Kaks küünalt. Ülle Solovjova

      Kaante kujundaja: Sigrid Kink

       Toimetaja: Heli Hallik

       Küljendaja: Vallo Hallik

       © Kõik õigused kaitstud

       ISBN: 978-9949-581-29-0

       ISBN: 978-9949-685-06-6 (epub)

       Trükikoda: Printeye OÜ

       Kirjastus Hea Tegu

       www.teehead.ee

       www.fil.ee

      Tänuavaldused.

      Et see raamatuke saaks ilmuda, panid oma õla alla paljud inimesed, kellele olen piiritult tänulik. Kõigepealt mu võrratud lapsed, kes on alati minusse uskunud. Sõbranna Marika, kes Sa mind tagant tõukasid ja ütlesid, et see raamat ei tohi jääda sahtlisse! Mu vana emake, kes on kogu aeg õhinal ja rõõmuga kaasa elanud... ja muidugi kallis abikaasa Meelis, kes Sa kannatad välja kõik jahtunud lõunasöögid ja mittekontakteeruva naise... ilma teieta ei oleks ma sellesse punkti jõudnud.

      Ning muidugi suurimad tänud neile inimestele, kes reaalselt oma õla sellele projektile alla panid: kirjastus Hea Tegu, „Hooandja“ ja muidugi kõik need kaasaelajad, kes ei pidanud paljuks materiaalselt toetada:

      Marge Laas, Mailis Sütiste-Gnannt, Külli Adamberg, Leila Feldmann, Jaanika Karp, Anneli Puulmann, Monika Lepistu, Eve Hinrikus, Karin Mets, Külli Maldre, Ene Tyyr (Sepp), Aili Kolberg, Tiia Simmo, Aile Benouareth, Aleksander Solovjov, Margit Katovits, Ester Luuken, Piret Bork, Riina (sipelgaplix) , Aira Evard, Inga Annast, Marianne, Reelika Põllumees, Riina Hall, Anna-Merike Tees, Karmen Tibar, Piret Kuusik, Helle Kiiver, Marju Lestsepp, Kerit Potter, Mailis Liik, Kersti Loor, Anneli Teder, Stella Saaremägi, Aili Pappel, Anu Palmar, Milvi Tamm, Gerli Leega, Tiina Ilves ja Tiina Vesi.

       Tahaksin uskuda, et õigustasin teie ootusi.

       Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,

       mind pole seal, ma vaikselt ei maga.

       Ma lendan koos tuultega taeva all,

       ma olen talvehommiku hall.

       Viljapõllul paistan päiksena suvel,

       Sügisel su juurde vihmana tulen.

       Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,

       neid vaadates olla võid päris kindel,

       et laulan seal eemal koos nendega,

       kuid öösel muutun täheks ma.

       Ära seisa mu haual ja ole kurb,

       Mind pole seal, see polnud mu surm.

       (Mary Elizabeth Frye)

      Ma surin liiga kiiresti. Kui nii võib ütelda vaikse ja vaevalise hääbumise kohta. Kiiresti tähendab seda, et oma arvates oli mul aega veel küllalt. Et jõuda lõpetada kõik maised asjad. Et ütelda kõigile, kui väga ma neid armastasin ja vajasin. Et kuulda neilt sedasama. Saada kallistusi ette kogu järgnevaks igavikuks ja jagada neid ise. Tõesti, ma olin selleks valmis, aga nad kartsid. Kartsid teha haiget, kartsid rääkida ajast, mil mind enam ei ole.

      Liiga kiiresti, et isegi aru saada, mis juhtus. Et leppida. Ühel hetkel lihtsalt libises kõik käest. Nägin veel enda ümber tuttavaid nägusid, pisaraid või teeseldud lootusrikkust, et homme kõik muutub. Aga siis oli mul juba ükskõik. Mõnikord tuli kuskilt kaugelt hämmastusekiir, kui hõljus mööda nägu, mida olin juba unustama kippunud. Miks olete te siin nüüd, kui ma teid enam ei vaja? Palju võõraid nägusid, palju pisaraid. Oh, kuidas oleksin oodanud neid soolaseid piisku omaenda pisaratemerre, ehk oleks see olnud siis vähem põletav. Lahjendatud võõra murega. Kummaline mõte. Kui soolale lisada soola, ei muutu midagi. Pisarad aga muutuvad lahjemaks, kui nad on segatud võõra silmaveega. Tagantjärele pillatud piisad on puhas raiskamine. Pisarad on hinge silmapesuvesi, nutja kümbleb neis küllastuseni. Ja siis kallatakse nad kloaaki, sest mida teha määrdunud ja soolase veega? Laigud hingelt on maha pestud, südametunnistus rahustatud.

