Poiss pimedusest. Самюэль Бьорк

selle peal praegu on?“

      „Kripo, aga ainult esialgu. Saame endale, kui oled valmis.“

      „Kas oled tööl?“

      „Jah,“ vastas Goli.

      „Olen kahekümne minuti pärast kohal,“ ütles Munch ja lõpetas kõne.

      4

      Mia Krüger hakkas just viimast pappkasti kinni teipima, kui Skype tema ees kirjutuslaual avatud sülearvutis laulma hakkas. Kolmekümne nelja aastane Mia naeratas, kui nägi, kellelt kõne tuli.

      Endless Summer.

      Kuus kuud purjekaga Kariibi merel.

      Ta tõstis kohvitassi põrandalt üles, läks diivanile ja keris jalad istumise alla.

      „Tere, Mia, kuidas läheb? Kas ostsid lennupileti ära?“

      Viktor Vik. Vana kolleeg, kes oli lahkunud jääkülmast Norrast ja ametipostilt palju aastaid tagasi, et elada unistuste elu.

      „Eile ostsin,“ noogutas Mia. „Lendan New Yorgi kaudu.“

      „Tore,“ naeratas päevitunud nägu talle arvutist vastu. „Millal sa saabud?“

      „Järgmisel teisipäeval. Kas te olete Saint Thomasel?“

      Viktori selja taha ilmus tumedanahaline kelner ja asetas lauale vihmavarjuga kokteili.

      „Ei, me oleme sadamas Road Townis Tortolal. Seal on liiga palju sagimist.“

      „Saint Thomasel?“

      „Jah, kruiisisadam. Lisaks maanduvad sinna kõik Ameerika turistid.“

      „Kas sa tahad, et ma tuleksin sinna?“

      „Ei-ei,“ ütles Viktor Vik ja võttis oma kireva särgi taskust paar dollarit.

      Kelner noogutas ja eemaldus lauast. Mia nägi taamal palmi. Laes ventilaatorit. Teineteise embuses paari, joogid käes, kes naerdes möödus, naine päevitusriiete, mees palja ülakehaga.

      Kariibi mere saared!

      Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et see on tõsi.

      „Me tuleme sulle vastu. See ei ole mingi probleem. Kurat, kui palav täna on, aga teil? Ikka veel talv?“

      Ta pilgutas silma ja pühkis käeseljaga laupa.

      „Ei, hakkab juba kevade moodi välja nägema,“ ütles Mia ja heitis pilgu aknast välja.

      Kahvatu päike saatis peaaegu tühjale toapõrandale leebeid kiiri. Aprill. Kevad Oslos. Kolmteist kraadi. Sügavraske pimedus, mis oli kogu talve pealinnal lasunud, oli lõpuks hajunud, aga mõistagi ei andnud seda võrrelda sellega, mis ees ootas.

      Neitsisaared.

      „Siin on aasta ringi suvi,“ naeratas Viktor Vik ja võttis kokteilist uue lonksu. „Mul on tõesti hea meel, et me saime seda korraldada,

      Mia. Tore on sind jälle näha. Kas helistad mulle enne lennukile minekut? Nii et ma tean, et sa oled teel?“

      „Kindlasti,“ noogutas Mia. „Ma arvan, et olen Saint Thomasel teisipäeval kella ühe paiku.“

      „Jah, oled vist küll, hommikuse New Yorgi lennuga,“ noogutas Viktor. „Ma annan sulle teada, kui me peame mujale ankrusse heitma.“

      „Kõlab hästi.“

      „Endless Summer ootab,“ naeratas Viktor Vik ja tõstis viimast korda klaasi, enne kui klaviatuurile klõpsas ja kadus.

      Mia Krüger pani arvuti kinni ja tundis, kuidas kehas levis soojus. Kuus kuud purjekal.

      Miks ta selle peale varem ei tulnud?

      Isa nende Åsgårdstrandi kodu köögis, kes tellis ja uuris paadiajakirju.

      „Oi, vaata, Mia, J-klassi Endeavour! Kas sa oled midagi nii ilusat näinud?“

      Kaheksa aastat. Hetk, mil ta sai isaga kahekesi olla. Kaksikõde Sigrid oli kuhugi kodust ära läinud. Balletitundi. Laulukoori. Ratsutama. Nad olid nii erinevad. Sigrid alati tegus. Mia tasasem. Ei tahtnud end eriti näidata. Kaks tüdrukut, kes olid sündinud samal ajal ja alatiseks teineteisega seotud, aga siiski nii erinevad.

