Kaksikõde. Луиза Дженсен

süües tunnen iga kord kummalist uhkust, justkui oleksin selle ise kasvatanud.

      Üks auto ilmub udust nähtavale. Dani autoks on see liiga väike ja vaevu liigub. Ma mõtlen, kas juht on ära eksinud. Siin on vaid kaks maja, meie oma ja proua Jonesi maja. Proua Jonesil pole autot ja tal käivad külalised vaid jõulude ja sünnipäeva ajal. Pealegi, kes tuleks sellisel hommikusel ajal külla? Pole veel isegi korralikult valgeks läinud.

      Auto roomab lähemale ja lähemale, kuni peatub otse maja ees, aga udu tõttu pole võimalik sisse näha. Mootor müriseb ja tuled valgustavad meie õunapuud, ent kedagi ei tule välja. Aeg möödub ja ma mõtlen, mida autos tehakse. Keda jälgitakse. Need sõnad toovad kaasa külmavärina. See pole esimene kord, kui tunnen, et mind jälgitakse, ja ma räägin endale, et see on naeruväärne. Kes võiks mind jälgida? Ent ikkagi ei suuda ma pilku ära pöörata. Viimane kord, kui kordusretsepti küsisin, uuris arst, kas unerohi tekitab mingeid kõrvaltoimeid. Ma ütlesin, et ei, aga teatud ebamugavustunne on sestsaadik mind saatnud: mu nahk kirvendab ja mõtted sagivad ringi ja raske on keskenduda. Peaksin tõesti tablettide kasutamisest loobuma. Ma olen närvis ja paranoiline ja tunnen end vaevu ära.

      See on lihtsalt auto.

      Nähtavale ilmuvad veel ühed autotuled ja Dani iidne Land Rover on vaateväljas. Ma hüppan diivanile, laman ühel küljel ja võtan raamatu, aga käsi väriseb. Ma jään rahulikuks. Dan tormab sisse, heidab jope mu jalgade juurde ja põrnitseb mind verd täisvalgunud silmadega. Ta näeb õudne välja. Mu sisemine viha ja rõõm maadlevad: viha võidab.

      „Kus kurat sa olid? Kes sinuga kaasas on?”

      „Minuga?” Dan vaatab üle õla.

      „See teine auto?”

      „Teine auto?”

      „Kas sa lihtsalt kordad, mis ma ütlen? Miks sa ei helistanud?”

      „Ma kaotasin telefoni ära.”

      „Kuhu?”

      „Kui ma teaksin, siis see poleks kadunud,” nähvab ta.

      „Ära...”

      Ta tõstab mõlemad käed mu ees püsti, sõrmed harali. „Vabandust, ma oleks pidanud sulle Harry juurest helistama, aga jäin ta diivanil magama.”

      Minust käib külm jutt läbi, kui kujutlen Dani, Harryt ja Harry tüdrukut Chloed Harry kamina ees Budweiseri, tortiljakrõpsude ja salsaga, nagu meil oli kombeks igal laupäevaõhtul, enne kui Charlie suri.

      „Ma muretsesin.”

      „Sa muretsed alati. Ma teen ennast korda ja tukun paar tundi.”

      Vältides mu pilku, longib Dan toast välja ja tatsab trepist üles. Hetk hiljem kuulen vannitoa ukse avamise kriuksatust ja torude lörinat, kui ta vee jooksma paneb.

      Ma mõtlen, kas ta tuleb pärast duši all käimist tagasi ja pakub, et võiksime kallistada nagu ikka pühapäeva hommikul. Ma mõtlen, miks ma ei võiks ise seda ettepanekut teha. Varsti avaneb magamistoa uks ja sulgub jälle. Voodivedrud kriuksuvad.

      Vannitoas tõuseb aur ja jääb õhku rippuma ning mu ümber on ebakindluse pilv. Avan väikese akna ja korjan põrandalt Dani rätiku. Astunud klaaskabiini, keeran dušikraani lahti ja värisen, kuni vesi soojeneb. Mu silmad lähevad kinni, meenutades, kuidas me mõlemad end siia sisse pressisime. Mu peopesad vastu märgi kahhelplaate. Ta käed mu puusadel. Pärast masseeris ta šampooniga mu peanahka, kui toetusin seljaga vastu teda. Kas ta oli tõesti kogu öö Harry juures? Ma pesen end lavendli dušigeeliga: tuttav lõhn, mu lapsepõlve lohutus, lahustab mu hirmud, kuni lasen need ükshaaval äravoolutorust alla. Mul pole põhjust arvata, et Dan mulle valetaks. Lein on mu arvamusi mõjutanud. Mu reaalsustaju on parimal juhul nõrk. Paula julgustas mind alati oma mõtteid ratsionaalselt võtma, alistumata hirmule. „Meel võib luua palju võimalikke stsenaariume ühestainsast mõttest ja enamik neist ei saa tõeks,” ütles ta. Ma olen liiga väsinud, et selle üle korralikult järele mõelda.