      Aga sellest polnud midagi. Hõljusin omaenda sisemises pimeduses, mis ei olnudki hirmutav, nagu ma pikki kuid kartnud olin. Oli pehme ja soe. Mugav. Jah, ma tahtsin sealt välja! Tahtsin siis, kui hämarusest ilmus tuttav ja armas nägu, tahtsin välja, kui kangastus killuke lapsepõlvest, meri ja kadakad, habras, alati kiirustav ema, isa, keda ma ei jõudnudki tundma õppida... Mitte niimoodi, nagu oleksin tahtnud. Kõige rohkem igatsesin kive ja kadakaid. Ja luiki, kes sel sügisel jälle rannas otsivalt ringi tiirutavad, aga ei leia mind enam... Kes teab, ehk tiirlen hoopis koos nendega vihmahalli taeva all ja vaatan... ma ei tea, mida ma vaatan. Mis saab sellest rannast, kui ei ole enam mind???

      See ongi minu pisaratemeri. Hallid lained loksuvad randa ja ma olen neis lahustunud, ära sulanud... Mis saab siis, kui midagi enam ei ole? Varsti saan teada. Olen alati arvanud, et see on midagi äraarvamatult koledat ja ei uskunud, kui mulle öeldi, et see on hoopis vabanemine, kestast väljumine. Aga valudest olen juba vabanenud. Pehme hämarus hällitab mu pooleldi surnud keha ja ma sukeldun sinna kaitset ja lohutust otsima. Uskumatult lohutav on see saabuv pimedus. Viimane mõte on see, et tean nüüd, kuidas suri Põrgupõhja Lisete. Lasi kõigest lahti ja sukeldus... Vaesed enesetapjad, te näete nii palju vaeva oma sooni nüsides või silmust lakke riputades end toolil jubedates poosides väänates. Või rongi oodates, süda kurgus rabelemas. Teaksite te vaid, kui lihtne see tegelikult on! Lihtne selle jaoks, kes tõesti surra tahab. Või peab. Igas enesetapus on paras ports näitlejameisterlikkust: kes suudab seda mõjuvamalt ja meeldejäävama žestiga teha. Viimane etendus ikkagi. Mõne jaoks ainus, mis teistele meelde peaks jääma. Võta näpust. Järgmisel päeval tõuseb päike endiselt. Ainus kaotaja oled sa ise. Aga omaenda tühje kämblaid märkad alles siis, kui viimased küünlad su haual on süüdatud ja leinajad laiali läinud.

      Kõik. Olen kustunud. Kummalisel kombel on alles kehaga seostuvad aistingud, kuigi seda ei saa seletada. See on midagi ujumise ja lendamise vahepealset, hõljumine tühjuses. Aga see tühjus on tihedalt mu ümber ja annab sooja. Ei lase kukkuda. Vahelduvad päevad ja ööd. Palju päevi ja öid. Läbi udu kuulen, et ma olen vapper võitleja ja ei taha alla anda. Tühi jutt. Igasugu tahtmised on mu kehast väljunud ja elavad kellegi teise meeltes ja peas. Mina triivin omasoodu. Kuskil on lõpp-punkt, aga sellel ei ole mingit tähtsust. Tean, et ma ei pane tähelegi, kuidas sinna jõuan. Ühel hetkel olen kohal ja siis... eks siis näe, mis siis.

      Must ja valge.

      Ma ei ole see päris õige nõid. Vähemalt mitte niipalju, et lugeda loitsusid ja võtta vastu abivajajaid, kes tegelikult ei vaja muud, kui kinnitust omaenda egole, et see saaks rammu kasvamiseks. Inimeste aitamine on nagu sõelaga vee kandmine. Kõik oluline voolab maha, jäävad vaid augud. Aga niisked augud. Need, mis on kogu aeg olemas olnud. Natuke kastetud, natuke puhtamad. Tema, see hädaline, ei viitsi ise oma sõela pesta, ma pean selle töö tema eest ära tegema. Sõela ära parandama. Sõel selleks ongi sõel, et vesi sealt läbi voolaks. Kui vool on piisavalt tugev, võib juhtuda, et mõni kullatera hapratele traatidele pidama jääb. Aga siis visatakse see enamasti muu prahiga koos minema. Prahti koguneb väga palju, mitte igaüks ei oska märgata midagi väärtuslikku mudaste vesikasvude kaisutuses. Sõel tühjaks ja edasi! Üks kapatäis pettumusi ja täitumata unelmaid minema visatud, haarab inimlaps uue järele. Ikka oodates, et keegi sinna tõeliselt suure kullakamaka poetab. Mõni vahel leiab ka. Imetleb suure õhinaga, aga päev-päevalt kasvab arusaam, et see, mis tundus kullana, on hoopis munakivi, mille kuju hoolega vaadates meenutab hoopis lihtlabast trääsa.

      Olen minagi piisavalt vett sõelunud. Liigagi palju. Kuni taipasin, et vee alla tuleb sirutada käed, mitte metallist püügiriist. Ning et sogase jõe asemel tuleb valida puhas allikas. Jah, allikast kulda ja kalliskive ei pudene. Aga ka mitte muda ja väänkasve. Ainult selge,