Kaksikõde. Луиза Дженсен

tegin mina, aga ma olen otsustanud teada saada, mis see on. Ma tean, et ei suuda seda taluda, kuni ei saa teada. Ma ei teadnud kuni tänase hommikuni, kust alustada, kuni sain postiga kirja roosas ümbrikus, mis vallandas mälestuse kastis peidus olnud kirjast, mida Charlie ei tahtnud, et loeksin. Võib-olla on selles kirjas mingi vihje? Vähemalt midagi. Teda tundnud inimeste küsitlemine pole mind kusagile viinud ja pealegi olen mina see, kes teda kõige paremini tundis, on ju nii? Ma olin ta parim sõber.

      Aga kas on võimalik kedagi tõeliselt tunda? Päriselt tunda?

      Ma kükitan ja olen mingi aja täiesti liikumatu ning õhk mu ümber muutub külmemaks. Oksad kõiguvad, justkui sosistaksid puud mulle oma saladusi, julgustades mind Charlie omasid päevavalgele tooma.

      Raputan pead, et mõtteid minema ajada, tõmban varruka alla ja pühin märgi põski. Võtan labida ja tundub, et mu käed pole minu omad, sest on nii rasked, ning ma haaran käepidemest nii kõvasti kinni, et valuhoog läbib randmeid. Hingan sügavalt sisse ja hakkan kaevama.

      TEINE PEATÜKK

      Praegu

      „Mittens?” hüüan oma kassi. „Ma olen kodus.” Mälestustekasti kõrgel hoides lähen mööda kitsast koridori tuppa, ilma et riivaksin mererannapilte kreemikat tooni seinal. „Siin sa oledki.” Hall kohev karvapall on keras klaveritoolil. Isa õpetas mind klaverit mängima ja tõstis mu sellele toolile praktiliselt kohe, kui olin õppinud ilma kõrvalise abita istuma. Me istusime isaga kõrvuti ning ta tohutud sardellitaolised sõrmed olid üllatavalt nobedad, kui ta akorde võttis, samal ajal kui mina meloodiat mängisin. Ma ei mängi enam kunagi. Ikka veel on liiga valus tuletada meelde aega, kui mul oli normaalne elu. Normaalne perekond.

      Elutuba on hämar, hoolimata Prantsuse akendest sisse tulvavast valgusest. Vihased pilved sibavad mööda tumedat taevast. Ma panen tule põlema. Talv on sellel aastal ränk ja ma suudan vaevu meenutada päevalillesuve õhtuid, kui istusin õues, kõrges klaasis Pimms, milles kõlisesid jäätükid, ning päikesekiired kumasid ja nahkhiired laperdasid üle indigosinise taeva.

      Alfred Meakini taldrik, mida hoian erilisteks puhkudeks, lebab FHMi ajakirjade virnal ning selle lillemustrit katab kuivanud munakollane ja ketšup. Soolatops on põrandal, valged graanulid vaibal. Dan on söönud.

      Ma astun üle käkras vannilina kohvilaua juurde ja lükkan kõrvale räbaldunud „Väikeste naiste” köite, mida loen ette naabriproua Jonesile – hoolimata prillidest, mis näevad välja nagu piimapudeli põhjad, ei näe ta enam väikest kirja. Olen peaaegu jõudnud selle kohani, kus Beth sureb, ja ehkki olen seda mitu korda varem lugenud, tean, et see paneb mind nutma. Kuivanud muda kukub kreemikaks värvitud lauale, kui asetan sellele mälestustekasti, ja ma pühin pori põrandale. Vanad pildid kunagistest hittlauljatest ja supermodellidest, mis olid kõvasti kasti külge liimitud, ripnevad nüüd kurblikult – ma mäletan neist vaevu pooli. Ma tõmban küünega teipi, mis on kaanele pitseriks: See on kaotanud kleepuvuse ning kaas avaneb kergelt. Ma võtan teibi ära ja silun siis tagasi, surudes kõvasti mõlema pöidlaga. Avada kasti ilma Charlieta ei tundu õige – ent mul pole teist võimalust, kui tahan teada saada, mis on roosas ümbrikus, ja ma tahan. Aga mul on ikkagi ebamugav tunne, justkui peaksin sorima ta isiklikes asjades.

      Majas on liiga vaikne. Ma panen plaadi mängima. Nina Simone tunneb end hästi. Mul on hea meel, et vähemalt üks meist tunneb. Dan laadib endale muusika alla, aga ma leian lohutust vanaaegsetest asjadest, millega koos üles kasvasin, ehkki vanaisa on praegu palju moodsam kui mina – oma Boose SoundDocki ja Blue-ray Playeriga. Potsatan pruunile nahkdiivanile ja vajun patjade vahele, mis üksteisega kokku ei sobi. Vinüülplaat käib ringi ja ringi, krabiseb ja sisiseb, nõuab tähelepanu üsna samamoodi nagu mu mälestused.

      Mul pole tunnet, et sellesse majja kolimisest on mööda läinud seitse aastat. Mul polnud tookord tarvis millegi pärast muretseda: mu elu läks viimaks selles suunas, nagu pidi minema ja mul tekkis kerge sõltuvus pehmetest asjadest. Dan pööritas iga kord silmi, kui ma uue padja koju tõin. „Tantsi, nagu keegi ei vaataks! – jälle väike tarkusetera.” Ta krabas minult padja ja keerutas mööda tuba ringi, hoides seda endast eemal.

