Deverillide viimane saladus. Santa Montefiore

paigale suruda. „Jumal teab, et sa oled puhkuse ära teeninud. Sa võid nüüd minna ja jumala juures rahus puhata, nautides oma igavest tasu,” ütles ta. „Rist selles elus, kroon järgmises.”

      Vanaproua Nagle vaatas ainiti Bridiet ja tema pilk muutus ähmaseks. Ära unusta, kes sa oled.

      Viimaks vanaproua hing lahkus, keha tegi veel viimse hingetõmbe ja jäi liikumatuks. Proua Doyle ahhetas ja surus käe suu ette. Kuigi ta oli end juhtunuks ette valmistanud, mõjus surma lõplikkus siiski šokeerivalt. Bridie vajus põrandale ja langetas pea vastu madratsit. See oli möödas. Vanaema oli läinud ja Bridie ei saagi võimalust rääkida talle tõtt.

      Mõne aja pärast tõusis Bridie püsti ning avas akna, et vanaema hing vabadusse pääseks. Tükk aega ei lausunud keegi sõnagi. Kõik seisid voodi ääres, pead langetatud, tundes aukartust voodil lebava keha tühjuse ees. Siis pöördus proua Doyle Seani poole. „Mine kutsu isa Quinn,” käskis ta. „Aja proua O’Donovan maast lahti, too tema käest nael peekoniviile, verivorsti ja kaks viskit. Surnut korrastavatele naistele tuleb midagi lauale panna. Küsi proua O’Donovanilt, kas võib nende telefoniga helistada, et panna surmakuulutus The Cork Examineri.” Proua Doyle pöördus nüüd Michaeli poole. „Sina kutsu Nellied siia ja ütle, et nad võtaksid kaasa lina ja muu vajaliku.”

      „Ma võin minna lossi, ema, ja tuua toitu, viskit ja linu,” pakkus Bridie aidata soovides.

      „Ei, Bridie,” vastas ema järsult. „Meie oleme lihtsad jumalakartlikud inimesed ja me ei taha inimeste ees kuidagi uhkustada. Memmele poleks see meeldinud. Ma juba kuulen, kuidas ta ütleb, et me oleme täis eirí-in-áirde. Kuni mina veel elus olen, siin majas ei eputata.”

      See torkas Bridiet valusasti. Talle meenus päev, kui mustlane tappis tema isa, kui leedi Deverill kinkis talle tantsukingad ja kuidas Ballinakelly tüdrukud narrisid teda, et ta teeb ennast tähtsaks. Bridie keeras pea ära, et ema ei näeks, kuidas ta häbist punastab, ega mõistaks, kui väärituna ta pani Bridie ennast tundma.

      Tuba pimenes, kuigi kõikjal võbelesid küünlaleegid. Bridie oli pakkunud, et maksab elektri eest, aga vanaproua Nagle tundis juba kõigest selle mõtte peale õudust. Aitas juba raadiost, mida nad hoidsid pitsliniku all kummutil ja pidasid imeasjaks, sest jumal hoidku, kust see muusika siis tuli? Mis ime pärast läheks neil vaja elektrit, kui päeval on päikesevalgus ja õhtul küünlad? See tekitaks ainult kiusatust, sest aineline rikkus on ju saatanast, see ahvatleb hingesid eemale jumalale meelepärasest lihtsusest.

      Aga Bridie igatses ema imetlust. Ta võitles pisaratega, võttis emal ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. Aastad olid ema ja tütart teineteisest tublisti eemaldanud ja Bridie tahtis kindlasti kaotatud lähedust tagasi saada. „Sa pead tulema minu juurde elama,” ütles ta. „Ma hoolitsen, et sul poleks enam kunagi millestki puudust.”

      Aga proua Doyle kangestus ja tõmbus eemale. „Enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki pääseb,” ütles ta tõsiselt. „Mina jään siia majja, kuni suren, Bridie. See oli küllalt hea sinu isale, seega on see küllalt hea ka minule. Sina võid ju olla nüüd rikas naine, Bridie, ja pidada ennast tähtsaks, aga see pole õige, et sina oled Deverilli lossiemand. Sa oleksid otsekui maailma pea peale keeranud. Mul on hea meel, et eelmised lord ja leedi Deverill, andku issand neile hingamist, pole enam elus ega näe seda. Ma oleksin häbi kätte surnud. Sa pole sündinud sellise elu tarvis. Jumal teab, et mina sind nii ei kasvatanud. Nii, see on nüüd öeldud.” Proua Doyle lõi pea selga ja prunditas huuli. „Ma loodan ainult, et sa pole unustanud oma usku.”

      „Ma ei ole oma usku unustanud, ema,” vastas Bridie löödult. „Ma tänan iga päev jumalat kõige hea eest. Kindlasti on see jumala tahe, et ma nii hästi abiellusin. Mul on abikaasa, keda ma armastan, ja poeg, keda ma armastan isegi veel rohkem. Kui ma olen õnnistatud, siis on ju jumal mind õnnistanud.” Ja jumala eest, pärast kõike seda, mida ma olen kannatanud, olen ma õnne ära teeninud, mõtles ta endamisi. Proua Doyle surus taskuräti suu ette, et nuukset summutada.

