Peegelpilt. Тана Френч

kerkisid võltsimetlust teeseldes. „Ahaa, tegu on siis professionaaliga. Miks sa ei lõpetanud?”

      „Mul tekkis teadusele seni tundmatu allergia anglo-iiri aktsentide vastu,” ütlesin talle.

      See talle meeldis. „Kas Dublini University College mõjuks sulle samamoodi?”

      „Ma võin võtta allergiatablette.”

      Frank lükkas end laualt maha ja läks akna juurde, viibates, et ma talle järgneksin. „Olgu,” ütles ta. „Näed seda paarikest seal all?”

      Tänaval kõndisid poiss ja tüdruk ning vestlesid omavahel. Tüdruk otsis võtmed välja ja avas masendavasse kortermajja viiva ukse. „Räägi mulle neist,” ütles Frank. Ta nõjatus vastu aknaraami ja pistis pöidlad püksirihma vahele, mind pingsalt jälgides.

      „Nad on üliõpilased,” ütlesin. „Seljakotid. Käisid just söögikraami ostmas – neil olid Dunne’si kilekotid. Tüdruk on poisist paremal järjel; tema jakk oli hinnaline, aga poisil olid teksased lapitud, ja mitte sellisel kombel, mida võiks moekaks pidada.”

      „Kas nad on paar? Sõbrad? Korterikaaslased?”

      „Paar. Nad kõndisid teineteisele ligemal, kui sõbrad seda teeksid, nende pead olid lähestikku.”

      „Kas nad on kaua käinud?”

      Mulle meeldis see uus viis, kuidas mu aju tööle sunniti. „Mõnda aega, jah,” ütlesin. Frank kergitas küsivalt kulmu ja hetkeks ei osanud ma öelda, kuidas ma seda teadsin; siis aga jõudis see mulle kohale. „Nad ei vaadanud rääkides teineteise poole. Värsked paarid vaatavad teineteist kogu aeg; need, kes kauem on koos olnud, seda enam nii tihti ei tee.”

      „Kas nad elavad koos?”

      „Ei, muidu oleks ka poiss hakanud automaatselt oma võtit otsima. See on tüdruku korter. Aga tal on vähemalt üks korterikaaslane. Nad mõlemad vaatasid üles akende poole, et näha, kas kardinad on eest ära.”

      „Milline suhe neil on?”

      „Hea. Tüdruk ajas poisi naerma – poisid ei naera tavaliselt tüdrukute naljade peale, kui nad neid just sebida ei ürita. Poiss kandis mõlemat Dunne’si kotti ja tüdruk hoidis talle ust lahti, enne kui sisse läks: nad hoolitsevad teineteise eest.”

      Frank noogutas mulle. „Tublisti tehtud. Salaagendi töö on suures osas intuitiivne – ja ma ei pea sellega silmas mingit selgeltnägemise jampsi. Tuleb asju märgata ja analüüsida veel enne, kui arugi saad, et seda teed. Ülejäänu on kiirus ja julgus. Kui kavatsed midagi öelda või teha, pead seda tegema kiirelt ja täie veendumusega. Kui ootama jääd ja endas kahtlema lööd, on sul lips läbi, suure tõenäosusega ka ots peal. Sa kaod järgmiseks aastaks või paariks suuresti pildilt. Perekonda on?”

      „Onu ja tädi,” ütlesin.

      „Poiss?”

      „Jah.”

      „Sina saad nendega ühendust võtta, nemad sinuga mitte. Kas nad lepivad sellega?”

      „Peavad leppima,” vastasin.

      Ta nõjatus endiselt nagu muu seas vastu aknaraami, kuid ma märkasin tema sinistes silmades teravat läigatust: ta jälgis mind suure hoolega. „Me ei räägi siin mingist Colombia narkokartellist, suuremalt jaolt tuleb sul pistmist vaid väikeste vennikestega – vähemalt alguses –, aga sa pead aru saama, et see töö on ohtlik. Pooled neist on suurema osa ajast laksu all, teine pool võtab oma asja väga tõsiselt, mis tähendab, et kellelegi neist ei valmistaks sinu mahakoksamine mingit probleemi. Kas see tekitab sinus ärevust?”

      „Ei,” ütlesin ja tõesti mõtlesin seda. „Üldse mitte.”

      „Vaimustav,” ütles Frank. „Lähme võtame kohvi ja asume tööle.”

      Mul läks hetk aega, et mõista: olingi sees. Ma olin oodanud kolmetunnist tööintervjuud ja rida veidraid teste, mis hõlmaksid tindiplekke ja küsimusi minu ema kohta, kuid see pole Franki stiil. Ma ei tea siiani, mis hetkel ta otsuse langetas. Pikka aega ootasin õiget hetke, et tema käest selle kohta küsida. Nüüd aga pole ma enam kindel, kas ma üldse tahan teada, mida ta minus nägi; või mis minu juures talle ütles, et ma selle tööga hästi hakkama saan.