      „Keegi ei taha vaadata, kui sina tantsid,” ütlesin talle. Ta kõdistas mind, kuni vajusime põrandale, tirisime teineteist riietest, kuni ta oli mu peal, mu sees, ja mu selga hõõrus punane vaip, mille hiljem asendasime šokolaadipruuni villase vaibaga. Pärast istusime teineteise kaisus mitmevärviliste õlasallide vahel, mis kaunistasid diivani seljatuge, ja mugisime Hawaii pitsat. Ma olin käskinud Danil pepperoni’t tellida – ta pole kunagi mõistnud, miks peaks puuvilja sööma koos soolase toiduga, aga teadis, et mulle meeldib magusa ja soolase kooskõla.

      Praegu tundub, et kaua aega on möödas sellest, kui naersime nagu tookord. Armastasime nagu tookord. Lein on tõuganud meid teineteisest eemale, nagu tõukuvad magnetid: kuidas me ka ei püüaks teineteiseni jõuda, on meie vahel kuristik, mida me ei suuda ületada.

      Mittens ajab end istukile ja tõmbab küüru selga, jalad jäigad, tuletades mulle meelde, et olen jälle joogatunni vahele jätnud. Pole midagi, mis sind rohkem söövitaks kui süütunne – see sööb sind seestpoolt. Ma peaksin teadma – süümepiin on mu teine nimi – ma oleksin pidanud sündima katoliiklaseks. Mittens hüppab pingilt maha nii graatsiliselt, nagu oskavad vaid kassid ja surub pea vastu mu põlvi, nõudes näugudes süüa.

      Ma kõnnin tema järel kööki. Seisnud õli hais ripub õhus ja kraanikauss, mille jätsin maha säravpuhtana, on nüüd pooleldi täis seisvat vett. Pannisaba on püsti nagu maamärk: pese mind. Astun lähemale ja avan lükandakna. Tagaaiast imbub sisse jäist õhku, homseks lubatakse lund. Panen kannu tulele ja korjan kokku kaks tühja munakoort, millest valgub vedelikku üle puidust tööpinna, ning viskan üle ääre ajavasse pedaaliga prügikasti. Pean selle hiljem tühjaks tegema. Ma pühin tööpinna ära ja loputan kruusi, lootes jälle, et Dan ei võta iga kord puhast, kui endale juua teeb. Meil pole nõudepesumasinat – kui muidugi mind mitte arvestada, aga ma olen kindel, et Dan seda just teebki. Köök on tilluke ehk „kompaktne, ent funktsionaalne”, nagu ütleks Dan, kui peaks seda müüma. Meil on vaevu kappide jaoks ruumi, aga mulle meeldib väga meie sahver, kus on kõik, mis vaja.

      Pistan teetoosi käe, see puudutab külma metalli. Kui ukse avan, näitab valgus külmkapis peaaegu tühje riiuleid. Mida ma saaksin peale hakata poole paki kitsejuustu ja närtsinud punase paprikaga? Dan tuleb pärast jalgpalli koju ja ootab, et söök oleks laual. Tegelikult on see ebaõiglane, ta ei palu mul kunagi süüa teha, ta lihtsalt eeldab, et teen. Alati teen. Ma heidan kõrvale mälestuse ajast, millest me enam ei räägi. Ajast, mil ma vaevu mäletasin omaenda nime, saati siis seda, mida ahjuga peale hakata. Nüüd saan ma hakkama. Tõepoolest saan.

      Ma kritseldan sõna „teepakid” lõpmatusse poenimekirja, mis on külmkapi uksel STOP-magnetiga, millel on kujutatud siga. Dan ostis selle magneti mulle eelmisel aastal – et mind toetada, nagu ta ütles, kui loobusin veel ühest dieedist. Klantsajakirjad, mida hoolikalt uurin, ei aita. Rääkida mulle ühel leheküljel, et olen keskmise suurusega naine Ühendkuningriigis, et number neliteist pole paks, ja siis järgmisel leheküljel trükkida fotosid end näljutanud modellidest, kellel on silmapaistvad rangluud ja aukus põsed. Ma hoian seda magnetit pideva meeldetuletusena, et pean kümme naela maha võtma. Aga ei võta kunagi.

      Mittens saalib mu pahkluude vahel, veendes mind üles tõstma ta tühja kaussi. Ta on olnud mulle pärast Charlie surma suureks lohutuseks. Mind on rohkem lohutanud tema vaikimine kui Dani kohmakad sõnad. Ma polnud kavatsenud endale looma võtta, aga kolm aastat tagasi oli vanaema naabri kassil kuus poega ja ma läksin neid pildistama, et näidata fotosid eelkoolis, kus ma töötan. Kassipojad olid imearmsad ja kui kõige väiksem mulle sülle ronis ja magama jäi, lasin end kergesti veenda ja võtsin ta endale. Viisin ta oma kasutatult ostetud Fiestasse. Ta istus mu kõrval pappkastis pleekinud roosal tekil ja piilus päikest, mida ta kunagi varem polnud näinud. Ma sõitsin koju aeglasemalt kui tavaliselt, parkisin aukudega teel maja ees ja raputasin kihelevaid käsi. Mu küüned olid kraapinud peopesi ja ma mäletan, et vangutasin sellele mõeldes pead. Ma vaatasin iga päev kolmekümne kuue nelja-aastase lapse järele. Kassipoega pidada peaks olema naljaasi.