurðardóttir 2016

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      © Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2019

      ISBN 978-9985-3-4783-6

      e-ISBN 9789985348093

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2019

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda Pakett AS

      1. peatükk

      Poolkeldrikorruse naiste tualettruumis ei olnud ühtki inimest. Valamud olid kuivad ja tühjade kabiinide uksed paokil. Kogu see koht oli säärases seisundis, nagu võiski pärast neid tänaõhtuseid järjekordi oodata. Prügikorvid ajasid kasutatud paberkäterättidest üle ääre. Viimane kui üks pind oli risustatud tühjade kokakoolatopsidega. Suure plaksumaisikarbi sisu oli põrandale puistatud ja järjekorras meelt heites ühelt jalalt teisele tammunud naised olid selle pudiks tampinud.

      Stella oletas, et samasugune kaos valitseb ka meeste tualetis, ja tänas taevast selle eest, et nende koristamine pole tema töö. Soppa oli ebatavaliselt palju, sest kaks seanssi oli täielikult välja müüdud ja ka teised meelitasid ligi üsna palju vaatajaid. Enne filmide algust ja vaheaegadel oli fuajees kioski ümber nii suur tunglemine, et plaksumaisimasin ei jõudnud sellega sammu pidada, kuigi nad olid maisi kuhjade viisi ette valmis teinud, ja dieetkokakoola sai klientide suureks nördimuseks otsa. Stella oli sunnitud hambad huulde lööma, et mitte vastu nähvata, kui nad selles teda süüdistasid. Nagu oleks kaubavarude ostmine või nende üle arvestuse pidamine olnud tema töö!

      Ta peatus uksel ja tajus äkitselt, et on siin all üksi ja tegelikult ka ainus inimene kogu hoones.

      Vaikus oli täielik. Polnud vaatesaalidest kostvat summutatud kõminat ega temaga koos töötavate tüdrukute lobisemist. Ta oli nagu tavaliselt välja pakkunud, et paneb hoone ise lukku, et nad bussile jõuaksid, ja vaadanud fuajees seistes läbi klaasseina, kuidas nad kõik tuisku kadusid. Ta hakkas oma lahket pakkumist kahetsema niipea, kui nende varjud tihedasse valgesse loori sulandusid. Mitte et tema motiivid oleksid olnud täiesti isetud. Tegelikult ei suutnud ta panna vastu kiusatusele uhkustada sellega, et tal on noormees – autoga noormees. Tema ei pea busside peale aega raiskama.

      Tema mõtted naasid miskipärast kohe pärast viimast vaheaega saabunud snäpile. Tal polnud aimugi, kes võis selle saata. Tema ei olnud seda kasutajat oma sõprade hulka lisanud. Muidugi oleks ta pidanud juba igiammu seadistusi muutma ja keelama võõrastel sõnumite saatmise – ja seda eriti veel nüüd, mil rakendust olid hakanud kasutama ka vanad inimesed. Facebooki hävitamisest neile ei piisanud ja nad olid ka Snapchati üle võtmas. Ta oleks võinud kihla vedada, et see on mingisugune vanamoor – vahest mõni ema sõbranna või sugulane, kelle ta on unustanud. Kasutajanimi Just13 ei öelnud talle midagi. Võibolla see polnud siiski keegi eakas inimene; võib-olla oli see mõni alles äsja kolmeteistkümneseks saanud lapsuke. Sellega oleks seletatav ka too veider sõnum.

      See snäpp oli foto temast endast ühele kliendile plaksumaisi kätte andmas. Pilt polnud just meelitav: ta oli lõusta ette väänanud ja see vähene osa kehast, mis välja paistis, oli jäänud fotole tobeda nurga all. Ei olnud õiget hoiakut ega naeratust. Pildi allkiri ajas segadusse sama palju kui snäpp ise. Seal oli üksnes: „Kohtumiseni.” Mõistatuslik saatja oli ilmselt kinos viibinud, kuid polnud tulnud teda tervitama. Vahest oli see mõni häbelik noor poiss, kellel ei jätkunud julgust temaga kõnelda. Noh, poisil vedas, sest Stella oleks talle öelnud, kuhu ta peab minema. Tal polnud vähimatki huvi igasuguste väärakatega tuttavaks saada ja ainult väärakas võis ilma palumata saata säärase snäpi.

