Elupõletajad. Erik Tohvri

Tema töömehetee algus polnud küll paljutõotav, noor insenerihakatus suunati äsja loodud metallitehase filiaali külmtöötlemise tsehhi meistriks ja ta oli sellest üsna pettunud.

      „Aga kelleks sina tahtsid, direktoriks või peainseneriks?“ noris Paul Roomets, kellega Anti kaastudengitest kõige paremini läbi sai.

      „Oleks puhtamat tööd tahtnud – seal käi päev otsa ringi, õline kittel seljas …“ nurises Anti. „Kuhu sind suunati?“

      „Majaehituskombinaati, mis hakkab neid betoonplokkidest maju ehitama, pandi detailide konstruktoriks. Vist on huvitav töö!“

      „Muidugi, käid ringi, lips ees … Joonestuslaud ja puhas töö!“ Anti tundis sedavõrd ilmset kadedust, et Paul pidas vajalikuks teda lohutada.

      „Ära noruta, see on sul alles algus! Võib-olla saad poole aasta pärast tsehhijuhatajaks, kui oma oskused mängu paned. See on uus tehas, seal võib kõike juhtuda! Kõigepealt pead sisse elama, olukorra ja suhetega tutvuma, endale selgeks tegema, kelle ees pugeda ja kelle võid otse pikalt saata … Ja ära unusta, et mõni lihtne lukksepp võib sinust üle olla, kui tal parteipilet taskus on!“ Paul tundis ennast koolipingist otse ülikooli astunud Anti kõrval kogenenumana, sest oli pärast keskkooli aasta tehases töötanud. Esimene katse ülikooli astuda lihtsalt ei õnnestunud, sellepärast.

      Paul ja Anti asusid küll tööle erinevates ettevõtetes, aga nende sõprus jätkus. Tööinimeseks saamine on igaühe elus omamoodi murrang ning Antile kui selle sammu esmakordselt astujale tõi see uusi muljeid, mida ta sõbraga kokku saades jagas ja arutas.

      „Tead, need treialid on kõik meistriga „sina“ peal! Tuleb ilma koputamata meistri kabinetti ja paristab kohe: mis sa arvad, kas teen enne seda või teist … Ei mingit austust ega distantsi! Ma saan aru, kui oleks vastupidi, aga ei, peavad omasuguseks!“

      „Arvad siis, et sind küllalt ei austata, ja oled solvunud?“ küsis Paul.

      „Mitte just seda, aga mingi distsipliin peaks ikka olema, lõppude lõpuks olen ma nende ülemus!“

      „Oota-oota, sinu ametinimi on meister, jah? Meister ei ole ülemus, tema on töökorraldaja ja juhendaja. Ülemus on tsehhijuhataja,“ parandas Paul.

      Anti pikaks veninud näost võis arvata, et see seletus talle väga ei meeldinud, aga endast aasta vanemat sõpra ta hindas ja kahekesi arutasid nad tavaliselt ka tähtsamaid päevasündmusi, alates Gagarini lennust kosmosesse ja lõpetades sõdadega Aasia idarannikul, kus Nõukogude Liidu külvatud ja väetatud maailma punaseks pööramise seeme oli jõudsalt idanema hakanud. Ning siin jõudsid sõbrad punktini, milles nad kuidagi üksmeelt ei leidnud.

      „Eks sellega peab leppima, et kulub aega, mis kulub, aga kogu maailm läheb lõpuks ikka punaseks. Kas see meile meeldib või mitte, aga nii see on,“ jäi Anti kindlalt oma veendumuse juurde.

      „Kuradi kommunist oled! Kuidas sulle need lipud ja loosungid pähe lõid?“ ärritus Paul. „Sa oled kogu minu tutvusringkonnas ainuke loll, kes on lasknud end ära pöörata!“

      „Vaata, on kaks erinevat asja – uskumine ja leppimine. Mina ei usu, aga lepin, sest olen aru saanud: vastuvoolu pole mõtet ujuda, nii ei jõua kuskile!“

      „Ja kuhu sa siis välja ujuda tahad? Kommunistliku partei peasekretäriks või?“ küsis Paul üpris halvustaval toonil.

      „Igatahes seal tehases ei kavatse ma ainult meistriks kauaks jääda. Elu tuleb korda sättida ja mida kiiremini, seda parem!“

      Nagu selle viimase väite tõestuseks võttis Anti naise. Tegi seda lausa üleöö, ilma et sellega oleks kaasnenud mingit avalikku tseremooniat või pulmapidu. Isegi sõber Paulile nimetas ta tagantjärele justkui muuseas:

      „Muide, minu tuttava tüdruku Endla perekonnanimi on nüüd Vessel.“

      „Mis sa … nalja teed või?“

      „Ei sugugi, tegime selle tembu lihtsalt ja odavalt ära, ilma igasuguse pulma ja prassimiseta. Oli tõeline nõukogulikult asjalik talitus.“

      „Mis sa siis nii kiirustasid, on teil titt tulemas või?“ imestas Paul, aga sõber ainult naeris selle peale.

