Magnaadi siivutu ettepanek. Элли Блейк

haigelttegevalt sinised. Ta lõhnas oivaliselt nagu vihmane sügispäev, mille Chelsea oli ukse taha jätnud. Kogu see särav ja hooletu täiuslikkus muutis mehe ahvatlevaks nagu magusaima keelatud vilja. Kuid Chelsea oli juba huuleläike nahka pistnud, kandis kümne aasta vanuseid riideid ja lõhnas nagu märg koer ning koitõrjevahend. Keelatud vili ei pidanud iialgi tema omaks saama.

      Ta lasi haaret aeglaselt lõdvemaks.

      „Jah, on küll,” vastas ta. „Tipp-topp. Mul on piinlik, kuid tundub, et mu saapad ei suutnud vaipkattele pöördumatut kahju tekitada. Võinuks hulleminigi minna.”

      „Tõsi,” möönis mees. „Kui meie lähedal seisnuks serveerimislaud magustoiduga, siis võinuks leida aset stseen „Roosa pantri” filmist.”

      Chelsea suunurgad tuksatasid naerust. „Võib ainult kujutleda, kuidas šokolaadipirukate turmtuli läbi õhu klantsprintsesside laua suunas vihiseb ja nad šokolaadikastme ning -pärlitega üle valab.”

      Mehe pilk rändas naiste laudkonnale, kust põrnitseti Chelsead juba tolle saabumisest peale. Ta lausus: „Kahtlemata oleks see minu igavasse hommikusse päikesekiire toonud.”

      Nende sõnadega ta naeratas särasilmil ja keerutas hambaorki keelega hammaste vahel. Chelseal läks seest kahtlaselt õõnsaks, kuid sel polnud näljaga vähimatki pistmist.

      Ta naeratas kinnise suuga, hambaid paljastamata vastu ning põimis end võõra haardest võimalikult elegantselt lahti. Ent siis avastas ta, et on mehe imeilusa pintsaku reväärid tohutult ära kortsutanud. Ta üritas neid kümmekond sekundit siluda ja paitas kätega pehmet villa, mis ei suutnud pintsakuomaniku jõulist keha varjata.

      „Ehkki ma ei tea, kas suudaksin praegu rohkem päikest taluda,” tunnistas mees veelgi madalama häälega. Ta seisis nii lähedal, et Chelsea tundis õhetaval põsel tema hingeõhku.

      Chelsea nipsas: „Miks mitte?”

      „Ükski naine pole varem nii kiiresti minu võrku langenud. Harilikult eelneb päikesepaistele vähemalt enesetutvustus ja väike flirt.”

      Chelsea vaatas võõrale uuesti silma. Need olid sügavad. Kütkestavad. Taevasinised. See mees oli täielik hurmur.

      Ja Chelsea kahtlustas, et too on sellest teadlik. Järelikult aimas mees sedagi, et tema külge ei klammerduta tasakaalu hoidmise eesmärgil.

      Chelsea lõpetas sekeldamise ja nipsas: „Vihjet soovite? Järgmine kord, kui tahate naist jalust rabada, ärge hakake tooliga vaeva nägema. Abivahendid on amatööridele.”

      Mehe kelmikas naeratus hääbus, kuid sära silmist ei kadunud. Ta hingas nina kaudu sisse, nagu Chelsea nägi tema paisuvast rindkerest. Naine avastas, et tema käed on endiselt tüübi kehal. Ta silus pintsakurevääre veel viimast korda ja sõnas: „Nüüd ei saa keegi aru, et ma siin käisin.”

      Mees võttis hambaorgi suust ja pomises nii vaikselt, et üksnes väga lähedal seisev isik võinuks seda kuulda: „Mina saan.”

      Tema tulikuumad sõnad voolasid täiesti mõistusevastaselt Chelseasse. Suures ihatulvas taipas naine, et pead mõne sentimeetri võrra ettepoole kallutades saaks ta teada, kas mehe naeratavad huuled mekivad niisama hästi, kui võiks arvata.

      Ta taganes järsult ja põrkas nii tugevasti vastu lauda, et mehe pilgeni täis latte-klaas lõi armutult kõikuma ning ajas pisut üle ääre. Pintsaklipslane sööstis klaasi poole ja päästis selle ümber kukkumast.

      Chelsea vabanes sügisese lõhna, kütkestava pilgu ja meeldivalt luksusliku villa lummusest. „Peaksin vist lahkuma, enne kui teid kogemata põlema süütan.”

      „Ei, oodake!” palus mees, sättis klaasi lauale ja kuivatas poleeritud lauaplaati salvrätikuga.

      Ent Chelsea haaras käekoti kaenlasse ja tõttas restorani teises otsas ootava õe juurde.

      Kensey tõusis ja andis talle põsemusi. „Palun ütle, et küsisid tema telefoninumbrit,” olid õe esimesed sõnad.

