Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Miikael Jekimov

kogu ülejäänud elu kõige vastikumaid tööülesandeid täita. «Too koht ei sobi nii noortele nagu sina,» otsustas ta mitte valetada. «Mõtle nii, et Josiega lähed sa mõnele õhtupeole, aga minuga käisime korraks tavatööliste ajaveetmisurkas, kuhu tema sind ei viiks. Näed mõlemat, lihtsalt me ei hakka kõvasti kuulutama.»

      «Hästi,» ütles Annabel. Pitsitus Wilami kõris andis veidi järele.

      Võrreldes Edi kohaga jättis kohviku interjöör kõvasti soovida. Lõhenevaid puitlaudu ei olnud keegi raatsinud välja vahetada, logisevaid toole niisamuti. Lae all tõmbus keerdu mahakooruv tapeet, avatud akendest tungis ruumi veduritoss. Seinad nägid välja, nagu võiks nende vastu puutudes kõik riided ära määrida. Ent mingisugune räsitud võlu siin ikkagi peitus. Seinale kinnitatud klaaspuuris mängis kurb mehhaaniline ahv viiulit. Punase pintsaku ja lotumütsi alt paistis looma sakris ja laiguti ära kulunud karvkate. Põrandal luges samme tüse humanoidne masin, mille avatud kõhuõõnes põlesid söed. Aeg-ajalt toppis ta pika metallkäe kõhtu, segas sütt ning lasi hetkeks lendu sädemeid.

      «Mida iganes ka rahvas välja ei mõtleks,» ütles Wilam. Peamised leiutised, mida tema oli näinud, kuulusid sõjapidamise valdkonda – üks mehhanism suurem ja jubedam kui teine. Seevastu Annabelile näis koht kangesti meeldivat. Kõht täis, tõusis ta püsti ning läks iga seadeldist lähemalt uudistama.

      Wilam sõi hautise lõpuni – järel oli pool kaussi – ning sai samuti söönuks. Erinevalt õhuväest siin portsjonitega kokku ei hoitud. Korra ostis üks vanem härrasmees talle õlle ning avaldas uhkust, et temasugused noored mehed kaitsesid Albiat. Wilam noogutas ning jõi kruusi naudinguga tühjaks.