Röhitsemine Toothy Konn. Fantaasiakomöödia. СтаВл Зосимов Премудрословски

ja karjus. – Zaek, mis siga tuli selle kõnega mulle peas korduvate lausetega??

      – - III I. – värises Zack.

      – - Kas ma olen idioot, kes kordab sama asja? Kulutage oma energia kordamiseks. Te ei tea, et keel võtab rohkem energiat kui… arvate?!

      – - Kuhu?

      – - Karagandas!! Te peate minema selle minu, Generalisiphilis iseenda, kogu Galupia isanda, Galupia diktatuuri mõistuse häbisse. Vau Olete esimene vabatahtlik, kes meeskonda otsib. Ja te olete esimene kangelane meie shobla või jõugu või koloonia ajaloos.

      – - Oh issand, halasta! Ahahahahahahaaaaa!!! – sokutas Zack – ma ei taha kangelane olla. Ahhhhh!

      – - Ja mõte!!! (härg) – Issand on uppunud. «Mis teil on, rektor Chmor Iko?.. Ja sina, Zeka, mine valmista.»

      – - Tänan teid, Issand, ma tahtsin küsida, ja kes veel peale minu läheb? – küsis Tšerevitš Chmor Iko.

      – - Sina!

      – - mina?

      – - Sina muidugi oled reisi eesotsas. Kas soovite olla Galupia kangelane, nagu mina? – küsis Semisrak Chmor Iko. See paljastaks kõik üllatusest, kui see nii oleks.

      – - mina? Kas ma pole valmis? Ma ei… Ja mis on «ärireis»?

      – - Ärireis on meeskond ja meeskond on ärireis. Üldiselt selgitab Casulia Zack, tema teada, see on tema pädevuses. – Vladyka tõusis jalaluu või tavalistes inimestes – mosl.

      – - Ma pole valmis. Las keegi teine – Tšerevitšil langes tolm välja.

      – - Pole tolmu ega virise, nagu Casulia. See on minu süü. sosistas naaber ja naeris sarkastiliselt.

      – - Ma ütlesin, et mine, siis mine ja ongi kõik. – Semisraq tõstis parema jala luu ja kammis oma kiilaspäise kolju hirve sarvede vahele. – heegel ütles, shard tehtud ja viimane. Mul pole vaja vatti rullida. Valvur! viige Tšerevitš Chmor Iko ja Kazuliya Zeku ning sissetungi kohale. – Siin, võitlejad jooksid üles ja haarasid juhuslikult Zeku ja Chmor Iko.

      – - Pöörake ainult ettevaatlikult lüüa. Nad on juba kangelased?! Sissetungi kohale. Ja ülejäänud osas sidusin kohtumise, ilma basaarita. Ja ma annan teile andeks, et kutsusite mind kolme rinde kilda – Zasratovitši kolju.

      – - Olen juba siin, teie eesistujariik … – ja siis ilmus kolju, millel olid kolm kõverdatud jalaluu ja murtud koljutükk küljel.

      Kaua aega tagasi toimus Suur Auk (nüüd: Galupii) riigipööre ja mõnda aega võttis reegli kasutusele teatud Tšerevitši Chmor Iko, siis jõukas noor kilde. Kuid kindral Zasratichi eraldumine ebavõrdses võitluses haaras trooni Botva Tšerevitšilt ja viis monarhia tagasi, pannes seaduslik Vladyka paika. Lahingus kaotas ta neljanda luu töövõime, olles peksnud osa kroksist maha. Ta lihtsalt komistas ja katkestas osa endast. Kuid selle pärast ehmatas ta veelgi ja kartis ikkagi, eriti Semisrak, miks ta teda enda juurde kutsus. Ent võitlejad idoliseerisid teda.

      – - Ohhh, hästi tehtud, Zasratich!!! Hindan ja kiidan võitluskiirust ja distsiplinaarlojaalsust. Niisiis: võtke endaga kaasa veel kümme võitlejat, kõige hullem ja viige ärireis.

      – - Aga kuidas on Tšerevitš Chmorikoga? Oled määranud ta ülemaks?

      – - Ahhh.. mulle.. – Vladyka kõhkles. – Ja siis pole ma teid veel valinud. Ja siis pole te väike, peate otsustama, kes ärireisi juhib… Hmmm… Pealegi, te viibite seal üksi, ilma minuta ja Galupiata. Kas soovite võtta tema koha ja saada peategelaseks?

      – - Jah, mu isand!!

      – - Nii et minge edasi, ja kui te ei leia kümmet kõige vabatahtlikumat võitlejat, tellin ülejäänud õlid, et teie pea koputaks ja teeks sellest piitsutamispalli. Ja viis korda hiljem, kui ma ei näeks teid, poleks teie vaimu seal. Aeg möödus: üks, üks, üks, üks, üks … – ja kindral vilksatas ja põgenes koheselt ülesande täitmisele ning pärast teda tema kümme võitlejat, kes riigipöörde üle elasid.

