Õed ja vennad. Cynthia Sweeney D’Aprix

katse,“ ütles Walker, kui ettekandja uue joogi Jacki ette pani.

      Jack võttis lonksu. „Korras,“ lausus ta.

      „Vabandage, et tüli tegime,“ ütles Walker ettekandjale.

      „Jah,“ sõnas Jack vaikselt, kui ettekandja eemaldus, ent nii, et Walker seda kuulis, „vabandame väga, et sunnime teid oma tööd tegema.“

      „Tema toob jooke lauda. Tema neid ei sega.“ Walkeri toon oli sõbralik. Jack oli pahas tujus. „Võta nüüd korralik lonks ja püüa lõõgastuda.“

      Jack võttis klaasist tüki piparmündilehte ja näris seda. „Ma tahaksin teada,“ lausus ta siis, „kas sellest kunagi ka kasu on, kui inimesel kästakse lõõgastuda? See on sama, kui öelda hinga, kui inimesel on õhupuudus, või neela, kui inimene on midagi kurku tõmmanud. See on täiesti kasutu ettepanek.“

      „Ma ei öelnud ju midagi halba, vaid lihtsalt soovitasin.“

      „Nagu ütleks: „Tee, mida iganes, aga ära mõtle roosale elevandile.““

      „Saan aru,“ sõnas Walker. „Teeme nii, et mina lõõgastun ja sina tee, mida tahad.“

      „Tänan.“

      „Kui sellest abi on, võin sinuga lõunale kaasa tulla.“

      „Sa ütlesid seda juba. Umbes tuhat korda.“ Walkeri torkimine oli inetu ja mõttetu, aga Jack üritas ikkagi, sest teadis, et tema kallal närimine lõdvestab korraks ta sisemuses keerduvat raevu. Ja ta oli kaalunud Walkeri kaasavõtmist. Tema perekond eelistas nagunii Walkerit – kes ei eelistaks? Tal on oma mürisev naer, lahke nägu ja lõputu sõbralikkus. Walker oli nagu aetud habemega, veidi paremas füüsilises vormis homost jõuluvana.

      Aga Jack ei saanud Walkerit kaasa kutsuda, sest ta polnud teistele Plumbidele öelnud, et nad septembri alguses abiellusid, ja kedagi Plumbidest polnud pulma kutsutud, sest Jack tahtis, et see päeva oleks täiuslik ja täiuslik päev tähendas päeva ilma nendeta. Ta ei tahtnud kuulata, kuidas Beatrice halab Leo avarii tõttu ega tahtnud kuulata ka, kuidas Melody raskepärane abikaasa korrutab kõigile, kes kuulata tahtsid, et tema nimi on Walter, mitte Walker. (Asjaolu, et Melody ja Jack olid valinud endale elukaaslasteks peaaegu sama nimega inimesed, ärritas mõlemaid veel ka aastakümneid hiljem.)

      „Vabanda, et sulle nähvasin,“ ütles Jack viimaks.

      Walker kehitas õlgu. „Pole lugu, kullake.“

      „Vabanda, et olen selline tropp.“ Jack tegi kaelaringe ja kuulatas ehmatavat, aga samas rahuldustpakkuvat kerget plõksu, mis oli hiljuti tekkinud. Jumal küll, ta hakkas vanaks jääma. Kuus aastat viiekümneni ja jumal teab, milliseid uusi õudusi sel aastakümnel tema saledale, ent pehmemaks muutuvale kehale, juba halvenenud mälule ja ehmatavalt hõrenevatele juustele varuks on. Ta naeratas Walkerile nõrgalt. „Ma olen pärast lõunasööki sõbralikum.“

      „Pole tähtis, mis seal lõuna ajal juhtub. Me saame hakkama. Kõik läheb hästi.“

      Jack vajus sügavamale nahktugitooli ja praksutas mõlema käe sõrmenukke, teades, et Walker vihkab seda heli. Muidugi arvas Walker, et kõik läheb hästi. Ta ei teadnud midagi Jacki rahalistest raskustest – veel üks põhjus, miks Jack teda lõunasöögile kaasa ei tahtnud, juhuks kui peaks tekkima võimalus öelda Leole, kui palju viimase väike seiklus Long Islandi kõrvalteedel Jackile maksma läks. Nende pensionifond oli 2008. aastal saanud tugeva hoobi. Nad elasid nende tutvumise alguses West Streetil üüritud korteris. Jacki väike antiigipood West Village’is polnud kunagi ülemäära suurt kasumit teeninud, kuid viimastel aastatel oli hea, kui ta ots otsaga kokku tuli. Walker oli jurist, üksiküritaja, ja oli alati nendega võrreldes suuremat palka teeninud. Nende ainus investeering oli tagasihoidlik, ent nende jaoks väärtuslik suvemaja North Forkis, mille Jack oli salaja laenu tagatiseks pannud. Ta oli lootnud Pesa peale mitte ainult selleks, et laenu tasuda, vaid see oli ka ainuke asi, mida temal oli Walkerile pakkuda panusena nende tulevikku. Ta ei uskunud hetkekski, et Leo on pankrotis, ja ega see teda huvitanud ka. Ta tahtis ainult oma osa kätte saada.

