Lembitu. Karl August Hindrey

olid rikkus, mitte iga mees polnud hobusemees, Härm ja Kaio olid kaasas olnud jõuguga, kes läks vastu Alistekunnas riisuvatele leedulastele. Saaremaa tark Leiger, kes seal oli langenud, oli ütelnud, et püütagu hobuseid tabada odadega ja nooltega, püütagu tabada neid jalust, siis langeb hobune ja kätte jääb ratsanik, hobuste jalad paranevad ja nendega võib ratsutada hiljem edasi ja leedulaste hobused on head ja kiired.

      Nii olid nad teinudki ja nõnda oli kõigil kolmel oma ratsu, kellega nad olid üle tulnud kinnikülmanud soodest.

      Oldi siin nädala päevad, söödi, joodi rikkalikult ja kõneldi tulevast sõjast. Ikka mõtlikumaks läks Kebja pilk, ikka tõsisemaks Oolupi nägu, ja siis ütles ühel päeval Oolup:

      „Kui minema hakkate, siis tulen mina ja näitan lühemat teed.“

      Nad olid alati aimanud, et Oolup tunneb seda teed, mida mööda ta kunagi siia on tulnud ja mida mööda ta tagasi ei taha minna ega teistele seda näidatagi.

      Ja paar päeva hiljem lausus Kebja:

      „Saka tuleb toime kergema tööga, isa Vane on tugev mees alles ja salvedes on vilja mitmeks aastaks.“

      Maasike vaatas murelikult, pani käed risti rasedale ihule ja jäi nurka seisma. Ta ei ütelnud mitte midagi. Isa pilgutas natuke silmi, nagu peaks ta kiirelt midagi mõtlema, tõstis siis mõdukannu huultele, jõi sügava sõõmu, pühkis käeseljaga üle suu, köhatas ja lausus:

      „Tood vahest paar hobust kaasa, ühe võtad ju siit ikka ära.“

      See oli siis otsustatud.

      Natuke teisiti oli Kasenpääl. Orvik nõnda kergesti meest vabaks ei andnud. Ta kaebas, et neil on alles uustalu, et ale veel tegemata, et nõnda ei saa Oolup oma oodatavat lastki enam näha, ning anus, et mingu teistele hiljem järele. Kuid Oolup ei vastanud sõnagi, ihus vaid oma relvi, ümises tasa oma ette viisi, mida siin keegi polnud kuulnud. Ei teatud, et ta on ka laulik. Pilli ta mängis, mängis nõnda, et lõõtsutama pani, aga see laul, mida ta ümises, see oli võõras ja selles tundus uhkust ja viha.

      Nii et siingi oli otsus langenud.

      Kodus pöördus Ihameel isa poole:

      „Isa, kas sina oled tark?“

      Isa pilgutas silmi ja ei vastanud.

      „Kas sina ei nõidunud Musta Meego rappa?“

      Isa tõusis pingilt, läks kolde juurde ja soris sütes.

      „Isa, kuuluta meile, mis tuleb!“

      Vane pööras näo poja poole, Kebja piilus altkulmu Ihameelele, kui kuulis isalt lauset:

      „Nad ju ütlesid, et sa ise oled õppinud targaks. Kui oled tark, tule ise urikivi juurde ja tee, mida tead.“

      Nad ei olnud Kasenpääl ka mitte suured sortsid, vana Lüürik pildus mõnikord tuhka tuulde ja pomises salaja nõiasõnu, aga ei ütelnud kellelegi, mida ta nõidus ja mis olid nõiduse tulemused. Niisiis loodeti ka seal Ihameelele ja urikivi oli Suviharjal suuremas aus olnud kui Kasenpääl.

      Sinna nad tulid kokku, laoti suur riit ja toodi välja jäär, kelle tappis Ihameel kõigi õpetuste järgi, mis ta oli saanud Sakalas ja Saares.

      Nad olid kõik seal, vana Lüürik, Oolup, Härm, Kaio ja Luuriku sulaste paar. Ka naised olid tulnud, vana Saka vaatas püha toimingut nagu mingit ammust ja kauget, mis nüüd ometi tagasi on tulnud, ja pidi ühtelugu nina nuuskama, ja temale andestati, sest ta oli juba väga vana.

      Kõik aga tahtsid teada, mida toob tulevik.

      Ihameel soris kuumades sooltes, mis olid langenud enamasti pahemale, kuid oli punakaid soolikaid, mis olid rohkem vikerkaari värvi ja neid oli mõningaid ka paremal pool. Aga ei ütelnud see ikkagi mitte head. Auravast jäära sisikonnast ei tõusnud tõotusi, et kõik lõppeks hästi. Ihameel ei saanud ennustada head, ei tohtinud aga kuulutada kurja. Ta ei saanud teada, kes neljast kaasatulejast jääb tagasi tulemata Suviharjale ja Kasenpääle, kuid seda ütles ennustus, et kõrvutisamme siiapoole küll ei ole.