      Kui sa oled nõus olema Lumivalgeke, siis olen mina Okasroosike. Miks mina pean alati Lumivalgeke olema, Sigrid?

      Sest sina oled tumeda ja mina heleda peaga, kas sa ei ole sellest aru saanud?

      Ei. Ma olen loll.

      Loll? Ära enam kunagi nii ütle. Sa oled kõige targem, keda ma tean, Mia.

      Mia Krüger pani arvuti kinni ja tõstis kohvitassi põrandale tagasi. Rohkem sellele mitte mõelda.

      See oli nüüd möödas.

      Ta tõmbas kleeplindi pappkasti kaanele ja võttis markeri. Mõtles tükike aega, mida kirjutada, aga otsustas lõpuks millegi päris lihtsa kasuks.

      Pildid.

      Mia tõstis kasti põrandalt üles, viis selle kõige väiksemasse magamis tuppa ja pani teiste kõrvale. Mälestused. Lõpuks oli tal olnud jõudu need läbi vaadata, teha lõpp kõigega, mis oli varem nii raske olnud. Viimane kast oli olnud kõige hullem. Eriti üht foto albumit oli olnud raske lehitseda. Mia album. Mille ema oli talle koostanud. Titeeas Mia lapsevankris, üks väheseid kordi, kui ta oli pildil üksi, ja edasi ridamisi: Mia ja Sigrid teisel sünnipäeval. Sigrid ja Mia tantsimas. Isa ostis uue auto! Kogu lapsepõlv Åsgårdstrandis oli dokumenteeritud nii, nagu seda suutis teha vaid 80. aastate fotoalbum. Värvilised luitunud mälestused, mis olid kutsunud esile himu joosta silmapilk vannituppa, keerata tabletipurkidel kaas pealt ja ennast tuimestada, aga mõistagi ei olnud ta seda teinud.

      Vannitoakapp oli tühi.

      Ei mingeid tablette enam.

      Kõik kapid tühjad.

      Ei ühtki pudelit enam.

      Neli kuud tagasi oli hinges märksa enam talve olnud kui akna taga. Alkohol ja tabletid. Pidev tuimastus maailma vastu, mis käis talle üle jõu.

      Kümme aastat tagasi olid nad leidnud tema kaksikõe Sigridi, kes oli ühes räpases keldris Tøyenis heroiini üledoosi surnud. Suurest kurvastusest olid vanemad talle järgnenud – läinud, surnud.

      Aasta tagasi oli ta oma korteri Oslos maha müünud, ostnud Trøndelagi rannikule maja ja otsustanud perele järgneda.

      Võtta endalt elu.

      Tule, Mia, tule.

      Kaksikõde Sigrid jooksmas valge kleidiga üle kollase viljapõllu, kutsudes teda nagu hüpnootilises unenäos.

      Jumal küll, kui rumal ta oli olnud.

      Tal oli ikka veel häbi.

      Mia heitis pappkastidele viimase pilgu, sulges enda järel ukse ja läks tagasi elutuppa.

      Uus elu.

      Kuus kuud purjekaga merel.

      Ta naeratas uuesti endamisi, pani tühja kohvitassi köögi tööpinnale ja hakkas just vannituppa duši alla minema, kui uksekell helises. Ta läks esikusse ja nägi uksesilmast tuttavat nägu. Naaber Alexander, noor kahekümnendates aastates poiss koos heledapäise tüdrukuga, keda Mia pidas tema õeks.

      Kas sa ei tahaks korterit välja üürida?

      Kuni sa ära oled.

      Tal on praegu rasked ajad ...

      Mia Krüger oli mõelnud korteri maha müüa, selle linna tolmu jalgadelt pühkida, aga see oli alati tema nõrk koht olnud. Hädasolijate aitamine. Selles mõttes olid Sigrid ja tema üsna erinevad. Sigrid oli alati palju tarmukam, Mia alati ümbruse suhtes vastuvõtlik, tundis ennast vahel lausa läbipaistvana. Politseinik. Muidugi oleks ta pidanud olema midagi hoopis muud. Vahel tegi kurjus talle peaaegu otsa peale. Tegelikult oli ta otsustanud ülikoolis