Deverillide viimane saladus. Santa Montefiore

vahel ja ühel päeval pärib lossi endale. Loss ei saa enam kunagi ühegi Deverilli omaks.

      Bridie andis mantli, kindad ja kübara ülemteenri kätte ning suundus halli. Seal lõõmas kaminas tuli, et tal tuju tõsta, lambid põlesid, andes ruumile mugava ja küllusliku ilme, mida saab ainult suure hulga raha eest. Bridie kiskus mõtted jõuga eemale Doyle’ide maja tagasihoidlikust köögist, kus ta oli väikese tüdrukuna tantsinud isa käte vahel, ja tuletas endale meelde, et tema elu on nüüd siin ja ükskõik, kui loomulik oli minevikust kinni hoida, võis ainult olevik teha teda õnnelikuks.

      Ta leidis abikaasa raamatukogust. Cesare oli süvenenud vestlusse pika, artistliku olemisega mehega, keda Bridie polnud varem näinud. Kui Bridie uksele ilmus, tõusid mõlemad mehed püsti. „Härra O’Malley, lubage, ma tutvustan teile oma naist krahvinna di Marcantoniot,” lausus Cesare uhkelt, sest Bridie kahvatus muutis ta veelgi kaunimaks. Bridie sirutas käe, et O’Malley saaks seda suruda. „Kallis, see vaimustavalt andekas mees teeb meile peaukse kohale kolm fantastilist kivist mesilast. Ma seletasin talle, et minu perekond on pärit paavst Urbanus VIII, Maffeo Barberini järglaste hulgast ja Barberini perekonna vapil on kolm mesilast.” Bridie sõrmed puudutasid kohe kleidile kinnitatud kuldset mesilaseprossi, mille Cesare oli talle kinkinud nende pulmapäeval. „Need on väga erilised mesilased, seega usaldan tema kätte ühe oma hinnalise mesilasemansetinööbi, et ta saaks kavandi joonistada.” Bridie ei olnud eriti üllatunud, et Cesare polnud seda kõigepealt temaga arutanud, sest Cesare oli enesekindel mees ja Bridie armastas teda seetõttu veelgi rohkem.

      „Minu meelest on see suurepärane mõte,” lausus ta. Lõppude lõpuks, miks nad ei võiks Deverilli perekonna motot välja vahetada? See oli nüüd nende loss ja oligi sobiv kujutada ukse kohal kolme Barberini mesilast. Kui Cesare tahtis rohkem mesilasi (alates nende abiellumisest – ja Bridie raha saamisest – oli Cesare tellinud enda ja nende kodu kaunistamiseks juba igasuguseid mesilasi), peab ta neid saama. Uhkus oli Cesare nõrkus ja Bridie meelest oli see armas.

      „Mul on nii hea meel, et sa selle heaks kiidad, kullake. Perekond on tähtis, eks?” Cesare kehitas õlgu. „Pealegi pole ju igaühel nii hiilgavat perekonda kui minul.” Ta heitis pea kuklasse ja naeris, nii et tema suured valged hambad särasid oliivikarva naha taustal, ning Bridie tundis vaimustuse- ja tänulainet, et see ilus mees kuulus talle.