Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери

juhul lähen vist parem ära,” lausus Zoe vaikselt. Ta tõusis püsti ja läks ukse poole.

      Jen järgnes talle. Enne kui Zoe jõudis uksest väljuda, pani Jen käe ta käele.

      „Kuule, anna andeks. Ma ei taha veel ühe inimese suust kuulda, et Jackiga on kõik korras. Ei ole – ja tundub, et mina olen ainus, kes seda näeb. Ma olen omadega täiesti läbi ja mitte keegi ei näe seda. Palun saa aru.”

      „Üritan,” vastas Zoe. „Kas sa ei taha, et tulen järgmisel nädalal?”

      „Mida?” Jenil olid taas pisarad silmas. „Ei, ära ütle nii. Sa oled mu parim sõber. Ma vajan sind. Palun tule! Järgmisel korral läheb paremini. Tuled?”

      Zoe noogutas mõtlikult. Sõnades olid nad küll sõbrad, tegelikult aga enam mitte. Nad polnud juba mõnda aega sõbrad olnud.

      „Näeme siis!” lausus ta auto poole minnes. Ära sõites turgatas talle pähe, et tal ei avanenudki võimalust rääkida Jenile pööningul juhtunust ega ka teistest asjadest.

      Nüüd oli kõik teistmoodi. Chadi ei olnud. Jen elas oma maailmas. Zoele tundus, nagu elaks ta täielikus isolatsioonis. Kui ta ei taha üksi surra, siis tuleb elus sisse viia mõned muutused. Esimese asjana tuleb leida töömees, kes teeb pööningutrepi korda. Teiseks tuleb vedada end majast välja ja leida uusi sõpru.

      JENNIFER Beldon mõistis, et iga ema arvab, et tema laps on eriline, aga tema puhul oli see tõesti tõsi. John Beldon, kes oli saanud nime hiljuti surnud vanaisa järgi ning keda hüüti Jackiks, oli tore, heatujuline ja nii andekas laps. Poolteise aasta vanune Jack kõndis ja jooksis, kuigi veel ebakindlalt. Ta ladus klotse üksteise peale, sai aru sõnadest üles ja alla ja tuline. Ta naeris, osutas asjadele, mida Jen ette ütles, tundis ära maja ette keerava isa auto hääle ja lõi hämmastava täpsusega palli. Ta oli ettevaatlik vanaema väga omapärase ja õrna koerakesega ning isegi pesi enne sööki ise käsi – teataval määral.

      Aga ta ei osanud rääkida või keeldus rääkimast.

      Jen istus suures toas põrandal maas, Jack ta vastas. Taustal mängis klassikaline muusika. Vaip oli mahepõllunduse puuvillast ja nii pehme, et pakkus pisut kaitset, kui laps kukkus. Auruga pestud akendest hoovas sisse päikesevalgus. Nii palju kui silm nägi, nina haistis ja kopsud hingasid, polnud mitte kuskil mitte ühtegi kemikaali.

      Jen näitas Jackile ämblikupilti. Jack plaksutas ämblikule osutades käsi. Teisel pildil olid ämbliku kehaosad, aga need olid valesti kokku pandud, nii et tulemuseks polnud putukas. Jack raputas pead, just nagu aru saades, et midagi ei klapi. Jen näitas talle teist korda ämblikupilti ja sai taas vastuseks rõõmsa naeratuse.

      „Sa oled väga nutikas poiss,” kiitis ta last. „Jah, see on ämblik. Väga tubli.”

      Jack noogutas ja patsutas siis pihuga suule. Jen tundis signaali kohe ära ja heitis pilgu kellale. Kell oli pool kaksteist.

      „Tahad süüa?” Seda küsides kuulis ta, kuidas ta enda kõht korises. „Mina ka. Teen meile süüa. Tahad vaadata?”

      Jack roomas naerdes talle lähemale. Ema juurde jõudes ajas ta end püsti ja sirutas kallistuseks käed.

      Jen tõmbas ta enda vastu ja nautis lapse soojust. Jack oli nii hea laps, mõtles ta, süda tulvil tänulikkust. Tark, armastav, armas. Kui vaid...

      Ta peletas selle mõtte peast. Päev edenes kenasti. Tuleb keskenduda sellele ja tegelda muuga hiljem.

      Ta tõusis püsti ja nad läksid koos kööki. Jack läks otsemat teed sahvri ukse kõrvale pandud mängulaua juurde, kus oli kirjaplokk, paksud mittetoksilised pliiatsid, siniroheline „lõunasöögikarp”, mille sai panna muusikat mängima ja mis ütles selle sisse pandud asjade nimed. Jen oli tahtnud osta Jackile väikese mänguköögi, aga Kirk oli sellele vastu. Kui Jen püüdis meest veenda, et ka poisid võivad ju süüa teha, nõudis Kirk, et Jack saaks mängida ka tööpingiga ja kuigi köök oli suur, ei mahuks mõlemad siia ära.

