Poiss pimedusest. Самюэль Бьорк

kõlgutas seda käes ja võttis sümboolse lonksu.

      „Väga hea,“ noogutas Munch. „Sa näed hea välja, kuradi hea, muuseas, kui teada tahad. Ma pole sind ammu näinud nii ... kuidas öelda ...“

      „Kainena?“ naeratas Mia.

      Munch naeris pisut.

      „Mitte päris, aga jah, miks mitte? Kui kaua juba?“

      „Neli kuud.“

      „Sa jutas, palju õnne.“

      „No kuidas siis,“ ohkas Mia. „Ma olin viimati õudselt halb politseinik, palun tõesti vabandust.“

      „Mitte sugugi,“ nuhatas Munch ja raputas pead. „Kas tead, mis ilma sinuta oleks juhtunud? Jumal küll, ma ei julge mõeldagi. Sina lahendasid juhtumi. Mul päris ükspuha, mida sa selleks pidid neelama, aga kuidas ka ei oleks, hea on sind näha nüüd nii ... ärkvel.“

      Mia naeratas. Tundis, et Munch mõtleb seda tõsiselt.

      „Kuidas tal läheb?“

      „Miriamil? Aina paremini. Ta on tugev. Ta saab hakkama. Ta saatis muide tervisi. Sa peaksid talle varsti külla minema.“

      „Katsun seda enne ärasõitu teha,“ ütles Mia.

      „Tore. See rõõmustaks teda.“

      Munch naeratas sõbralikult ja pistis käe mantlitaskusse.

      „Kas tuled mulle seltsiks, kui ma teen ühe suitsu?“

      Mia noogutas ja järgnes talle tagahoovi lampide alla. Kevad Oslos, aga mõistagi veel mitte kuigi soe. Ta võttis endal kätega ümbert kinni, samal ajal kui Munch süütas sigareti ja ta pilk jälle tõsines.

      „Mis oleks, kui sa annaksid mulle seitse päeva?“ küsis Munch ettevaatlikult.

      „Ma ei tea, Holger.“

      „Ühe nädala. Rohkem mitte. Ma tahan ainult, et sa näeksid.

      Ütleksid, mis sa arvad.“

      Mia pigistas huuled kokku ja tunnetas olukorda.

      Noor balletikostüümis tüdruk.

      Kauges mägijärves.

      Jahutusvedeliku süst?

      „Me leidsime sündmuskohast terve hulga imelikke asju,“ köhis Munch ja vaatas Mia poole selle pilguga, mida too oli palju kordi varemgi näinud.

      Seal on midagi imelikku, Mia.

      „Mis te leidsite?“

      „Kas sa annad mulle nädala?“

      Munchi pilk oli nüüd suisa anuv.

      „Okei,“ ohkas Mia lõpuks.

      „Hiilgav,“ naeratas Munch ja patsutas teda kergelt õlale.

      „Mis te siis leidsite?“

      „Ma ei tea päris, kust alustada,“ ütles Munch ja tegi pausi. „Mees jättis maha kaamera.“

      „Kuidas nii?“

      „Kolmjalal fotoaparaadi.“

      „Pööratud laiba poole?“

      Munch noogutas tõsiselt ja tõmbas sigaretist pika mahvi.

      „Kas selles pilte oli?“

      „Ei, tühi. Mälupulga koht, aga mees oli selle kaasa võtnud.“

      „Miks mees? Sa tead, et see on mees?“

      „Jälg savis. Suurus 43.“

      „Tüdruk oli kalda ääres?“

      „Jah.“

      „Ja fotoaparaat oli suunatud otse temale?“

      „Jah,“ noogutas Munch.

      „Kummaline,“ pomises Mia.

      „Ma tean.“

      „Kas veel midagi?“

      „Ma ei taipa hästi seost, aga pisut kaugemalt leidsime ühest lasteraamatust käristatud lehe.“

      „Mis raamatust?“

      „Astrid Lindgren. „Vennad Lõvisüdamed“. Kas sa teeksid siis mulle teene? Heidaksid pilgu peale? See tähendaks mulle palju.“

      Munch kustutas koni.

