Pankuri naine. Cristina Alger

leppida kokku mingisuguse hilisema kellaaja suhtes, et siis teineteisega kõnelda ja head ööd soovida, oli Matthew tõrges, ja see viis Annabeli endast välja. Ta muutus pahuraks ja ütles midagi selle kohta, et talle tundub, nagu polekski meest enam kunagi kodus. Matthew kostis, et lahus olla on talle veelgi vastumeelsem, kui Annabel taipab. Et ta on varsti kodus ja et ta on alati koju Annabeli juurde tulnud. Ta laskis Annabelil seda korrata: „Sa ju tead, et ma tulen alati tagasi, eks ole? Tulen nii ruttu kui saan? Räägi mulle, et sa tead seda.”

      „Jah, muidugi,” ütles Annabel. „Ma tean, et sa tuled alati tagasi.” See leevendas kibestumist, kuid ainult natuke. Pärast seda ei olnud Matthew temaga enam ühendusse astunud.

      Blochile Annabel seda kõike ei maininud. Ta ei eksinud ju kõige peamises ehk selles, et Matthew ei viibinud mitte Londonis, vaid Zürichis. Annabel oli selles kindel. Matthew’l oli küll puudusi, ent ebaausus nende hulka ei kuulunud. Annabel tundis ootamatult vajadust oma abikaasat kaitsta. Ta ei tahtnud, et need mehed peaksid Matthew’d sedalaadi inimeseks, kes äriasjades kodust kaugemal viibides oma naisele ei helista. Peaksid tüüpiliseks Ameerika pankuriks, kes mõtleb ainult rahategemisele ega hooli põrmugi perekonnast. Matthew ei olnud niisugune.

      „Võib-olla te saite millestki valesti aru. Või muutusid kavad viimasel hetkel. Proua Werner, ma tunnen teile väga kaasa.” Agent Bloch kõneles otsustavalt, nagu oleks puudunud igasugune võimalus, et eksib tema ise. Annabel vaatas tema kaaslase Vogeli poole. Ka too silmitses teda kaastundlikult. Ta sai esimest korda aru, mis toimub. Need mehed on siin selleks, et teatada talle, et Matthew on surnud.

      „Kusagil on midagi valesti,” kordas Annabel. Ta pidi vaeva nägema, et neid sõnu suust saada. Kurku oli tekkimas klomp, mis muutis rääkimise ja hingamise raskeks. „Kas pole nii? Et te olete kusagil eksinud?”

      „Proua Werner, tõenäosus niisuguses lennuõnnetuses ellu jääda on äärmiselt väike. Käesoleval juhul me seda ei loodagi. Me saame aru, et sellist asja on väga raske kuulda. Kas teil on keegi, kelle ma saan teie juurde kutsuda? Võib-olla mõni perekonnaliige?”

      „Matthew ongi minu perekond. Kedagi teist mul ei ole.”

      Annabel ei suutnud hiljem meenutada, mis seejärel juhtus. Ta mäletas ainult, et hakkas põrandale põlvili vajudes kisendama.

      Marina

      Grantist vabanemine osutus üllatavalt kergeks. Marina tundis talle valetades küll süütunde sähvatust – lõppude lõpuks pidid nad ju teineteisega abielluma –, kuid see jäi üürikeseks. Ta ütles endale, et tegelikult ta ju ei valetagi. Ta ju lähebki