      Ta pani värava enda järel kinni, et Jack ei saaks ilma temata maja peale uitama minna, ning asetas telefoni lauale telefonipesasse, et vajaduse korral valjuhääldi kaudu rääkida. Ta lülitas sisse Pandora internetiraadio ja otsis sealt jaama, mis neile kõige rohkem meeldis.

      „Tantsime diskot?” küsis ta naeratades.

      Jack vaatas talle naerdes otsa.

      Raadiost kostis ansambli The Bee Gees lugu „You Should Be Dancing”. Jen liigutas puusi. Jack tegi omal moel sama: ta liikus küll kohmakalt, aga oma vanuse kohta siiski üsnagi koordineeritult. Jen taganes ühele ja teisele poole astudes kraanikausi poole. Jack plaksutas naerdes käsi. Jen keerles kaks korda ja Jack tegi sama.

      Veerand tundi hiljem istusid nad lauda. Jen tõmbas Jacki tooli lauale lähemale. Köögikõlaritest kostis endiselt diskomuusika.

      Tavaliselt oli Jacki lõunasöögiks väike portsjon pehmet kanaliha ja netist leitud retsepti põhjal mugandatud lillkapsa-kartulipannkook. Jen kasutas söögi tegemiseks õhkfritüüri, et vältida liigset rasva, ning segas aedviljasegu muna ja Cheddari mahejuustuga. Ta tegi need väiksemad kui retseptis, et laps saaks neid taldrikult suhu pista. Kuigi Jack oskas ka lusikat kasutada, läksid söögikorrad rahulikumalt, kui laps sai sõrmedega süüa.

      Ta ise sõi eelmisest õhtust jäänud lõhet ja paar küpsist. Küllap oleks tulnud teha endale ka salat, aga see oleks nõudnud liiga suurt pingutust. Kirk soovitas tal osta valmissalatit ja selles soovituses oli iva, aga Jeni silmis oli see raiskamine.

      „Täna on kolmapäev,” lausus ta suutäite vahel. „Nii tore, et päike paistab. Pärastpoole lähme jalutama ja vaatame ookeani.”

      Raamatutes soovitati rääkida Jackiga nii, nagu ta saaks kõigest aru. See, et laps ei rääkinud, ei tähenda veel sugugi, et ta ei kuula. Jen kasutas alati täislauseid ja spetsiifilisi nimisõnu. Ema koer Lulu ei olnud lihtsalt koer, vaid Hiina harjaskoer. Ka söök oli spetsiifiline. Leib, õunad, riisihelbed. Sama lugu mänguasjadega.

      Lapse ärkvel olles teadis Jen iga sekund, kus laps on ja mida teeb. Ta otsis pidevalt võimalusi lapse aju stimuleerida, aidata lapsel areneda. Talle olid kõik autismi hoiatusmärgid teada ja kui jätta välja see, et Jack ei rääkinud, polnud Jackil neist ühtegi. Aga sellel, et Jack ei rääkinud, pidi olema mingi põhjus, ja nii palju asju võis ikka veel viltu minna. Ning see ei lasknud tal öösiti magada.

      Pärast lõunasööki viis Jack oma taldriku ettevaatlikult tagasi kööki. Jen pani selle enda oma kõrvale lauale, tõmbas värava kinni ja lülitas muusika välja, sest laps peab ka vaikusega harjuma.

      Ta pani kõrvaklapid kõrva nagu iga päev pärast lõunat ja lülitas sisse politseiskanneri äpi, kust kostis tavaline sõnamulin. Kaks politseinikku saadeti võimalikku koduvägivallajuhtumit uurima. Keegi uuris dispetšerilt, kas liha kõrvale soovitakse ka saiapulki. Ta heitis pilgu lauale veendumaks, et oli söögi ära pannud. Paar sekundit hiljem kattus ta keha külma higiga.

      Jutt oli liiga kiire, et täpselt mõista, mis juhtus, aga nii palju võis aru saada, et kaks politseinikku – kaks uurijat – olid saanud kuulitabamuse.

      Kirk! Jeni valdas paanika, nii et ta süda hakkas peksma. Ta ei saanud hingata. Kuigi ta teadis, et tegu pole infarktiga, ei vabanenud ta hirmust. Ta rinnus pitsitas ja kuigi ta hingas sisse, oli tunne, et õhk ei jõua kopsudeni.

      Kreekerid on mõnus maius.

      Ta ajusse tungis Jacki mänguasja laulev hääl. Ta kiikas poja poole, kes pistis lõunasöögikarpi kandilist plastkreekerit.

      Ta pigistas lauaserva ja sundis end rahunema. Kui Kirk oleks viga saanud, siis oleks talle helistatud. Siis viiks politseiauto ta sinna, kuhu pereliikmed sellistel puhkudel viidi. Ta valis Kirki mobiiltelefoni numbri, aga sattus kõneposti – nagu ikka, kui Kirk oli tööl.

      Tal oli kange tahtmine telekas sisse lülitada, aga ta ei saanud seda teha, sest Jackile ei tohi uudiseid näidata. See oleks olnud liiga vägivaldne. Raske öelda, millised mälestused