      Bridie pöördus Rosetta poole, oma vana sõbra poole, keda ta kohtas esimesel New Yorgi talvel, kui ta oli nii üksildane, ja tõi Ballinakellysse, et kaotada ta oma vennale. „Sina ikka tuled, Rosetta. See maja on viiele lapsele liiga väike, sina ja Sean võite lossi idatiiva endale saada.”

      Rosetta nõustus kiiresti. „Mariah’ õnnistusega me tuleme,” lausus ta taktitundeliselt, teades, et ämm ei hakka neile lossimugavusi keelama. Proua Doyle noogutas kergelt.

      „Ja Michael?” jätkas Bridie.

      Michael raputas pead. „Ma jään siia ja hoolitsen ema eest,” vastas ta kindlalt ja proua Doyle’i õlad värisesid korraks, kui teda läbis tänulaine.

      Aga asi oli selles, et Michael poleks kunagi suutnud elada lossis, mille ta oli põlema pannud sel mässulisel 1921. aasta jõuluajal. Ta poleks suutnud elada kohas, mis kannab Deverilli nime – pärast kõike seda, mida ta oli teinud, et seda hävitada. Aga eelkõige ei suutnud ta kõndida koridorides, mis olid kunagi kuulunud Kitty Deverillile, teades ise, mida ta tegi Kittyle oma majas hommikul pärast tulekahju. Ta kannab seda häbi ja süümepiina koos surnukehadega kotis, mis oli tal pidevalt seljas, sest süüst ei vabane ta kunagi. Süüst mustlaslapse tapmise eest tulekahjus, süüst kolonel Manley tapmise eest Dunashee maanteel, kui tema ja väike rühm mässajaid varitsesid seda inglast üksildases talumajas ning tapsid ta sama julmalt, nagu tema oli kohelnud iirlasi, süüst paljude teiste ees, keda ta oli vabaduse nimel tapnud. Jumal oli talle andestanud kõik patud ja pesnud ta hinge puhtaks. Aga Michaeli süütunne oli sügaval nagu maa-alune tõrvajõgi – ükskõik, kui kaunis oli maa selle peal, vesi seal all oli alati saastunud.

      „Hea küll,” nõustus Bridie. „Ma tean, et sa oled uhke mees, Michael, aga ma olen nüüd jälle Ballinakellys ja hoolitsen, et mu perel poleks kunagi millestki puudust. Kui jumal on õnnistanud mind suure rikkusega, tänan teda sellega, et hoolitsen omaste eest.”

      Bridie lahkus majast, tõmmates mantli enda ümber koomale nii mugavuse kui ka soojuse pärast. Ema ei kiitnud tema rikkust heaks, aga kui suur oleks tema halvakspanu veel siis, kui ta teaks kogu tõtt? Materiaalne rikkus oli Bridie üleastumistest see kõige väiksem, mitte mingi hulk Ave Mariade lugemist ei suudaks tema ränki patte heaks teha.

      Oli juba peaaegu pime. Pärastlõunast oli saanud õhtu, vihma kallas endiselt ja tuul puhus ookeani poolt. Bridie vaatas autoaknast maastikku, mis oli püsinud muutumatuna hoolimata sellest, mida inimesed olid teinud. Rohelised mäekünkad, mille tipud kadusid pilvedesse ja orud, kuhu aeglaselt kogunesid uduloorid, olid ikka ilusad ja Bridiel hakkas rinnus pigistama, kui ta neid vaatas. Kogu aja, mil ta elas Ameerikas, oli õrn sosin kutsunud teda koju, aga väga kaua polnud Bridie sellest väljagi teinud. Ometi teadis ta sügaval südames, et kuulub siia ja ainult siia ega saa olla tõeliselt õnnelik enne, kui on ära ajanud kõik deemonid, kelle ta on siin varjudest valla päästnud.

      Kui auto sõitis mööda sissesõiduteed, mis läks kaarega läbi rododendronipõõsaste vahelt, mille pungad hakkasid talvises külmas juba paisuma, kerkis loss udust nähtavale. Paljudest akendest paistis kuldset valgust, mis andis ahvatleva vihje sees valitsevale suursugususele, ja muljetavaldavad lossimüürid, mille oli pärast tulekahju üles ehitanud Kitty nõbu Celia, kes oli lühikest aega hoidnud alal Deverillide pärandust, kerkisid sama suurepäraselt ja uhkelt nagu siis, kui Bridie oli veel laps. Kui auto sõitis uhke peasissekäigu ette, mille kohale oli endiselt kivisse lõigatud Deverillide perekonna moto: Castellum Deverilli est suum regnum – Deverilli loss on tema kuningriik –, vaatas Bridie üles mademeakna poole, mille juures tema ise, Kitty ja Celia olid väikeste tüdrukutena seisnud ja vaadanud külaliste saabumist suveballile. Nad olid siis olnud lähedased nagu õed, kõik sündinud aastal 1900. Ta mäletas nõbude kauneid siidkleite, siidpaelu juustes ja ilusaid roosasid-siniseid patentnahast kingi sukkades jalgade otsas ning enda räpast põlle, viletsat kleiti, haledalt paljaid sääri ja räpaseid kingadeta jalgu, ning kibestumisokas torkas talle südamesse, sest kui Kittyl ja Celial oli olnud kõik, siis temal polnud olnud mitte midagi. Nemad olid õnnelikult trepist alla ballile keksinud, kui Bridie oli pöördunud tagasi trepialusesse kööki appi emale, kes oli kokk.