Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

valas õlle klaasi ja andis Hayleyle. Nad läksid ida poole avanevasse aeda, kus kivikattega terrassil oli mitu tooli.

      Hayley istus oma tavalisse kohta ja tõstis jalad pingile. Rob tema vastu.

      „Ja kuidas sinu päev möödus?“ küsis ta. „Hästi?“

      Rob noogutas. „Midagi ei lennanud õhku.“

      „Hea seegi.“

      Ta leidis, et see oli mõnus nali. Poole aasta eest oli Rob saanud Mischief Bay BMW müügisalongis teenindusjuhi asetäitja koha. Tema esimesel tööpäeval toimus töökojas plahvatus. Midagi, mis oli seotud kompressori ja kuumusega. Keegi ei saanud viga ja ükski auto ei saanud kannatada, aga Robi esimene tööpäev ei olnud igav.

      See töökoht oli Robile suur samm edasi nii karjääri kui ka raha mõttes. Tööpäevad olid pikad, aga tal polnud vaja lähetustel käia ja Hayleyle meeldis, et ta oli kodus. Kohaga kaasnesid ka soodustused, mis oli samuti hea. Millalgi tuleb isegi puhkus, aga see on veel mitme kuu kaugusel. Aga see on ikkagi hea, kui Hayley saab lapse. Nädalavahetustel aitas Rob ühel sõbral vanu autosid üles putitada. Mehel, kes armastab autosid, ei murra see konti.

      „Tunned sa end ikka tõesti hästi?“ küsis Rob.

      Ta hääletoon oli kerge, aga Hayley tajus mehe sõnades muret. Ning teadis ka põhjust. Ta ju nägi oma nägu peeglis ja teadis, et sealt olid ta meditsiinilised katsumused näha. Hind, mida tuleb maksta, mõtles ta kibestunult. Ja ta maksab seda kõigele vaatamata ka edaspidi. Sest unistus oli liiga oluline.

      „Pole midagi,“ kinnitas ta. Ta nügis jalaga mehe reit. „Sa muretsed.“

      „Ma armastan sind.“

      „Mina sind ka ja ma olen mõelnud.“

      Robi õlleklaas peatus poolel teel suu juurde. „Kas see meeldib mulle?“

      „Jah. Täna koju sõites vaatasin meie rajoonis ringi. Meie maja on siin kõige inetum ja see ei tohiks nii olla. See on ju nii armas maja. Aga meil pole olnud aega seda remontida. Peaksime midagi ette võtma.“

      Rob kummardus talle lähemale. „Jah? Väga hea mõte. Täiesti nõus. Meie maja riivab teiste silma. Ootan juba hirmuga, et naabrid algatavad petitsiooni. Mul on palju ideid.“

      See ei üllatanud Hayleyt sugugi. Nad olid ikka ühtemoodi mõelnud.

      „Fassaadiga pole probleemi,“ jätkas Hayley. „See vajab lihtsalt aega.“

      Rob oli kõhklev. „Hayley, kullake, sa ei tohi end pingutada. Ühe kolleegi vend töötab aiaplaneerimisfirmas. Võime lasta selle paari päevaga üsna odavalt korda teha ja osta siis uued taimed. Sellega saaksime ise hakkama.“

      Hayleyle ei meeldinud mõte raisata raha aia koristamise peale, aga Robi jutus oli iva. Ta oli ikka veel kaunis nõrk ja Robil oli kaks töökohta. „Aga ma ei taha liiga palju raha raisata,“ alustas Hayley.

      „Nõus. Ütlen Rayle, et ta vend astuks läbi ja teeks pakkumise. Teeme majaesise korda.“

      „Nõus.“ Tagaaed polnud kõige hullemas seisus. Terrassile lisaks oli siin paar puud. Muu osa aiast oli muru all. Kui korralikumalt kasta, läheb see peagi roheliseks.

      „Aga mis mõtted sul sisetöödega on?“ küsis Rob. „Köök tuleks ringi teha.“

      Hayley üritas kõigest väest mitte nina kirtsutada. „Kui alustaks õige värvimisega,“ pakkus ta, „ja paneks uued kardinad.“

      Ta kartis, et Rob võib vastu vaielda, aga mees üllatas teda, vastates noogutades: „Sul on õigus. Köögi remont oleks praegu liiast.“

      Hayely tundis süümepiinu. Rob kartis, et ta teeb endale liiga. Sest Rob muretses ju kogu aeg. Nad olid nii palju koos läbi elanud ja Rob oli igal sammul talle toeks olnud. Korduvad katsed rasedaks jääda olid nõrgestanud Hayley organismi ja teinud pangakonto tühjaks. Nad oli sellest kõigest emotsionaalselt kurnatud.

