Kaks küünalt. Ülle Solovjova

täiesti tavalistes olukordades või asjades.

      Ma olin väga imestunud, kui igasugu nõiad ja nägijad teleekraanidele läbi murdsid ja hakkasid oma tõdesid kuulutama. Mõni sai energiat kosmosest, mõni šamaanitrummist, uskumatul hulgal tekkis järsku teabeallikaid kõigile, kes vähegi arvasid end nägevat. Jälgisin ja püüdsin aru saada, mis on neis ometi sellist, mida minus ei ole. Pikapeale hakkasin taipama, et igaühel on oma kattevari, imidž. Aga see seesmine jõud - see kas on või ei ole. Selgeltnägijaid tuli ja läks, tabamatu ja seletamatu maailm jäi. Pöörles omasoodu edasi ja ei hoolinud karvavõrdki, kuidas seda pöörlemist seletati. Üksikud, väga üksikud, jõudsid tõeni, et tõde ei olegi. Kord ja korrapärasus valitseb vaid sipelgapesas ja sellegi võib hoolimatu jalahoop segamini lüüa. Inimeste maailm on kaootiline ja vürtsi lisab vaid asjaolu, et jalahoope jagame ise endale - sipelgad sellise rumaluse peale ei tuleks. Inimlapsel on aga terav mõistus ja piiramatu fantaasia - ta suudab välja mõelda isegi viisi, kuidas omaenda küünarnukki hammustada. Kui vaja, saeb käe otsast, et seda uskumatut fakti tõestada. Peaasi on ju tõestada! Valus? Peabki valus olema ja õige mees kannatab valu virisemata ära. Selle-eest on ta teistest jälle astme võrra kõrgemale astunud.

      See on segane jutt. Ma vahepeal mõtlengi nii. Igal asjal on põhjus. Kuul on teine, varjatud pool. Seda, mis nähtaval, näeb igaüks. Varjus olevat võib ainult aimata. Aga just seal on peidus see seletamatu, mis tekitab tõusu ja mõõna, paneb meid nii või teisiti käituma. Vaataja ei saa teada, on see hea ja ilus või hoopis pelutavalt hirmus. Vaataja näeb kuud heleda ja säravana või siis hoopis viletsa kaarekesena pilve alt paistmas. Ikka nii, nagu endale nägemist antud.

      Milline on inimese elus kõige kohutavam löök? Ikka see, millest jäänud haava aeg parandada ei suuda. Olen matnud lähedasi ja vähem lähedasi. Iga kalmu peale kasvab kord muru. Minu jaoks on üks koht, kuhu muru ei kasva. Ainult jäised lained pisaratemeres. Jah, sel hetkel ei olnud minu jaoks seal kedagi, keda taga nutta. Ainult neid lapsi, kes koju tulemata jäid... ainult neid vanemaid, keda lapsed asjatult ootama jäid. Sadade inimeste mure sai üheks ja murdis mind maha. Soos, põskepidi samblamättas, punaste jõhvikate keskel, elasin läbi seda hetke, kui lained kokku lõid ja mitte midagi enam ei olnud... Sadu kordi uppusin koos nende lastega. Sama palju tundsin mõõtmatut ahastust: ema ei tule kunagi enam... Needsin ja palusin, Jumal, kui sa oled olemas, miks ometi lasid sa sellel juhtuda? Mille eest sa karistad süütuid lapsi ja nende emasid?

      Küllap oli mu palve piisavalt intensiivne ja mul oli jonni küsida iga päev ühte ja sama. Seista sealsamas samblasoos, kidura kase kõrval, seista seal, kus oli mu päris oma ja jagamatu koht leinamiseks ja küsida: Miks sa seda tegid?

      Ning siis, ühel päeval, ma teadsin. See ei olnud karistus. Keegi neist lastest ei olnud milleski süüdi. Ei need, kes kadunuks jäid ega need, kes kaotasid. Kogu see katastroof oli lihtlabane meeldetuletus: pea meeles, sina ussike, kes sa ennast inimeseks nimetad, kõik, mille sa oled loonud, võib ühel hetkel kaduda. Üks suur laev universumi poolt vaadatuna on vaid tolmutera. Niimoodi kaob kõik, millest te kinni hoida ei oska. Kõik, mille olete loonud ja mille üle olete uhked. Oma upsakuses ei pane te tähelegi, kui terve Maa end orbiidilt lahti rebib ja lõpmatusse kaob.

      See tõde oli esialgu vastuvõetamatu.

      Sellest ajast sai harjumuseks süüdata kaks küünalt. Must lahkunutele, valge leinajatele. Varsti, varsti süütan ma aknal need kaks küünalt viimast korda. Siis, kui on vaibunud viimane sosin, kustunud viimane pilt.

      1.

      Tüdruk jooksis läbi võilillemuru. Taevas sini-sinine, meri talle vastu küünitamas, veidi tumedam ja hallim. Rannal kivide read, suured, väiksemad, hallid ja mustad... nagu hüljeste seljad. Tüdruk ronis kõige suuremale kivile ja tõstis parema käe võileivaga näo ette. Leib oli veel soe ja või sellel veidi sulanud selle lühikese ajaga, mis kulus mere äärde lippamiseks. Tädi armastava käega määritud rohke või. Laps hammustas isukalt lõhnavat leivakääru ja pigistas silmad kinni. Päikese kuldne ketas helendas ka läbi suletud laugude. Päike on ainuke asi, mida me suudame näha kinnisilmi. Tunda painavat kipitust laugudes. Südasuve soojust.