      Chelsea poetas ridiküli laua alla, võttis istet, peitis näo käte vahele ja jahutas tulitavaid põski jääkülmade peopesadega. „Kas pidin tegema seda tema sülle maandumise ja joogi ümber ajamise vahel?”

      „Mis su number on, kullake?” ütles Kensey. „Viit nii tähtsat sõna jõuab igale poole vahele torgata. Iseäranis juhul, kui tegemist on nii erilise isendiga.”

      Chelsea eemaldas käed näolt ja jäi õde põrnitsema. „Ja seda ütleb abielunaine.”

      „Sa võrdled Gregi sellega?”

      Chelsea pilk muutus pahaseks. „Ära ütle, et Greg polegi parim, mis on sinuga juhtunud.”

      Hõreneva pealae ja paisuva vöökohaga Greg polnud Chelsea maitse, ent iga kord, kui ta õde selle tüübiga nägi, oli ta sunnitud endale meelde tuletama, et ei tohiks liiga valiv olla. Kensey ja Greg olid teineteise järele hullud, kuid Chelseal polnud kedagi, kellega tänaval käest kinni jalutada, kelle õlale kinos naalduda ja keda magama minnes kaissu võtta.

      „Mis sa arvad, kuidas tänapäeval mehelesaamine käib?” küsis Kensey. „Tuleb kohe ennast letti lüüa.”

      „Mulle meeldib kohtamas käia,” kinnitas Chelsea. „Eriti just lihaseliste tüüpidega, kel on tumedad silmad ja ilusad hambad. Ma olen juba letis.”

      „Jajah. Aga sul ripub kaelas suur silt kirjaga: loomade toitmine keelatud. Piisab ühest pilgust teisele naisele, ühest maksmata arvest, ühest tühisest veast, kui juba sa hammustadki kätt, mis sind toidab. Aga too olevus seal on nii silmanähtavalt letis, et fluorestsentslambid valgustavad teda kõikjal, kuhu ta läheb.”

      Chelsea kortsutas kulmu, pöördus jakki toolileenile sättima ja kiikas läbi restorani kõnealuse mehe poole. Too seisis ja rääkis teise pintsaklipslasega. Ta hoidis ühe käega jakihõlmast ja teisega sobras püksitaskus, paljastades osa korralikust valgest triiksärgist, mis oli laial rindkerel nii pingul, et sellest oli raske mööda vaadata.

      Chelsea tundis justkui lõkkest suitsujoana immitsevat igatsusekihvatust. Ta surus küüned pihkudesse ja kujutles, kuidas ta veatu kalli triiksärgi hõlmad lahti kisub, nii et nööbid eest lendavad.

      Nii pöörane reaktsioon pani teda silmi pilgutama. Lõppude lõpuks puutus ta oma elus iga päev nägusate meestega kokku. Tänu tööle oli tema valik lai. Heasüdamlikud, kohusetundlikud ja koeraarmastajatest mehed, kellega tal olnuks mugav koos olla.

      Möödunud paaril kuul oli ta käinud kohtamas saksa lambakoera omanikust torujüriga. Armsa ja lihaselisega. Too oli tema poes toruummistuse likvideerinud, kuid mitte midagi enamat. Chelsea oli ta maha jätnud, kui kuulis, et tüüp armastas hurtade peale kihlvedusid sõlmida. Samuti oli ta kohtunud Bijon Frise’i tõugu koera omanikuga, üksikisaga, kelle koer oli pärand abielulahutusest koos lastega, keda mees kantseldas igal teisel nädalavahetusel. Chelsea loobus mehest pärast seda, kui too kaugekõnede reklaami nähes nutma puhkes. Tema viimane vallutus oli kahe foksterjeri Mitsy ja Bitsy omanik, kes töötas nõustajana. See mees sai juba pärast esimest õhtusööki ilmselgetel põhjustel korvi.

      Kuid nende kohtamiskogemuste võrdlemine kolmeminutilise Vaikse ookeani sinistesse silmadesse vaatamisega pani Chelsea juurdlema, kas kohusetundest, arukusest ja mugavusest ikka piisab. Särasilmne pintsaklipslane tekitas temas piinavat janu tule, välgu, elektri, erutuse, iha ja ohu järele ning pani võimalikele tagajärgedele käega lööma...

      Selsamal hetkel tippis mööda läikivate tumedate juustega brünett liibuvas mustas kostüümkleidis ja nii kõrgetel kontsadel, et Chelseal hakkas pea ringi käima. Brünett torkas käe pintsaklipslasele pihku ja kummardus talle midagi kõrva sisse sosistama. Pintsaklipslane puhkes naerma ja ütles midagi niisugust, mille peale brünett käe näo ette tõstis ja osavalt puusi hööritades minema loivas. Mees vahtis talle veidi aega järele, võttis põuetaskust lameda musta rahakoti ja lasi jakihõlmal tagasi vajuda.

      Chelseal oli tunne, nagu oleks õhuloss kokku varisenud. Ta pöördus uuesti