      „Tehase partorgi sugulane on elamute valitsuse juhataja! Seal oli üks kahetoaline korter ripakile jäänud, keegi üksik vanamutt oli ära surnud … Aga selle võis anda vaid abielupaarile! Tegin partorgile välja korraliku restoraniõhtu, tema kombineeris mingid soovitused komsomoli linnakomiteest, tal on seal tutvusi, vist isegi keegi sugulane … Saime korteri kätte, vanas majas küll, aga elada saab. Võid soolaleivale tulla!“

      „Ja sina astusid selleks muidugi parteisse?“

      „Sellest me ei räägi, eks?“

      „Olgu, aga sina oledki nüüd ühe naise küljes eluajaks kinni!“ See Pauli repliik kõlas peaaegu parastavalt.

      „Ja mis siis? Mulle meeldib, kui kõik on käepäraselt sisse seatud, kodus kõik vajalik olemas ja endal võtta. Ka naise teenused, siruta vaid käsi välja ja tõmba naine voodisse! Mõned mehed, nagu sina, jooksevad alles siis poodi, kui kõht tühjaks läheb!“

      Paul kehitas selle peale vaid õlgu ja tegi kavala näo.

      „Ise tead, mis tegid! Aga teoreetiliselt võttes olen mina nüüd mõõtmatult rikkam kui sina: sina oled ühe naise küljes abielulepinguga kinni, aga kõik teised naised on minu!“

      „Mis sest kasu, kui sa neid tarvitada ei oska. Ise kaeblesid, et sul pole naistega kogemusi, et ei saa hakkama! Kuidas sa siiamaani elanud oled?“

      Paul heitis sõbrale veidi ebaleva pilgu.

      „Tänapäeval on ju ka poodides olemas niisugune asi nagu iseteenindus …“

      Selle peale Anti vaid mühatas ega hakanud edasi vaidlema. Mõtles pikalt ja ütles siis midagi ennekuulmatut, ise näole mõtlikku ilmet manades:

      „Eks sa tule mõnikord meile külla, Endla õpetab sind, kuidas naistega ümber käia. Ega ma kade ole, et sina ka midagi head saad.“

      Paul jäi tigedal näol sõpra põrnitsema.

      „Mis sa mind lollitad! Mul on sellega tõsine mure, ma ei ole ründaja tüüp, mul tekib mingi psüühiline tõrge!“ ärritus Paul, aga sõber vaatas talle süütute lambasilmadega otsa.

      „Ei lollita, see on tõsijutt! Mul on nüüd naine kodus ja mina ei ole armukade. Minu poolest võite rahuga möllata!“

      Paul tundis kuskil seespool seletamatut ängi tekkivat, millele ta poleks osanud nime anda. Mingi segu imestusest ja pettumusest, et sõber Anti oli valmis laenama oma naist nagu … nagu jalgratast, kui kellelgi on isu kiiresti poes ära käia. Veider suhtumine, milles ei ole ruumi niisugusele kaunile sõnale nagu „armastus“! Sest armastus ja armukadedus pidid kaksikvennad olema, kui ei ole üht, puudub ka teine!

      See oli esimene kord, kui Anti ilmutas oma iseloomu kõige kummalisemast ja Paulile täiesti arusaamatust küljest: see mees poleks nagu tõesti teadnudki, mis on armukadedus.

      „Sinust ei saa ükski tont aru!“ ütles Paul päris tõredalt, kui nad kord jälle kahekesi olid taolistesse meeste teemadesse sukeldunud. „Ja sa ütledki, et sul on ükskõik, kui sinu naine kellegagi armatseb? Minul küll ei oleks, siis ma teeksin sellele abielule kiire lõpu ja kogu lugu!“

      „Pea kinni, seda asja võib ju ka teistpidi vaadata! Sina väidad, et abielu ei tohi rikkuda, aga kas sulle ei tundu, et see läheb inimõigustega vastuollu? See on kristlik monogaamiline moraal, mis seda nõuab, aga on ka teisi usundeid. Ja sa peaksid teadma, et meie maal kristlust ei tunnistata.“

      „Jaa, näiteks islam lubab mitut naist pidada, aga mitut meest küll mitte! Kui mõnel naisel niisugune soov tekib, visatakse ta kividega surnuks!“ teadis Paul. „Nüüd tahad sina parteiliikmena väita, et kommunism lubab nii ühte kui teist! Pakud tõelist punast paradiisi, eks?“ hakkas Paul jälle ärrituma: Anti kas ei