Peegelpilt. Тана Френч

heljudes keset seda salajast ja tuliuut maailma, ajajoon mu mundri taskus vaikselt krabisemas. Nii kiiresti see kõik juhtuski ja nii lihtne see ka tundus.

      ___

      Ma ei hakka kirjeldama seda pikka keerulist sündmusteahelat, mis mind salaoperatsioonide osakonnast koduvägivalla osakonda tõi. Lühendatud versioon on selline: UCD peamine spiidineelaja muutus paranoiliseks ja pussitas mind, tänu töökohustuste täitmise käigus haavata saamisele anti mulle koht mõrvarühmas, mõrvarühm osutus üheks suureks katastroofiks ja ma tulin sealt ära. Ma polnud aastaid mõelnud ei Lexie ega tema lühikese hämara elu peale. Ma pole seda tüüpi, kes pidevalt üle õla tagasi vahiks, vähemalt varem ei olnud. Mis läinud, see läinud; vastupidise väitmine on ajaraisk. Aga nüüd tundub mulle, et ma olen kogu aeg teadnud, et Lexie Madisoni asi polnud lõpetatud. Ei saa luua inimest, hingavat olendit, kellel oli esimene suudlus ja huumorisoon ja lemmikvõileib, ning arvata, et kui teda enam vaja ei lähe, lahustub ta lihtsalt taas kunagi paberile kritseldatud märkmeteks ja viskiga kangestatud kohviks. Ma usun, et teadsin kogu aeg, et ühel hetkel tuleb ta tagasi mind otsima.

      Selleks kulus neli aastat. Ta valis oma hetke hoolega. Kui ta saabus, oli varajane aprillihommik, paar kuud pärast mõrvarühmast lahkumist, kui ma olin parasjagu lasketiirus.

      Meie lasketiir asub kesklinnas maa all, sügaval poolte Dublini autode ja paksu sudukihi all. Mul polnud otsest vajadust seal olla – ma olen alati olnud osav laskur ja mu järgmine oskuskatse pidi toimuma alles mitme kuu pärast –, kuid viimasel ajal olin hakanud ärkama liiga vara, et kohe tööle minna, ning olin liiga närviline millegi muu jaoks, seega tundus märgilaskmine ainus mõistlik tegevus, pealegi oli see ka ainus asi, mis ärevuse vastu aitas. Võtsin endale rahulikult aega, et kõrvaklapid paika sättida ja relv üle kontrollida, ootasin, kuni kõik teised samuti oma märkidele keskenduvad, et nad ei näeks, kuidas ma esimese paari lasu juures vabisesin nagu elektrit saanud multikategelane. Närvilisusega käivad kaasas teatud erioskused: sa õpid ära teistele märkamatud trikid, et oma ärevust kontrolli all hoida ja seda mitte välja näidata. Kui oled kiire õppija, suudad peagi jätta terve päeva täiesti normaalse inimese mulje.

      Ma polnud varem selline. Olin alati arvanud, et närvilisus sobis pigem Jane Austeni tegelastele ja heeliumihäälsetele tüdrukutele, kes iial enda jookide eest ei maksa; tõenäosus, et mul käed kriitilises olukorras värisema hakkavad, oli sama suur kui see, et ma oma ridikülis nuusksoola kaasas kannaksin. Et ma UCD narkodeemoni käest nuga sain, ei pannud mind silmagi pilgutama. Osakonna psühhiaater üritas mind mitu nädalat veenda, et ma olen suure trauma üle elanud, kuigi lõpuks pidi temagi alla vanduma, tunnistama (mõningase kahetsusega, sest talle ei satu just tihti pussitada saanud politseinikke, kellega mängida, ning ta vist lootis, et mul on ehk mingit sorti peen kompleks tekkinud), et minuga on kõik korras ja lubama mul tööle naasta.

      Piinlikul kombel tuleb tunnistada, et see, mis mu lõpuks murdis, polnud mõni erakordne massimõrv ega halvasti lõppenud pantvangikriis ega vaikne kena noormees, kelle Tupperware’i karp oli inimorganeid täis. Minu viimane juhtum mõrvarühmas oli nii tavaline, nii sarnane tosina teise juhtumiga, ei midagi sellist, mis häirekellad tööle paneks: lihtsalt ühel suvehommikul leitud väike surnud tüdruk ning mina ja mu paarimees mõrvarühma ruumis teineteise kallal aasimas, kui kõne sisse tuli. Eemalt vaadates läks kõik sujuvalt. Ametlikult kulus meil juhtumi lahendamiseks napilt kuu, inimkonda säästeti järjekordsest kurikaelast, meedias ja aastalõpuaruannetes nägi kõik kena välja. Ei mingit dramaatilist kurjategijate autodega tagaajamist, ei mingit tulevahetust, ei midagi säärast; füüsilises plaanis olin mina ainuke, kes räsida sai, ja sedagi polnud rohkem kui paar kriimustust näol. Neist ei jäänud isegi arme. Suurepärane õnnelik lõpp.