      Uks õõtsus Stella taga kinni. Hüdrauliline sulgur oli katki, mistõttu uks liikus esialgu aeglaselt, kuid sai siis ootamatult hoo sisse ja sulgus valju pauguga. See mürtsatus kaikus keraamiliste plaatidega vooderdatud ruumis ringi ning kajas vaikusele tähelepanu tõmmates vastu tema peas. Ta oli ennast üleval pisut kõhedalt tundnud, aga siin alumisel korrusel oli asi tükk maad hullem. Fuajees näed sa vähemalt aknast välja või näed äärmisel juhul nii kaugele, kui lubab tihedasti sadav lumi. Ilmselt oligi ilm see, mis inimesi karjakaupa kinno kupatas. Stella oli kõiki linastatavaid filme näinud ja teadis seetõttu, et need ajavad öökima. Neid vaadates oli siiski võimalik unustada väljas valitsevad arktilised olud.

      Praegu tundus sellegipoolest, et lumi on lõpmatu palju kordi eelistatavam kui inimtühi kinomaja. Stella ei suutnud ära oodata, millal ta jõuab Höddi auto turvalisusse. Tühja sellest, et see on vana logu ja selle küttesüsteem on katki. Auto on ikkagi parem kui buss. Meenutab natuke Höddit ennast. Ta polnud just muinasjutuprints, kuid temaga koos olla oli parem kui olla üksi. Ajab seniks asja ära, kuni Stella kedagi paremat leiab. Kedagi sobivamat, kelle auto on piisavalt vinge, et sõbrannad kadedusest roheliseks läheksid. Just nimelt sedasorti poissi ta endale tahtiski. Mitte mõnda Höddi-sugust, kes tuli piltidel, mida Stella sotsiaalmeediasse postitas, alati fookusest välja viia.

      Stella valis lähima kabiini ja tõmbas kähku riivi ette. Kabiinide vastas paiknesid valamute rida ja üle kogu seina kulgev suur peegel. Ta ei tahtnud ennast praegu just iseäranis peeglis näha, sest oli väsinud ja jubeda välimusega ning vajas juukselõikust, heledamaid salke ja kulmukitkumist. Juuksejuured nägid seitli kõrval välja tumedad nagu ehistriip Höddi auto kapotil. Jälk värk. Enne siia allatulemist oli ta peatunud papist kummituse ees, millega reklaamiti esimeses saalis näidatavat õudusfilmi. Ta oli kavatsenud saata sõpradele snäpi iseendast kummituse kõrval seismas, kuid mõtles ümber, sest ei tahtnud, et nad näeksid, kui kole ta praegu on. Pealegi oli tolle võika asjanduse kõrval natuke jube seista, ehkki ta teadis, et see on kõigest lahmakas papitükk. Ta teeb selle pildi kunagi muul ajal, kui ta näeb äge välja ja tema ümber on ka teisi inimesi. Oleks parem, kui palk jõuaks kontole õigel ajal, sest ta oli pannud juuksurisalongis aja kinni kohe esimese kuupäeva tööpäeva alguseks. Sant lugu, et juuksehooldus on nii kuradima kallis.

      Stella tõmbas püksikud alla ja pissis poti kohal kükitades. Jumal ise teab, milliseid pisikuid võisid kinos käinud inimesed prill-lauale jätta. Ta ei kavatsenud mitte mingil juhul saada üheks nendest lirvadest, kes endale mõne suguhaiguse külge haagivad. Säärase asjaga kaasnevast häbist ei saa iial üle.

      Ta kuulis läbi uriini sorina, et tualettruumi uks läks lahti. Tema paljad reied kattusid kananahaga ja kurk tõmbus hirmust krampi. Põrgu päralt, kes see võib olla? Kas mõni tüdruk tuli tagasi? Kui tuli, siis kuidas ta sisse sai? Kas nad unustasid ukse enda järel lukku panna? Stella mõtted sööstsid uuesti tollele snäpile. See ei saanud ju kohe kuidagi olla Just13?

      Vali kolksatus andis teada, et uks sulgus taas. Stella hoidis hinge kinni ja teritas kõrvu, et kuulda, kas see inimene tuli sisse. See võis olla kõigest varakult saabunud valvur, kes kõiki piirkondi üle kontrollib. Kuid seda õnne ei olnud talle antud. Kingade kriuksumine hoiatas teda, et ta ei olnud üksi.

      Sorin oli kahanenud paariks sammudega ühes taktis langenud tilgaks. See oli ilmselt naisterahvas. Pidi olema naisterahvas. Mida teeks üks mees sellisel kellaajal tühja kinohoone naiste kempsus? Meeste oma ei olnud