      Ei tahtnud Ihameel seda ennustust avaldada. Ei tahtnud ta seda teiste pärast, aga ka mitte iseenese pärast. Südame alt lõi õõnsaks, kui ta uskus, et nii vähe tagasi tuleb kõigist minejaist, ja ta ei usaldanud ka oma teadmisi. Võib olla, et ta oli toiminud kuidagi valesti jäära tapmisel, võib olla, et paha vaim juhtis tema kätt nõnda, et oina sisikond vajus teisiti, kui ta seda oleks pidanud õigel toimimisel.

      Ihameel nõudis selgemat tõtt, tema süda pakitses, ta hingas raskesti ning alles nüüd otsustas ta panna käima kõik oma võimed. Ta hakkas tantsima ümber tule, laulma, sõnu ajama suust, saladuslikke, õpituid Sakalas ja Saarel, Harivaldelt kui ka Leigerilt.

      Nad nägid teda tantsimas, suure tamme all, ümber tule. Hüppamas nagu koll, keerlemas kiiremini ja kiiremini, vehkimas ja väänamas kätega, haaramas õhku ja tõmbamas harali sõrmedega suitsujugasid enese ümber. Lõhkudes kätega suitsu madalamale, huikamas ja karjumas ja tegema hääli, mis nad seni temalt ei oleks uskunud kuuldagi.

      Ülalt tamme oksadelt rippus alla koerte kuivanud korjuseid, mille parkinud liha seest paistsid üksikud luud. Oksa oli tõmmatud aegade jooksul palju koeri, keda peeti suures hulgas, eriti emaseid, sest sugu ei tohtinud välja surra. Hundid murdsid neid, mõned jäid vanaks, mõni vigaseks, ja nii tõid Vane, Saka ja hiljem ka Kebja neid ohvriks jumalaile. Kõigil kolmel oli küll tunne, et see pole küll ei tea kui suur annetus taevalistele ja vaimudele, et võiks tuua teinekord ka tõhusamat ja rikkamat kinki, aga siiski ei mõteldud selle üle palju järele, elu läks niigi omasoodu vagusalt edasi ning polnud märgata jumalate vimma ega erilist pahandust.

      Ihameel tuiskas ümber tule ja tõukas uludes välja mõistmatuid sõnu ja hulle hääli. Poolsõõris istusid kividel ümberringi mehed, nende taga veidi eemal seisid naised ja vahelt läbi kõndisid kartlikult ja isandate otsa ettevaatlikult piiluvad koerad, kes nuusutasid küpseva jäära lõhna, haistsid verd, kiunusid tasa, ja tulehelk vilkus nende silmades.

      Vana Lüürik, paksupäine nagu ennemgi, kallutas kolpa edasi-tagasi, tahtis nagu kaasa ümiseda, kaasa karjuda ja tema suured paksud karvased käed patsutasid taktis põlvi, tal läksid mõtted üsna segi.

      Imeline lugu oli selle kõigega, et ta nüüd pika aja järele võis jälle näha tõelist jumalateenistust; see oli olnud nii ammu tagasi, kui kaugel eemal, endises kodukohas olid tuled loitnud taeva poole, olid mustad varjud hüpanud ümber leegi, oli olnud üdini käivat korinate kärisemist ulumiste sekka ja kus suured vaimud tihenesid kokku kõrgete puude all, nagu tungleksid nad inimeste hingede lähedale.

      Oli olnud ju ammu-vanast, kus kogu saladuslik elu, mida ei näe silm ega ei kuule kõrv, kuhjus ühte kohta, segunes inimeste hingamisega ja läks selle hingamise kaudu ihhu ja täitis hinge värinaga.

      Segaselt mõistis Lüürik, kuidas ta oli kahtlustanud, et Vane ei mõistagi nõiduda. Kuidas oli see lugu Musta Meegoga, kes uppus soos? Karjus appi ja lõpuks ei saanud enam kisendada, sest suu oli raba täis, silmad vaid keerlesid pööraselt ja suurelt, kuni ka need vajusid musta pudru sisse. Kamar vajus üle pea kokku, roheline kamar, millest välja paistis vaid viis harali sõrme, kuni neidki enam ei olnud. Aga see oli ju tema olnud, Lüürik ise, kes oli seadnud teibad ja roikad sookamara all teisiti, kui seda Must Meego oli teinud, nõnda et sorts astus vedelale pinnale ja vajus. Mida kõnelesid need teised kõik Vane väest ja võimust, et see olevat oma needmisega ja sajatamisega kihutanud Musta Meego rappa? Kuid olgu peale, et tema ise, Lüürik, oli seadnud teibad teisiti, aga kas ei teinud ta seda Vane nõiduse käsul? Kas ei tulnud mitte üle jõe, kaugelt üle soo Vane sõnade vägi ja ei pannud Luurikut nõnda tegema, nagu ta toimis?

      Ei olnud Vane ka kunagi kõnelnud sellest, et nimelt tema on saatnud Musta Meego surma. Ei olnud ta kunagi ütelnud, et tal on salasõnu ja et ta oskab nõiduda. Nad olid hästi läbi saanud, Vane ja Lüürik, ja kui nad olid istunud mõdukannu taga, siis oli Lüürik mõnikord küsinud, kuidas ta sajatab või kuidas ta teeb ära vaenlase veise, kuidas ta vaatab kurja silmaga, kuid iialgi polnud Vane vastanud sellele, oli