      Vladyka jälgis, kuidas ta minema läks.

      – - Mdaaaa, kuni te ei karju, siis nad ei tee seda… Nad uskusid täielikult. – läks ta saalist alla ja karjus.

      – - Tooge minu juurde Kazulia Vasya, Vladyka tahab süüa!!!

      Generalisüüfilise nõudmisel viskas rahvas lihtsalt vabatahtlikud välja: kümme kilde-võitlejat kindral Zasrat Zasratichi juhtimisel, Tšerevitš Chmor Iko Top Wow ja Kazuliya Zeka Lee. Nägemist saatis koori rahvalaul, mis sarnanes «slaavi hüvastijätmisega».

      Kes seda meloodiat plagistas: Galupsi või slaavlast, pole teada, ainult nad nimetasid seda «hüvastijätuks Kazuliga» ja jäljendasid populaarse Galupsky orkestripillide osi ning kapelli, kohaliku riigi Tap-tantsu ja -tantsukoori sama Semisraki juhtimisel, kes peksid korraga metsosopranit ja kontrabassi. Üldiselt mõned laulsid niiöelda, teised sulgesid augu. Ja ärireisijad üritasid tagasi ronida, need on vabatahtlikud, kuid nad visati välja ja kui viimane vahe kinni pandi, siis unustasid kõik ärireisi liikmed kohe koha, kust nad eskortida, eriti kuna nad olid täielikus vaikuses ja hämaras päikeseloojangus. Öö langes ning taevasse ilmusid kuu ja tähed. Meeskond polnud keskkonnast teadlik ja hirm kadus järk-järgult ümberringi nähes. Ilu pole nagu neis aukutes. Ja miks nad ei olnud kohe nõus? Mdddddaaaa!!! Ilu!!! Vähemalt oleksid nad rõõmsad, kuid laeng pani ennast paremini tundma, öeldes inimlikult: soolestik valutas ja hummus. Ja toiduenergia jõudis neile kildude mikropooride kaudu, kus see imendus, takistades luude kuivamist nagu määrdeõli. Kuid kõik juhtus nii kiiresti, et meeskonna liikmed isegi ei söönud ega võtnud enne Galupiast lahkumist Kazuli jaoks kiiritatud graanuleid. Ümbritseva ilu nauding kasvas järk-järgult jälle süngelt kurjaks seisundiks. Ja õliühendid hakkasid pragunema.

      – - Che sööb? – Tšerevitš Chmoreko ei suutnud seda taluda.

      – - Sa oled peamine, sina ja mõtled, kuidas toite toita. – vastas muhedalt kindral Zasratich.

      – - Ja mis on teie ülesanne? – pahatahtlikkuse, nuuksumise ja rasvaga ametlikul väljajuurimisel, Tšerevitš. Lõppude lõpuks oli neil kummalgi kaks isiklikku Kazulit ja siis üks kõigi jaoks. – Minu ülesanne on mõelda ja teie nuuksumine ja küürimine ilma sellekohase sõnata, et ma ei segaks. Tšerepuk vaatas Tšerõvitši poole karmilt ja haukus.

      – - Meie ülesanne on kaitsta oma perset-kruusi!!

      – - Ja sööda … – Tšerevitš tõstis kära üles ja vaatas kőrvalt kõrgelt.

      Kindral Shrovet ei öelnud midagi, pöördus kildude poole ja käskis:

      – - määrake ise!!!! – st ehitada. Kõik kildad rivistusid koheselt ühte ritta, mis meeskonda ootas.

      – - Nii, võitlejad!! – Tšerepuk uuris oma alluvate kilde, noogutades eraldi, lootes leida midagi seadusega vastuolus olevat, kuid tulutult.

      – - mu lapsed!!! Minge isad ja otsige!!!! Kiire!!! OOOOTOTSTOOOY!!!!

      – - Ja mida otsida, poeg? – küsis üks võitlejatest. Selgitan, et «poeg» on üleskutse vanemale ja «isa» – nooremale või alluvale.

      – - Ma pole teie poeg, Chmyr. Ma olen su kindral!! – Zasratich oli nördinud, ta oli konservatiivne ja harjus sellega vanamoodsalt, auastmes ja ametis, muidu on distsipliin asjatu. – aru saada?

      – - Jah, poeg!!! – vastasid võitlejad kooris. Neid õpetati nii uuel viisil ja nad ei saanud aru, millest kindral rääkis.

      – - Oboltus … – sülitas Zasratich ja heitis pilgu kaaslastele. Mitte see põlvkond, mis enne oli, arvas ta. – Ja mida otsida, küsige Tšerevitšilt. – ja heitis pilgu hr Chmor Ikole.

      – - Kas olete unustanud mädanenud õlid, et mina – ma olen rev.?! Sõnakuulmatuse tõttu võetakse teilt toit ära!! Kas olete kõike kuulnud?

      – - Kelle suu on farta, see on see, kes te Burrow’s