Roosi märgi all. Reeli Reinaus

oli see tema viimane võimalus…

      Muidugi juhul, kui ta polnud ikkagi eksinud. Kui süütunde deemonid polnud maalinud ta silme ette valekujutlusi.Tonte.

      Vaime, kes võivad inimestele ilmuda ja neid puudutada.

      4.

      Toas oli imelik lõhn. Võimalik, et see tuli vanadest raamatutest, mis Miikael oli keldrist üles toonud ja mis nüüd kastidega seina ääres seisid. Ta ei osanud endale seletada, mida ta oli sealt lootnud leida. Või mida ta oli üldse otsinud? Ometigi oli ta kõik raamatud hoolikalt läbi lapanud, peaaegu tõsimeeli uskudes, et leiab nende vahelt mingi vihje. Mõne vana kirja või juhise. Midagi, mis seletaks, miks ta siin on. Midagi, mis seletaks miskitki mineviku kohta. Kuid kõik, mis ta viimaks leidis, oli paar paberilehte – ühe peal ostunimekiri ja teisel mingi koogi retsept. Mõlemad kirjutatud ta vanaema väikse ja pisut ümmarguse käekirjaga. Paberid minevikust, mida keegi enam ei vajanud. Paberid, mis olid talle hetkeks lootust andnud ja seejärel pettumust valmistanud.

      Väljas oli hakanud valgemaks minema. Miikaeli silmad seletasid juba toa piirjooni ja lage, mis praegu paistis küll heledana, kuid poiss teadis, et tegelikult oli see viimasest remondist möödunud aastakümnetega kollakaks tõmbunud.Miikael ei olnud kindel, kas ta oligi tegelikult üldse maganud. Võib-olla oli ta siin terve öö hoopiski lamanud ning lasknud end oma mõtetel piinata? Mõtetel, mis tulid ei tea kust ja läksid ei tea kuhu. Mõtetel, millel pealtnäha polnud tema elu ja reaalsusega mitte mingit pistmist. Mõtetel, mis piinasid teda nii ärkvel olles kui ka unenägudes, andmata rahu ka magades. Mis ei kadunud kuskile, vaid muutusid iga päevaga või pigem iga ööga aina selgemaks ja intensiivsemaks.

      Miikael pööras pead ja silmitses Vikat. Tüdruku süsimustad juuksed turritasid padjal igasse külge ning tema meikimata nägu tundus äkki nii haavatav ja lapselikult siiras. Paistis, et Vika oli terve öö sügavalt maganud. Poiss silitas veidi hajameelselt tüdruku õlga. Äkki oli ta täiesti veendunud, et Vikal ei olnud muresid, ja just praegu kadestas Miikael teda sellepärast rohkem kui kunagi varem.

      „Sa ei mõtle mulle.”

      Vika hääl oli täiesti selge ja Miikael võpatas tahtmatult. Ta mõtles, kas ka tüdruk oli tegelikult juba üsna kaua salaja ärkvel olnud. Igal juhul veel paar sekundit tagasi oli ta oskuslikult magajat teeseldes poisi ära petnud.

      „Ja sina ei magagi?”

      Poiss pööras end Vika poole, mõeldes samal ajal, millal küll tüdruk ärganud oli. Õnneks ei olnud Vika hääl süüdistav. See lihtsalt konstateeris fakti.

      Jah, Vikal oli õigus nagu alati. Miikael ei mõtelnud talle. Ta polnud suutnud tüdrukule keskenduda isegi siis, kui nad siinsamas voodis millalgi õhtul seksisid. Pärast seda, mis Vika oli talle kolm nädalat tagasi öelnud, ei olnud Miikael enam hetkekski suutnud mõtelda millestki muust. Ei tüdrukust, koolist ega sellest, mis õpingute unarusse jätmine endaga kaasa võib tuua.

      „Ma mõtlen sellele vahetpidamata. Iga viimane kui minut,” lausus Miikael. „Ja öösiti näen ma seda unes. See justkui kisuks mu südant seest. Südant või hinge. Mõlemat vist.”

      Ta polnudki seda varem tüdrukule tunnistanud. Aga ju oli ka tema selles varases koiduvalguses haavatavam kui tavaliselt.

      „Me leiame vastused. Sa pead lihtsalt uskuma!”

      „Sa räägid seda juba nädal otsa!”

      Vika keeras end külili ja äkki olid ta tumedad silmad poisi omadest vaid paari sentimeetri kaugusel.

      „Kui sa midagi päriselt tahad, pead sa pingutama!” sosistas Vika palavikuliselt ja Miikael tundis tüdruku hingeõhku enda näol. „Ja sellesse jäägitult uskuma!”

      „Ma usungi,” kinnitas Miikael.

      Ta uskuski. Muidu ei oleks ta ju siia tulnud.

      5.