      Jack ja Leo olid vennad, aga mitte sõbrad. Nad suhtlesid harva. Walker käis vahel peale – „perekonnale ei keerata selga“ –, aga Jack oli hoolega üritanud end Plumbidest, eriti Leost distantseerida. Leo seltsis tundis Jack end venna viletsama versioonina. Rumalam, igavam ja saamatum, omadused, mis olid talle keskkoolis külge jäänud ega olnudki päriselt kuhugi kadunud. Üheksanda klassi alguses olid mõned Leo klassivennad Jacki Väikeseks Leoks ristinud ja see alandav nimi oli jäänud külge ka pärast seda, kui Leo kooli lõpetas. Esimesel ülikoolis õppimise kuul oli Jack kohtunud kellegagi kodulinnast, kes oli teda tervitanud, öeldes: „Hei, Väike, kuidas läheb?“ Jack oleks meest äärepealt löönud.

      Baari uks avanes ja sisse valgus rühm turiste, tuues kaasa pahvaku liiga külma oktoobri õhku. Üks naine näitas kõigile oma läbimärga, odavat, madalat ja labast värvi punast kinga. „See on täiesti rikutud,“ kaebas ta kaaslastele.

      „Midagi head ka,“ sõnas Jack Walkerile ja nookas kinga poole.

      „Sa ei tohiks hiljaks jääda.“ Walker tõstis käe, millel oli Jackilt pulmakingiks saadud haruldane 1940-ndatest pärit suurepärases korras kandiline Cartier’i kell. See oli maksnud palju, Walkeril polnud aimugi kui palju. Veel üks asi, mille pärast Leo peale käki keeramise eest vihane olla, sest nüüd kleepis Jack mõttes tahtmatult kõigele, mis neile kuulus, suure neoontoonides hinnasildi, kahetsedes korraks kõiki eelmise aasta – aastate – ostusid, sealhulgas ka nende muus osas idüllilise pulma sugugi mitte väikest kulu.

      „Ma armastan seda kella,“ ütles Walker ja hellus tema hääles tekitas Jackis tahtmise oma klaas vastu seina virutada. Ta peaaegu tundis magusat kergendust, mis teda tabaks, kui kristallklaas miljoniks tillukeseks killuks puruneb. Ent ta tõusis ja pani klaasi kolksuga lauale.

      „Ära lase neil end ärritada,“ ütles Walker ja pani käe rahustavalt Jacki käsivarrele. „Kuula, mis Leol öelda on ja siis me räägime.“

      „Sobib.“ Jack nööpis jaki kinni ja läks trepist alla Vanderbilt Avenuele. Ta vajas enne lõunasööki pisut värsket õhku – võib-olla jalutab pisut ringi. Läbi loiu nädalavahetuse rahvamassi trügides kuulis ta kedagi oma nime hüüdmas. Tal kulus hetk, et hullumeelsena naeratav, roosa-oranžiga salli ja baretiga naine, kes lehvitas ja teda hüüdis, ära tunda. Jack seisis, vaatas teda lähenemas ja naeratas vastu tahtmist. Beatrice.

      BEATRICE PLUMB OLI MURPHY’SE pubis püsiklient. See oli üks neist kohtadest, mis asus Grand Central rongijaamaga risti oleva lühikese 43. tänava ääres. Tuckile meeldis, kuidas Garrie õlut lasi ja kuidas ta vaiksel hetkel oma kerge kõrge tenoriga laulis – mitte tavapäraseid turistidele mõeldud lugusid, nagu „Danny Boy“ või „Wild Rover“, vaid Iiri mässajate laule – „Come Out Ye Black and Tans“ või „The Ballad of Ballinamore“. Garrie oli olnud üks esimesi, kes pärast Tucki surma Bea ukse taha tuli. Ta oli võtnud jopetaskust pooliku viskipudeli ja kallanud mõlemale klaasi sortsu jooki. „Tucki mälestuseks,“ oli ta pühalikult öelnud. „Kerkigu tee talle vastu.“ Vahel, õiges valguses, mõtles Bea, et Garrie on kena. Vahel tundus talle, et mees on temast sisse võetud, aga ta ei tahtnud seda teada saada – Garrie oli Tuckile liiga lähedane.

      „Sa oled täna varajane,“ ütles Garrie, kui Bea veidi enne keskpäeva sisse astus.

      „Perekondlik lõunasöök. Võtan iiri kohvi.“ Garrie avas Jameson’si pudeli ja kallas kruusi korraliku koguse, lisades alles siis kohvi. Päike säras pilvitus taevas eredalt ja madalalt, nii et see pimestas Bead korraks, kui ta väikese akna juurde oma lemmikkohale istus. Ta tõusis ja lükkas logiseva tooli varju, uksest eemale. Väljas oli pigem nagu jaanuar kui oktoober. Pubis oli ahju, musta pesulapi ja õlle lõhn. „Jumalate lõhn,“ oleks Tuck öelnud. Ta armastas üle kõige pühapäeva pärastlõunati hämaras baaris istuda. Muusikaautomaat hakkas tööle ning Rosemary Clooney ja Bing Crosby hakkasid laulma lugu „Baby, It’s Cold Outside“. Bea ja Garrie vahetasid muige. Inimesed oli nii lohutavalt igavad.