      Ma astun duši alt välja, oma mõtetest eemale, ja panen pidžaama selga tagasi. Jätan Dani und tasa tegema. Ma kardan, mida võin öelda, kui jään, kardan, mida võin kuulda, ja alles siis, kui allkorrusele lähen, mõtlen, et peaksin vaatama, kas see auto on ikka veel väljas – aga see on läinud.

      Kuuris on kohutavalt külm, mu hingeõhk aurab. Ma panen soojenduse sisse ja tõmban kätte hallid sõrmedeta kindad. Telefonilaud, mille olen liivapaberiga üle käinud, lebab ajalehtedel, värvimiseks valmis. See on proua Jonesile sünnipäevaks. Ta imetleb alati minu lauda. Ma kastan pintsli värvi sisse ja tõmban mandlikarva kriidivärviga üle puu. Dan ei saa aru mu vaimustusest vana mööbli vastu, aga mulle meeldib seda korda teha, silitada väikest tükikest ajalugu. Ma mõtlen alati algsetele omanikele: milline elu neil oli, kas nad olid õnnelikud? Pintslitõmbed rahustavad mind ja selleks ajaks, kui olen lõpetanud, on pinge mu õlgadelt kadunud, hirmud on tihedasti ära pakitud sinna, kus neid näha pole. Mu telefon teeb häält ja ma tõmban sõrmega üle ekraani. See on vanaisa, kes kinnitab, et lõuna on kell üks – mitte et ma oleksin unustanud. Me käime seal lõunal enamikul pühapäevadel, aga pärast seda, kui vanaema talle eelmisel aastal seitsmekümnendaks sünnipäevaks mobiiltelefoni ostis, saadab ta mulle pidevalt sõnumeid. Ma panen teele vastuse, mis on palju reipam, kui end tunnen, ja torkan telefoni taskusse. Lähen Dani üles ajama.

      Kaste on paks ja sile. Ma valan seda valgest portselanist kastmekannu ja pühin ära tilgad, mis mööda mu sõrmi alla jooksevad. Vanaisa pakub rostbiifi ja vanaema kuhjab auravaid köögivilju serveerimiskaussidesse. Mu suu jookseb Yorkshire’i pudingu peale vett. Olen näljane nagu hunt. Ma ei söönud hommikust, sest olin liiga viletsas tujus, et tühja kõhtu tunda. „ÄRA JOO ALKOHOLI” on kirjutatud mu unerohutablettide pudelile, aga see on lihtsalt hoiatus igaks juhuks, kas pole? Ja me keegi ei tee sellest välja. Ma panen lihatüki suhu ja mu nina hakkab mädarõikakastme tõttu vett jooksma. Vanaema annab mulle salvrätiku ja jätkab oma juttu „toredast noormehest”, kes käis nende uut arvutit üles panemas, ja sellest, et ta guugeldab iga päev.

      Mu õlad vappuvad tagasihoitud naerust ja ma püüan Dani pilku. Ta on kummargil taldriku kohal ja songib toitu ega tõsta pilku, kui hakkan lauda koristama. Viin mustad nõud kööki ja asetan keraamilised kausid kraanikausi kõrvale. Olen sageli püüdnud oma vanavanemaid veenda, et nad ostaksid nõudepesumasina. Nad võivad seda endale lubada ja selleks jätkub ruumi. Nad ütlevad alati, et mõtlevad selle peale, aga neile ilmselt meeldib nõudepesurutiin: seisavad teineteise kõrval, vanaema peseb ja vanaisa kuivatab, ning nad räägivad, kui suureks on kabatšokid kasvanud ja mis linnud söögimajas käivad.

      Vanaisa hääl kostab läbi seina ja on madal ning kähe. Kui ei teaks, siis arvaks, et ta suitsetab. Dan naerab ja mul läheb hetk aega, et seda häält ära tunda, sest pole ta naeru nii kaua kuulnud. Me oleme koos üles kasvanud ja vahel imestan, kas see on loomulik, et oleme lahku kasvanud, kas see oleks juhtunud igal juhul ja pole mõtet olukorda süüdistada.

      Vanaema segab omatehtud kastet õunakoogi juurde, mis küpseb ahjus. Ma tõusen kikivarvule ja võtan ülevalt kapist kannu, selle roosa, millel on pilt rohtu söövatest lehmadest. Loputan seda kraani all.

      „Gracie, ma sain ükspäev meili oma sõbralt Joanilt. See on külmkapi peal.”

      „Ise printisid välja?”

      „Jah. Ta saatis ühe retsepti, mille ma tahtsin sulle edasi saata.”

      Ma avan suu, et selgitada, mis see „edasi saatmine” õieti on, ja panen jälle kinni. Praegu piisab sellest, et ta oskab meili kirjutada, isegi kui ta paneb „SEE ON VANAEMALT” igale teemareale ja seejärel helistab mulle, kas sain selle ikka kätte.

      Retsept on pähklite ja kabatšokiga risoto – tundub maitsev. Ma proovin seda järgmisel nädalal valmistada, ehkki pean Danile liha andma, sest muidu tõstab ta kahvliga köögivilju ja küsib, kus liha end peidab.

      „Ja ma nägin Lexiet.”

      Ma tardun, kui ta Charlie ema nime mainib.

      „Jälle