      Aga sisimas. Operatsioon „Vestaal”: kui seda kellelegi mõrvarühmast mainida, isegi nüüd, tükk aega hiljem, isegi mõnele tüübile, kes ei tea kogu lugu, saadetakse sulle kohe üks teatud pilk, käed ja kulmud kerkivad tähendusrikkalt, kui ta eemale tõmbub, distantseerib end sellest kolossaalsest pasast ja selle pasaga kaasnenud kahjust. Sest kõiges, mis on oluline, jäime kaotajaks meie. Ja me kaotasime suurelt. Mõned inimesed on nagu tillukesed Tšernobõlid, nad värelevad nähtamatust, kõikjale levivast mürgist: kui nende lähedusse satud, hakkab üks hingetõmme teise järel sind seestpoolt hävitama. Mõned juhtumid – küsige ükskõik milliselt politseiuurijalt – on nii pahaloomulised ja ravimatud, et tapavad kõik oma teel.

      Mina pääsesin terve rea sümptomitega, mille peale juba nimetatud psühhiaater oleks oma väikestes nahksandaalides erutusest üles-alla hüplema hakanud, aga õnneks ei tulnud kellelgi pähe mind veidi kriimustada saanud näo pärast psühhiaatri juurde saata. Mul olid peamised tavapärased traumasümptomid – kontrollimatu värisemine, isutus, ehmatusest lakke hüppamine iga kord, kui uksekell või telefon helises –, lisaks veel mõned minu enda ilustused. Mu koordinatsioon muutus imelikuks; esimest korda elus komistasin iseenda jalgade otsa, põrkasin vastu uksepiitasid, lõin pead vastu kapinurkasid. Ja ma ei näinud enam und. Varem olid mu unenäod metsikud kollaažid üksteise järel vahelduvatest piltidest, üle tumedate mägede keerlevatest tulesammastest, läbi tellisseinte tungivatest väätidest, mööda Sandymounti randa kalpsavatest hirvedest, kes on mässitud valgussiiludesse; pärast juhtunut sai minu osaks paks must uni, mis tabas mind nagu nui pähe kohe, kui mu pea patja puutus. Sam – mu elukaaslane, kuigi see kontseptsioon mind endiselt vahel ehmatab –, ütles, et ma endale aega annaksin, et see kõik läheb iseenesest mööda. Kui ma talle vastasin, et pole selles nii kindel, noogutas ta rahulikult ja ütles, et ka see läheb mööda. Aeg-ajalt käis Sam mulle tõsiselt närvidele.

      Kaalusin traditsioonilist võmmilähenemist – kärakat, võimalikult vara ja sagedasti –, kuid kartsin, et võin hakata kell kolm öösel helistama ebasobivatele inimestele, et neile südant puistata, pealegi avastasin, et märgilaskmine tuimestas mind peaaegu sama hästi ja ilma ohtlike kõrvalnähtudeta. See oli omajagu ebaloogiline, arvestades, kuidas ma üldiselt valjudele helidele reageerisin, kuid laskmine sobis mulle. Pärast paari esimest lasku lõi mul kuklas kaitse läbi ning ülejäänud maailm haihtus kuhugi kaugele ja ähmastus, mu relva hoidvad käed muutusid kaljukindlaks, ning polnud midagi peale minu ja paberist märklaua, püssirohu kirbe tuttavliku lõhna ja mu seljalihaste, mis olid valmis tagasilööki vastu võtma. Tulin tiirust välja rahuliku ja tuimana, nagu oleksin võtnud vaaliumit. Selleks ajaks, kui saavutatud efekt lahtus, olin järjekordse tööpäevaga ühele poole saanud ning võisin minna ja omaenda kodu turvalisuses pead teravate nurkade vastu ära lüüa. Olin jõudnud oma laskmisega nii kaugele, et tabasin kolmekümne viie meetri pealt kümnest pealasust üheksa, ja lasketiiru pidav väike krimpsus vanamees oli hakanud mind vaatama nagu treener oma hobust, rääkides midagi osakonna meistrivõistlustest.

      Tol hommikul lõpetasin umbes seitsme paiku. Mu telefon helises, kui olin parasjagu riietusruumis, puhastasin oma relva ja üritasin kahe korrakaitsebüroo tüübiga lobiseda, ilma et neile jääks muljet, nagu tahaksin nendega koos hommikusöögile minna.

      „Jeesus,” sõnas üks korrakaitsetüüpidest. „Sa oled ju koduvägivallas? Kes sellisel kellaajal juba oma prouat on jõudnud klohmida?”

      „Tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab alati aega,” vastasin, kui taskust kapi võtit õngitsesin.

      „Võib-olla helistatakse eriüksusest,” ütles kahest mehest noorem mulle naeratades. „Otsivad täpsuslaskureid.” Ta oli suur ja punaste juustega, ning tema arvates olin ma kenake. Ta oli oma musklid kõik väljapanekule ritta sättinud ja ma olin märganud, kuidas ta mu sõrmusesõrme poole piilus.

      „Nad vist kuulsid, et meie oleme juba kinni,” ütles tema sõber.

      Võtsin kapist telefoni. Selle ekraanil helendas nimi SAM O’NEILL ning ühes nurgas vilkus vastamata kõne sümbol.

      „Tšau,” ütlesin. „Mis toimub?”

      „Cassie,” ütles Sam. Tema hääl oli kohutav, vaikne ja haiglane, nagu oleks keegi tal hinge kinni löönud. „Kas sinuga on kõik korras?”

      Keerasin korravalvetüüpidele selja ja liikusin nurga poole. „Kõik on korras. Miks sa küsid? Mis lahti?”

      „Püha