Peegelpilt. Тана Френч

      Raamatu väljaandmist on toetanud Literature Ireland

      Originaal:

      The Likeness

      by Tana French

      Hodder & Stoughton

      Copyright © 2008 by Tana French

      Tõlge eesti keelde © Bibi Raid 2019

      Toimetaja René Tendermann

      Korrektor Mari Klein

      Kaanekujundus Jan Garshnek

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      ISBN (trükis) 978-9949-597-81-9

      ISBN (e-pub) 978-9949-597-82-6

      paikesekirjastus.ee

      Anthonyle, miljonil põhjusel

      Proloog

      Mõnel ööl, kui olen üksi, näen unes ikka veel Whitethorn House’i. Minu unenäos on alati kevad, jahe hõre valgus hilispärastlõunases hägus. Ma lähen kulunud kivitrepist üles ja koputan uksele – selle raske vasest koputiga, mis on ajaga mustaks tõmbunud ja piisavalt raske, et sind iga kord võpatama panna – ning üks põlle ja järeleandmatu ilmega vana naine laseb mu sisse. Siis riputab ta raske roostes võtme endale jälle vööle ja kõnnib kirsiõite sajus mööda sissesõiduteed minema, ning mina sulgen tema järel ukse.

      Maja on alati tühi. Magamistoad on lagedad ja valgust täis, ainsaks heliks minu sammude kaja, mis läbi päikesevalguse ja tolmukübemete puitpõrandatelt kõrgete lagede poole kandub. Avatud akendest tuppa heljuv metsiku hüatsindi lõhn ja mesilasvaha aroom. Valge värvi kooruvad laastud aknaraamil ja üle aknalaua rippuv luuderohuväät. Laisalt häälitsevad metstuvid kusagil väljas.

      Elutoas on klaveri kaas lahti ning selle pähkelpruun puit läigib ja on päikesesiiludes silmale peaaegu liiga ere vaadata, tuuleõhk otsekui sõrmedega kolletunud noodilehti krabistamas. Laud on kaetud ja ootab meid oma viie valmis pandud kohaga – portselanist taldrikud ja kõrge jalaga veiniklaasid, värskelt lõigatud kuslapuuoksad üle kristallkausi serva rippumas –, kuid lauahõbe on tuhmunud ja rasked damastist salvrätid tolmuga kaetud. Danieli sigaretikarp lebab tema taldriku kõrval laua otsas, avatud ja tühi, kui üks põlenud tikk välja arvata.

      Kusagilt majast kostab helisid, vaevu aimatavad nagu küüneklõpsatus: kuulen sahinat, sosinaid. Mul jääb selle peale peaaegu süda seisma. Teised pole kuhugi läinud, ma olen kõigest kuidagi valesti aru saanud. Nad vaid peidavad end: nad on endiselt siin, igavesest ajast igavesti.

      Käin ähmaste helide järel terve maja läbi, peatun igal sammul, et kuulatada, kuid ma pole piisavalt kiire: nad libisevad mul käest nagu miraažid, alati siinsamas, mõne ukse taga, seal trepipealsel. Summutatud itsitus, mis kohe vaibub; puidu kääksatus. Jätan kapiuksed hingedel kõikuma, jooksen kolm astet korraga trepist üles, keeran mademel hooga ümber trepiposti ja taban silmanurgas liikumist: vana plekiline peegel koridori lõpus, minu irvitav nägu sellelt vastu peegeldumas.

      1

      See on Lexie Madisoni lugu, mitte minu oma. Ma jutustaksin selle teile hea meelega nii, et ei peaks seda teist puudutama, aga nii need asjad ei käi. Ma tavatsesin ikka mõelda, et kui mina meid kahte omaenda kätega servadest kokku traageldasin ja pisted tugevasti kinni tõmbasin, võin mina need ka igal hetkel uuesti lahti harutada. Nüüd arvan ma, et see kõik ulatus palju sügavamale kui traageldused, nii sügavale, et seda pole enam näha; minu kontrolli alt välja.

      Aga midagi sellest loost kuulub siiski minule: kõik need minu sooritatud teod. Frank ajab need muidugi teiste, peamiselt Danieli kaela, ning mulle tundub, et Sam süüdistab mingil arusaamatul, kergelt hullumeelsel moel juhtunus Lexiet. Kui ma neile ütlen, et asjad polnud üldse nii, saadavad nad minu poole silmanurgast ettevaatlikke pilke ja vahetavad teemat – mulle on jäänud mulje, et Franki arvates on mind tabanud mingi veider Stockholmi sündroomi variant. Salaagentidega juhtub seda vahel, aga mitte sel korral. Ma ei püüa kedagi kaitsta; polegi enam, keda kaitsta. Lexie ja teised ei saa kunagi teada, et süü lasub neil, ning isegi kui saaksid, ei hooliks nad sellest. Aga ärge minust nii halvasti ka arvake. Keegi teine võis ju kaardid välja jagada, aga mina võtsin need laualt, mina tegin iga viimase kui käigu, ning mul olid selleks omaenda põhjused.