      Aga Hayleyl olid köögiremondi mittetegemiseks teised põhjused. Mõne arust isekad. Aga tema vastuväide oli see, et teised ei saa aru, mida tema on pidanud läbi elama. Mis tunne on mitte saada seda ainsat asja, mida sa kõige rohkem tahad.

      Tal oli plaan. Lootus polnud veel kadunud. Ta ei kavatsenud alla anda.

      „Ehituspoes on saali tagumises osas odava väljamüügi osakond,“ ütles ta. „Lähme pärast õhtusööki sinna ja vaatame, kas neil on seal mõnd sellist värvi, mis meile meeldib. Meil läheb vaid paar purki kontori ja magamistoa jaoks. Ja mõtlesin, et võiksime ka köögi üle värvida.“

      Robi kulm läks kipra. „Sa pead silmas neid värvipurke, mida keegi ei taha?“

      „Mitte et ei taha. Need said lihtsalt vale tooni, kui üritati värve kokku sobitada, või siis ostetu ei meeldinud. Sealt võib saada värvi, mille eest maksad dollari liitrilt.“

      „Ma tean, kui väga sa üritad säästa, aga minu arust võime küll kulutada raha sellise värvi peale, mis meile meeldib, mis siis, kui selle eest tuleks maksta täishinda.“

      Rob aasis. Hayley kuulis seda ta hääles, nägi seda ta leebes naeratuses. Ta sundis end pingevabaks ning leppima Robi sõnadega just nii, nagu need olid mõeldud. Ning mitte kriiskama, et nad vajavad iga viimset kui senti. Et beebid maksavad raha ja tema puhul maksab rasedaks jäämine veelgi rohkem.

      Aga nad olid sel teemal ja muudel teemadel juba niigi küllalt tülitsenud. Selleks, et järgmised kuud üle elada, vajas ta Robi toetust. Nad peavad moodustama meeskonna. Järgmisel aastal samal ajal on kõik teisiti. Siis on neil perekond. Ta oli selles täiesti kindel. Sest ta teadis, et seekord sünnib ime.

      KOLMAS PEATÜKK

      „EMME, kas Boomer ja Jasmine saavad abielluda?“ küsis Kennedy. Oli reede õhtupoolik ja nad olid autos.

      „Ei saa.“

      „Sellepärast, et nad ei meeldi teineteisele?“ küsis Kenzie.

      „Neil pole teineteise vastu midagi,“ vastas Gabby, peatades auto teiste taga, kes olid tulnud suuremaid lapsi suvelaagrist koju viima. Loomulikult oli see teisel pool parki ja algas hommikul samal ajal kui see, kus käisid kaksikud. Gabby ei saanudki aru, mida küll linnavalitsus mõtles, kui korraldas laagrite alguse- ja lõpuajad ja lisaks veel liikluse, mis oli hommikul ühtedel tänavatel ajutiselt ühesuunaline, õhtul teistel. Ta lootis, et oma arust üritasid nad tagada liikluse sujuvust. Et keegi ei itsitanud, nähes tulemust, kui kahte vanusegruppi kuuluvate lastega emad hüppasid pükstest välja, et olla ühel ja samal ajal kahes erinevas kohas.

      „Nemad ei saa sellepärast abielluda, et Boomer on koer ja Jasmine on kass ja koduloomad ei abiellu.“

      „Aga kui nad armastavad teineteist?“ Kenzie hääl oli küsimust esitades unelev. Viieaastase lapse muinasjutud lõppesid pea alati „teineteise armastamisega“. Ja „õnnelikult kuni surmani“, mis oli sisuliselt sama asi.

      Gabby peast käis läbi mõte, et kui ta oleks parem ema, leiaks ta lastele ettelugemiseks lugusid, mis toetavad rohkem loovust ja paremat maailmatunnetust. Kus naised juhivad firmasid või loovad oma ettevõtte või neist saavad arstid, mitte printsessid, kes abielluvad sellepärast, et nad on ilusad ja elutud.

      Ta leidis, et selle probleemi peale võib mõelda mõnel teisel päeval, kuid oigas pilku autokellale heites.

      Ta oli viis minutit hilinenud, sest kaksikud keeldusid autosse istumast, kui ta neile järele läks. Taas need nõmedad turvatoolid. Nendega oli iga päev üks suur jama.

      Pikas autoderivis tollhaaval edasi liikudes mõtles ta, et tuleb veel tunnike vastu pidada ja siis saab end lõdvaks lasta. Ta annab lastele süüa ja läheb siis ülemisele korrusele oma vannituppa ja mõnuleb vannis ning Andrew...

      „Seep!“

      Sellest vingemat vandesõna ei saanud ta endale lubada. Sest lähiajal ei saanud ta endale vanni