      Ostsime sööklast kõrbenud maitsega kohvi ja paki šokolaadiküpsiseid, ning veetsime ülejäänud päeva Alexandra Madisoni välja mõeldes. Mina valisin nime – „Nii jääb see sulle paremini meelde,” ütles Frank. Madison, sest see kõlas piisavalt sarnaselt minu enda perekonnanimega, et paneb mind ringi pöörama, ja Lexie, sest kui olin laps, kandis seda nime minu kujuteldav õde. Frank otsis välja suure paberilehe ja joonistas sellele minu jaoks tema eluloo. „Sa sündisid Holles Streeti haiglas 1. märtsil 1979. Isa, Sean Madison, väiksema järgu diplomaat Kanadas – niimoodi saame su vajadusel kiiresti välja tõmmata: tekitame sulle mingi perekondliku kriisi ja läinud sa oledki. See tähendab ka, et said veeta oma lapsepõlve reisides, mis selgitab seda, miks keegi sind ei tunne.” Iirimaa on väike; alati leidub kellelgi mõni nõbu, kelle pruut sinuga ühes koolis käis. „Me võiksime su välismaalaseks teha, aga ma ei taha, et sa peaksid hakkama mingi aktsendiga jamama. Ema, Caroline Kelly Madison. Mis tööd ta teeb?”

      „Ta on medõde.”

      „Ettevaatust. Mõtle kiiremini, võta arvesse võimalikud sissekukkumiskohad. Medõel oleks igas riigis uut litsentsi vaja. Ta õppis medõeks, aga lõpetas sellel alal töötamise, kui sina olid seitsmene ja su pere Iirimaalt lahkus. Õdesid-vendi tahad?”

      „Ikka, miks mitte,” ütlesin. „Võtan ühe venna.” Selle kõige juures oli midagi joovastavat. Ma tahtsin muudkui naerma puhkeda, lihtsalt sellest tohutust vabadusest: sugulased ja riigid ja võimalused rullusid minu ees lahti ja ma võisin valida, mida iganes soovisin, võisin kasvada üles palees Bhutanis, seitsmeteistkümne õe-venna ja isikliku autojuhiga, kui mul selleks vaid tahtmine tuli. Pistsin suhu järgmise küpsise, et Frank ei näeks mind naeratamas ega arvaks, et ma seda kõike tõsiselt ei võta.

      „Mida iganes su süda ihaldab. Ta on kuus aastat noorem, seega on ta koos sinu vanematega Kanadas. Mis ta nimi on?”

      „Stephen.” Kujuteldav vend; mul oli lapsena väga aktiivne fantaasiaelu.

      „Kas sa saad temaga hästi läbi? Milline ta on? Kiiremini!” ütles Frank, kui ma hetkeks hinge tõmbasin.

      „Ta on väike targutaja. Jalgpallihull. Vaidleb kogu aeg meie vanematega, sest ta on viisteist, aga minuga on tal endiselt usalduslik suhe…”

      Päikesevalgus langes viltu üle laua armilise puitpinna. Frank lõhnas värskelt, seebi ja naha järele. Ta oli hea õpetaja, suurepärane õpetaja: tema must marker kritseldas ajajoonele kuupäevi ja kohti ja sündmusi, ning Lexie Madison võttis kuju, sündis eimillestki nagu polaroidfoto, koorus paberilt maha ja rippus õhus nagu viirukisuits, tüdruk, kellel oli minu nägu ja pooleldi ununenud unistustest pärit elu. Millal sul esimene suhe tekkis? Kus sa siis elasid? Mis ta nimi oli? Kes kelle maha jättis? Miks? Frank otsis välja tuhatoosi, raputas oma suitsupakist ka mulle ühe sigareti. Kui päikesesiilud laualt maha libisesid ja taevas akna taga hakkas tumenema, pööras ta oma tooli ringi, võttis riiulist pudeli viskit ja kallas sellest sortsu meie kummagi kohvisse: „Me oleme selle ära teeninud,” ütles ta. „Terviseks.”

      Me tegime Lexiest rahutu hinge: nutikas ja haritud, kogu elu hea tüdruk olnud, kuid kasvanud ratastel, ilma et oleks mõnd teistsugust eluviisi ära õppinud. Võib-olla veidi naiivne, veidi liiga impulsiivne, liiga varmas pikemalt mõtlemata vastama kõigile su küsimustele. „Ta on sööt,” ütles Frank otsekoheselt, „ja et diilerid näkkaksid, peab ta olema teatud sorti sööt. Piisavalt süütuke, et teda ohtlikuks pidada, piisavalt usaldusväärne, et neile kasulikuks osutuda, ja piisavalt mässumeelne, et neil ei tekiks küsimust, miks ta üldse asjas osaleda tahab.”

      Selleks ajaks, kui valmis saime, oli väljas pime. „Tubli töö,” ütles Frank, voltis ajajoone kokku ja ulatas mulle. „Kümne päeva pärast algab meil