      Kõige olulisem, mida te Alexandra Madisoni kohta teadma peaksite, on see: teda pole kunagi olemas olnud. Meie Frank Mackeyga mõtlesime ta välja, kunagi kaua aega tagasi, ühel säraval suvisel pärastlõunal tema tolmuses kabinetis Harcourt Streetil. Tal oli vaja inimesi, kes infiltreeruksid Dublini University College’is tegutsevasse narkoärikate ringi. Ja mina tahtsin seda tööd, võib-olla rohkem, kui ma üldse midagi oma elus tahtnud olen.

      Ta oli tõeline legend: Frank Mackey, alles kolmekümnendates, aga juba salaoperatsioone läbi viiva osakonna eesotsas; parim salaagent, keda Iirimaal iial nähtud, hulljulge ja kartmatu, öeldi, köielkõndija, kellel pole julgestuseks iial maandumisvõrku vaja. Ta kõndis IRA rakukeste ja kuritegelike rühmituste keskele, nagu astuks sisse oma kodupubisse. Ma olin kõigi käest seda lugu kuulnud: kui Madu – elukutseline gangster ja viietärnivärdjas, kes kunagi ühe omaenda meestest vigaseks peksis, kuna too oma väljategemisringi vahele jättis – Franki kahtlustama hakkas ja ähvardas talle naelapüstoliga kätte lasta, vaatas Frank talle otse silma, ilma et oleks higisekski läinud, ning bluffis seni, kuni Madu talle sõbramehelikult vastu turja laksas ja vabanduseks võlts-Rolexi kinkis. Frank kannab seda siiani.

      Mina olin täiesti roheline ja algaja, aasta eest Templemore’i politseiakadeemia lõpetanud. Paar päeva enne seda, kui Frank hakkas otsima politseinikke, kes olid ülikooliharidusega ja keda võiks vanuse poolest paigutada kahekümnendate algusesse, kandsin ma veel neoonkollast vesti, mis oli mulle selgelt liiga suur, ning patrullisin Sligo väikelinna tänavail, kus suurem osa kohalikke oli häirivalt ühte nägu. Ma oleksin pidanud tema ees aukartust tundma, aga ei tundnud, üldsegi mitte. Ma tahtsin seda tööd sellise kirega, et minus polnud ruumi millegi muu jaoks.

      Tema kabineti uks oli lahti ja ta istus lauaserval, jalas teksased ja seljas kulunud sinine T-särk, minu toimik käes. Kabinet oli väike ja räämas, nagu oleks seda peamiselt laoruumina kasutatud. Tema laud oli tühi, seal polnud ühtegi perekonnafotot; riiulitel oli paberikraam segamini bluusiplaatidega, kõmuajalehtede vahel turritas pokkerikomplekt ja roosa naistekampsun, millel oli hinnasilt veel küljes. Ma otsustasin, et mulle see tüüp meeldib.

      „Cassandra Maddox,” ütles ta pilku tõstes.

      „Jah, söör,” vastasin ma. Ta oli keskmist kasvu, jässakas, kuid vormis, tugevate õlgade ja lühikeseks pöetud pruunide juustega. Ma olin oodanud kedagi, kes on nii ilmetu, et jääb peaaegu märkamatuks, võib-olla nagu Vähimees „Salatoimikutes”, kuid sellel tüübil olid tahumatud, nurgelised näojooned ja suured sinised silmad ning seda sorti tugev aura, mis jätab temast õhku kuumad jutid. Ta polnud minu tüüpi, aga ma olin kindel, et ta saab küllaldaselt naiste tähelepanu.

      „Ütle mulle Frank. Söör jäta paberimäärijatele.” Tema hääles kõlas vana Dublini kesklinna dialekt, vaevu aimatav, kuid teadlik, nagu omamoodi väljakutse. Ta libistas end lauanurgalt maha ja sirutas mulle käe.

      „Cassie,” ütlesin ta kätt surudes.

      Ta osutas toolile ning läks ja istus uuesti lauanurgale. „Siin on kirjas,” ütles ta minu toimikut koputades, „et sa tuled pingega hästi toime.”

      Mul läks hetk aega, et aru saada, millele ta viitab. Kooli ajal olin patrullis ühes Corki kahtlasemas piirkonnas, kui mul tuli veenda ümber üks paanikas teismelisest skisofreenik, kes ähvardas vanaisa habemenoaga endal kõri läbi lõigata. Ma olin selle peaaegu unustanud. Mulle polnud kuni selle hetkeni pähegi tulnud, et see oli tõenäoliselt põhjus, miks mind sellele kohale üldse kaaluti.

      „Ma loodan, et see nii on,” ütlesin.

      „Sa oled mis… kakskümmend seitse?”