      Saara püüdis oma niigi lokkis juukseid veelgi rohkem krässu ajada, neid sõrme ümber keerutades. Alateadlikult, et endale mingitki tegevust leida. Sest ta oli närvis. Nii nagu viimasel ajal ikka, kui ta Ingliga aega veetis. Kuigi ajaveetmine oli siinkohal vale väljend. Tegelikult ta ei käinud siin aega veetmas. Ta käis siin kohuse- ja süütundest. Ja naiivse lootuse tõttu, et äkki ühel päeval juhtub siiski mingi ime.

      Näiteks tabab Inglit mälukaotus.

      Saara teadis, et see mõte oli julm ja egoistlik. Või ehk ka mitte? Sest oli ju selge, et see ei saanud niiviisi lõputult kesta. Ta ei teadnud kunagi, kuhu nad viimaks oma jutuga välja jõuavad või milline pealtnäha süütu lause võib Inglile halvasti mõjuda. Viimasel ajal ei teadnud ta sageli isegi seda, mida üldse öelda. Ja see kõik võttis nii palju energiat.

      Ära kuulamine. Lohutamine. Sõnade valimine. Positiivsuse teesklemine. Loomulikult ei olnud see Ingli süü, aga teinekord tundis Saara, et ta ei jaksa enam. Et ta ei suuda lõputult vaid anda ja kiirata optimismi. Sest noh, olgem ausad, Ingli olukorras ei oleks ka talle endale kellegi teise optimism karvavõrdki korda läinud.

      Ja ka täna ei olnud midagi teistmoodi. Saara ei teadnud, kuhu nende vestlus võib viimaks tüürida ning millal kõik võib jälle lootusetult metsa minna. Just sellepärast tundis ta end sõnu otsides nii neetult abitult. Sügaval sisimas oleks ta siit tegelikult hoopis põgeneda tahtnud. Kogu sellele tobedale olukorrale mõeldes tundis ta korraga isegi kummalist viha. Nördimust, et just tema pidi seda kõike tegema. Ent peamiselt küll väsimust. Lõputut väsimust.

      Kuid ometi oli ta jällegi tulnud. Nii, nagu ta oli käinud siin juba viimased neli kuud. Sõprusest, kaastundest ja viimaks inertsist. Sest midagi ei olnud ikka veel paremaks muutunud. Ja Saara kartis, et ei muutugi. Või oli ta siiski liiga kärsitu? Võib-olla vajas Ingel rohkem aega? Aega milleks? Kas selleks, et duši alla minna, või selleks, et majast välja astuda? Või et korralikult süüa?

      Saara mõtted katkestas Ingel, kes kahe teekruusiga tuppa astus ja ühe neist Saarale ulatas.

      „Lavendlitee. Soodustab mõtlemist ja mõjub peavalu vastu.”

      „Super!”

      „Ma tean, et sa ei usu seda, aga see on nii. Lavendlil on täiega palju häid omadusi. Pealegi see on maitse poolest ka hea tee. Isegi mu ema joob seda.”

      „Su emal ongi hea maitse.”

      See oli tõsi. Ingli emal oli suurepärane stiilitaju. Ka Inglil oli olnud. Saara oli neid mõlemaid kadestanud. Nende võimet erinevaid rõivaid kokku sobitada ja sealjuures nagu muuseas elegantne välja näha. Nüüd kadestas ta muidugi veel ainult Ingli ema. Sest Ingel ise – vanasti nende klassi kõige paremini riietuv tüdruk – istus ta ees väljaveninud retuusides, plekilises T-särgis ja ilmselt nädal otsa pesemata juustega. Kuid mitte see ei teinud teda haletsusväärseks.

      Haletsusväärseks tegi teda hoopiski tema tulevik. Siin toas, plekkidega pluusis ja rasvaste juustega – ka kuu, kahe ja kuue kuu pärast. Täpselt samamoodi, nagu ta siin juba viimased neli kuud istunud oli. Saara pidi endale tunnistama, et ta ei uskunud enam Inglisse. Nii nagu ta ei uskunud enam ka endasse. Oma suutlikkusse tulla siia aina uuesti ja uuesti. Joosta lõputult peaga vastu seina.

      „Pole tal midagi,” lõi Ingel käega. „Vaata, kui palju aastaid ta mu isaga koos elas!”

      „See ei tähenda midagi. Inimesed elavad aastaid koos ja tegelikult pool aega lihtsalt vihkavad üksteist.”

      „Ma ei tea…”

      Ingel peitis oma näo kätesse.

      Shit… Saara pigistas teekruusi kõrva. Ta oleks soovinud, et see puruneks ja mingi terav osa talle kätte tungiks. Et midagigi juhtuks. Et ta saaks siit kuidagi minema. Ta polnud jälle üldsegi mõtelnud. Ta polnud oma sõnu valinud. Vahel oli tal tunne, et neid sõnu, mille vahel ta valida võis, peaaegu ei olnudki.

      „Ingel?”

      Võib-olla ei olnud veel hilja?