      „Mulle näib, et seda on minuga varemgi juhtunud, Holger. Sa ilmud välja fotodega ja sunnid mind neid vaatama.“

      „Ainult korraks?“

      „Okei, Holger, ainult sellepärast, et see oled sina,“ ohkas Mia ja järgnes talle lauda.

      6

      Munch tundis kerget süümekihvatust, kui pistis sigareti suhu ja heitis pilgu aknast sisse. Puhkus. Kõigest, mis olnud. Jumal küll, Mia oli üks väheseid, kes oli tema meelest puhkuse ära teeninud, aga midagi ei olnud teha, ta vajas Miat praegu. See on Mia juhtum. Ta oli mõelnud nii kohe, kui sündmuskoha pilte nägi. Holger Munch oli töötanud mõrvauurijana varsti kolmkümmend aastat ja selliseid juhtumeid ei olnud tal palju ette tulnud. Külm. Kalkuleeritud. Planeeritud. Nagu keegi oleks nautinud iga sekundit. Mõrv. Tapmine. Kõrvalisele isikule tundis see mõistagi kohutav, mida see ka kõigile asjaosalistele oli, aga tavaliselt oli lahendus erakordselt lihtne. Motiiv oli alati ilmne. Armukadedus. Viha. Kättemaks. Enamasti kombineeritult mõne meelemürgiga. Inimloomus. Seda polnud kuigi raske lahti muukida. Munch võis ühe käe sõrmedel lugeda üles need korrad, kus ta ei olnud sündmuste käiku kohe ette kujutanud ega leidnud süüdlast esialgsete kahtlusaluste ringist. Mõistagi võis see aega võtta, aga tema esimene aimdus oli harilikult õige. Aga see! Ta raputas kergelt pead ja tõmbas sigaretist uue mahvi, kui mobiil beeži mantli taskus vibreerima hakkas.

      „Anette siin, on sul hetk aega?“

      „Jah, räägi,“ ütles Munch.

      „Sain lõpuks ühenduse Ullevåli haiglaga ja paistab, et Karoline Berg on lõpuks ülekuulamiseks valmis.“

      „Tore,“ ütles Munch. „Kas meil on aeg paigas?“

      „Ütle mulle ainult, millal sa tuled, siis lepin haiglaga kokku.“

      „Okei, väga hea, kuidas on balletijuhiga?“

      „Christiane Spidsøe,“ ütles Goli. „Ta on täna ooperiteatris tööl.

      Tundus väga endast väljas, aga võtab vastu siis, kui sulle sobib.“

      „Kas me auto kohta leidsime midagi?“

      Kripo oli leidnud halli Mercedese. Mahajäetult tee äärest mingi jalgraja algusest. Kriminalistid olid leidnud istme eest põrandalt kaelakee. Vivian Bergi ema oli kinnitanud, et see on tütre oma. See oli kummaline. Mees oli viinud ta sinna autoga? Ja edasi oli tüdruk läinud ise? Miks läks keegi autost ära ja jättis uksed lahti? Ja miks jätta auto nii kõrgele mägedesse?

      „Mercedese kuulutas varastatuks kolmapäeval keegi Thomas Lorentzen, advokaat.“

      „On meil tema kohta midagi?“

      „Minu teada mitte, aga ma palusin Grønliel paar kõnet teha, ma ei usalda päris siinseid uusi andmebaase.“

      „Okei, väga hea,“ noogutas Munch ja nägi, et Justiseni lauas oli mõte liikuma hakanud.

      „Kuidas teil läheb?“ küsis Anette.

      „Ta vaatab praegu pilte.“

      „Kas ta võtab selle teha?“

      „Ma usun küll,“ ütles Munch.

      „Väga hea,“ ütles Goli. „Ma teatasin patoloogile, et sa tuled, kas sa teed seda kõigepealt?“

      „Päeva jooksul.