Magnaadi siivutu ettepanek. Элли Блейк

võid ühel hommikul ärgates avastada, et oled unustanud, kuidas seda kasutada.”

      „Kas siinkohal on paslik öelda, et see on võrreldav jalgrattasõiduga?”

      „Kui sa tõepoolest nii arvad, siis mõjus Bonnie sulle hullemini, kui ma kartsin.”

      Damien keeras sõbrale selja. Bonnie polnud midagi valesti teinud. Naine oli suhet tõsiselt võtnud ja eeldanud, et Damien soovib samuti pikaajalist pühendumist. Ent tema oli paha poiss. Damien oli naise ise maha jätnud, kui taipas, et petab kodu mängimisega nii ennast kui ka teist.

      „Aga see siin on oivaline,” kiitis Caleb, kelle suu jooksis neiu stringide peale vett. „Ta on alles teismeline.”

      „Oled sina alles rõõmurikkuja.”

      „Sa oled põrsas.” Damien kiikas vänderdava tagumiku suunas, mis oli ilmselgelt kutsuvasse poosi sätitud. Asi polnudki üksnes Calebis. Seetõttu lisas Damien: „Muidugi kui stringid olnuks neoonroosad...”

      Neiu tõusis ja ulatas neile asjad. „Kas need on teie omad?”

      Damien takseeris pikka musta mantlit ja hõbeda- ning mustakirjut mobiiltelefoni. „Jah, on küll.”

      Neiu toetas puusa letile ja piidles Calebit. „Ja kuidas on lood teiega, kullake? On teil siit midagi saada?”

      Damien puhkes laginal naerma, haaras sõbral jakikäisest ja tiris ta restoranist välja värske õhu kätte.

      „Sa pole üksnes rõõmurikkuja, vaid ka tõeliselt alatu,” kurtis Caleb.

      „Sa töötad minu alluvuses. Ja vaatamata hämaratele kalduvustele oled selle linna parim uute klientide värbaja.

      Teenid meile tublisti raha ja aitad mul harjumuspärast elustiili säilitada. Mina hoian sind trellide taha sattumast ja pakun tulusat tööd.”

      „Ükskõik.” Caleb venitas kaela ja ringutas, enne kui suundus tänava äärde taksot püüdma.

      Damien libistas käed mantlitaskutesse ja kiikas restoraniakende poole, lootes veel viimast korda näha naist, kes oli löönud mõra tema vankumatusse naistevastasesse meelestatusesse, milles ta oli suutnud püsida Bonniega lahkuminekust saadik.

      Mõne sekundi pärast tabaski tema pilk otsitava. Tume seelik, hele kootud pluus, parema jala saapa ohtliku välimusega konts rütmiliselt üles-alla kiikumas. Pikad, siidised karamellblondid juuksed pehmete lainetena seljal.

      Kui kogu restoran lehkas tugevasti parfüümi, habemeajamisvedeliku ja raha järele, siis see naine lõhnas... mahedalt ja kuidagi koduselt. Talgi järele? Ja kui Damien oli maininud päikesepaistet, siis tuli see sõna tema sügavast poeetilisest sisemusest, mille olemasolust ta varem teadlik polnud. Aga niipea kui naine tema käte vahele maandus, oli tunne, nagu oleks päikesekiir restoraniaknast sisse tunginud, et rõskele sügispäevale jumet anda.

      Damien, kes oli äsja pääsenud pealtnäha väga armastusväärse ja temaga ühesuguseid eluplaane pidava naise küüsist, kelle bioloogiline kell osutus suuremaks kui seinakell kolme magamistoaga äärelinnamajas, oli tänasest kokkupõrkest uskumatult lummatud.

      Juba see pidanuks sundima teda põgenema. Ta tundis Bonniele lootuse andmise pärast siiani süümepiinu, ehkki see polnud tahtlik. Aga ta ei põgenenud. Selle asemel jälgis ta, kuidas väike preili Päikesepaiste kahvlitäie pannkooke maasikatega suhu torkas.