      Suurt merd ei olnud lahesopist näha. Ega ka seda praami, mis pidi ema siia tooma. Või isa. Kellel just parasjagu lapse ja kadakase karjamaa jaoks aega juhtus olema. Laps ei igatsenudki väga. Varasuvisel saarel oli nii palju saladusi, igal rohukõrrel ukerdaval putukal oma lugu rääkida, iga lilleõie sees tibatilluke haldjaneiu. Ja luiged! Kes küll oskaks öelda, millisest muinasjutust nad kohale olid lennanud, kas olid need kaksteist luigeks muutunud vennakest, või hoopis luikkuningatütar oma saatjaskonnaga? Või hoopis keegi teine, tundmatust muinasjutust pärit imeline tegelane? Luiged, kes olid vees nii graatsilised ja uhked, maale sattudes aga paterdasid lampjalgadel ja käitusid, nagu tavalised haned - sisisesid ja ajasid tiivad õieli, kui proovisid neile lähemale minna. Polnud sugugi imelised ja lahked printsid ja printsessid. Kui aga linnud vette tagasi läksid, ärkas muinasjutt taas ellu.

      Lahes elas ka igasuguseid kalu. Libedaid angerjaid, keda võis varahommikul märjas rohus vingerdamas näha, tädi ütles, et need kalad pidavat kangesti herneid armastama ja herneaias matti võtmas käima. Tüdruk oli küll hoolega pärast hernekaunu uurinud, aga ühelgi neist ei olnud ei hamba-, ega mingeid muid jälgi näha. Ehk tädi lihtsalt vestis muinasjuttu lapse igavuse peletamiseks. Vahel aga käis naabrionu spinninguga haugi jahtimas ja siis võis näha röövlinäo ja laksuvate hammastega hiiglasuuri elukaid. Tüdruk pelgas neid natuke.

      Kadastikus mörisesid sovhoosi pullikesed, ootasid oma õhtust toiduportsu juba. Rumalad loomakesed, mitu tundi veel aega, kui tädi kitli selga ja kalossid jalga ajab ja tööle läheb. Veel hiljuti oli huvitav loomakestele sõrmed suhu anda, mida need siis karedate keelte ja pehmete mokkadega imesid. Peagi aga hakkasid pullid näpust näksama ja tahtsid jõudu proovida, neil ju sarvekesed sügelesid. Tüdruku huvi ühismajandi vara vastu sai korraga otsa, peale seda, kui üks ootamatu kuritahtlik müks ta, jalad püsti, joogikünasse lennutas ja tädi, selle asemel, et teha nägu, et ta lapse äpardust ei märganudki, hoopis laginal naerma hakkas. Rohkem tüdruk kopli poole ei jalutanud. Tegemist oli mujalgi, vaja oli hoolega üle vaadata, kui palju pähklihakatised ööga paisunud on, või mis linde roostikus liikumas. Kas ujub sealt välja emapart oma pehmete pallikeste reaga, või tuleb hoopis uhke luige-ema oma kolme järglasega. Kolme inetu pardipojaga. Tüdruk ootas neid väga, luigepojakesed olid tema hingesugulased, sama saamatud koperdised, sama häbelikud ja ujedad. Aga määratud saama kauniteks luikedeks. Olema truud ja armastama surmani. Laps teadis, et kord, kunagi, armub temagi nagu luik. Sügavalt, ennastunustavalt ja igaveseks. Praegu aga loksusid lained, soe vesi kõditas paljaid varbaid, kogu maailm oli kollane ja sinine. Ta libistas end kivilt alla ja lonkis tasapisi mäest üles.

      Kunagi oli see olnud kaptenimaja. Võimas kiviehitis, kõrge viilkatusega. Näha lahe igast punktist, see oli kontrollitud. Nende maja. Aeg oli küll juba oma hambaid murdnud tema kallal, ühte poolde suisa loomalauda sisse pressinud, aga hoone suursugusust see ei vähendanud. Kunagi ma elan siin, mõtles laps, see on minu kodu. Ta kepsutas kahest madalast trepiastmest üles ja peatus korraks esikupeegli ees. Vaatas oma kahte rotisaba moodi patsi, püstist nina ja hallikassiniseid silmi - oh saatus, niimoodi nöögid sa oma kauneimaid hingi! Just hetk tagasi oli ta end mõtelnud imekauniks printsessiks, kel mustad juuksed kui eebenipuu... Plikake näitas oma peegelpildile keelt ja jooksis edasi. Luigeprintsessiks saamisega tuli veel oodata. Seni võis ju kaevuda pannkookide kuhja, mis köögis isuäratavalt lõhnas ja kuulata tädi torisemist viletsa kaubavaliku üle poes ja laguneva ühistu hoolimatuse üle, pullihakatised tahavad iga päev hoolt ja kõhutäidet, mille toomine aga ülemustel aina tihemini meelest hakkab minema. On ju neil palju muid ja tähtsamaid muresid, kui möögivad vasikad kadakate vahel, päikeselises koplis. Tädi heietas omasoodu, oma osa sai ema, kes ei näe, et laps juba kleidist välja kasvanud, või isa, kes käib saarele nagu kuuvarjutus, firmaasjad on oma elust tähtsamad. Laps ise naeratas täis suuga laia naeratust. Ega ta enam väike ei ole! Kõigil suurtel inimestel on omad mured, mis on tegelikult nii tühised, et kaoksid kohe, kui minna mere äärde ja paljaste varvastega kaevuda niiske liiva sisse ning lasta päikesel endale otse näkku paista. Nad saaksid aru, et olemas on vaid see üks ja imekaunis hetk, soojus kestab igavesti