Vestlused sõpradega. Sally Rooney

mulle palju küsimusi selle kohta, milline Nick päriselus on, aga ma ei pidanud end pädevaks neist ühelegi vastama. Kui me olime kava ära ostnud, sirvis Philip seda kohe kuni näitlejate elulugudeni ja näitas mulle Nicki fotot. Hämaras valguses oli see õigupoolest ainult mingi suvalise näo kontuur.

      Vaata tema lõuga, ütles Philip.

      No ma näen küll.

      Laval süttisid tuled ning Maggiet mängiv näitlejanna tuli ja hakkas lõunaosariikide hääldusega röökima. Kõnepruugil polnud ju viga, aga see jättis ikkagi sellise tehtud mulje. Ta ajas kleidi seljast ja seisis seal valge kombinee väel, mis oli nagu Elizabeth Taylori valge kombinee seal filmis, kuigi siinne näitlejanna nägi välja ühtaegu vähem kunstlik ja kuidagi samal ajal vähem veenev. Tema seljas oleva kombinee õmbluse seest paistis hooldusjuhendite lipik, mis minu jaoks hävitas reaalsuse efekti, kuigi kombinee ja hooldusjuhendite lipik ise olid kahtlemata päris. Järeldasin, et mõnda laadi reaalsus jätab ebarealistliku mulje, ja see viis mu mõtted teoreetik Jean Baudrillardile, ehkki ma polnud tema raamatuid lugenud ning ilmselt tema kirjutised selliseid teemasid ei käsitlenud.

      Nick ilmus lõpuks välja saali poolt vaadates paremast uksest, ise käigu pealt särki kinni nööpides. Tundsin, kuidas minus kihvatas iseteadlikkus, just nagu oleks kogu publik tolsamal hetkel minu reaktsiooni jälgima pöördunud. Nick nägi laval hoopis teistsugune välja ja rääkis tundmatuseni teistsuguse häälega. Tema olek oli jahe ja osavõtmatu viisil, mis andis aimu seksuaalsest jõhkrusest. Hingasin mitu korda läbi suu sisse-välja ja niisutasin korduvalt keelega huuli. Üldiselt polnud lavastus suurem asi. Teiste näitlejate hääldusviis oli kuidagi mööda ja kõik laval olev nägi käsitsemist ootava rekvisiidi moodi välja. Mõnes mõttes see üksnes rõhutas Nicki vaatemängulist ilu ning jättis tema piinlemisest ehedama mulje.

      Kui me teatrist välja tulime, sadas jälle. Tundsin end kristallpuhta ja tillukesena nagu vastsündinud imik. Philip tegi vihmavarju lahti ja me kõndisime tema bussipeatuse poole, samal ajal kui mina naeratasin nagu maniakk laialt eimillegi peale ja puudutasin korduvalt oma juukseid.

      Täitsa huvitav oli, ütles Philip.

      Minu meelest oli Nick teistest näitlejatest justkui palju etem.

      Jajah, igavene stress oli, on ju? Aga Nick oli täitsa hea.

      Puhkesin selle remargi peale ülemäära valjult naerma ja vakatasin siis, kui taipasin, et selles pole mitte kui midagi naljakat. Kerge jahe vihm sähvas vastu vihmavarju ja ma üritasin välja mõelda mingit huvitavat ilmateemalist kommentaari.

      Ta on ilus, kuulsin ennast ütlemas.

      Peaaegu eemale peletaval määral.

      Jõudsime Philipi bussipeatusesse ja pidasime lühidalt aru, kumb meist peaks vihmavarju võtma. Lõpuks võtsin mina. Sadas kõvasti ja hakkas pimedaks minema. Tahtsin veel näidendist rääkida, aga nägin, et Philipi buss jõuab kohe peatusesse. Teadsin, et ta nagunii ei tahaks näidendist enam palju rohkem rääkida, aga olin ikkagi pettunud. Ta hakkas oma piletiraha lugema ja ütles, et homme näeme. Kõndisin üksi oma korterisse tagasi.

      Koju jõudes jätsin vihmavarju siseõueukse kõrvale ja tegin läpaka lahti, et Nicki meiliaadressi vaadata. Tundsin, et peaksin talle piletite eest põgusad tänusõnad saatma, aga toas olevad esemed muudkui hajutasid mu tähelepanu, nagu näiteks Toulouse-Lautreci plakat, mis mul kamina kohal rippus, ja üks konkreetne plärakas terrassiaknal. Tõusin püsti ja kõndisin natuke ringi, et järele mõelda. Puhastasin pläraka niiske lapiga ära ja tegin siis tassi teed. Kaalusin, kas helistada Bobbile ja pidada nõu, kas meili saatmine oleks normaalne või ei, aga mulle meenus, et ta on isa seltsis. Kirjutasin näidissõnumi ja kustutasin siis mustandi ära, juhuks, kui ma peaksin kogemata saatmisnupule vajutama. Seejärel kirjutasin sama asja uuesti.

      Istusin ja vahtisin läpaka ekraani, kuni see mustaks tõmbus. Igasugused asjad lähevad mulle rohkem korda kui normaalsetele inimestele, mõtlesin ma. Mul on vaja lõdvestuda ja lahti lasta. Peaks uimasteid katsetama. Need mõtted polnud minu jaoks tavatud. Panin elutoa makis mängima „Astral Weeksi” ja vajusin kuulamiseks otse põrandale lösakile. Kuigi püüdsin mitte näidendi kallal juulitada, avastasin, et mõtlen sellest, kuidas Nick laval röökis: ma ei taha su õla peale toetuda, ma tahan oma karku. Pidasin endamisi aru, kas Philip ketrab samasuguseid mõtteid või käib see mul isiklikult nii. Ma pean olema vahva ja sümpaatne, mõtlesin. Vahva inimene saadaks tänumeili.

      Ajasin end üles ja tippisin napi sõnumi, õnnitledes Nicki tema etteaste puhul ja väljendades tänu piletite eest. Liigutasin lauseid siia-sinna ning vajutasin siis pealtnäha huupi saatmisnuppu. Seejärel panin läpaka kinni ja läksin tagasi põrandale istuma.

      Lootsin Bobbi käest tema ja Jerry õhtusöögi kohta kuulda ning viimaks, kui album oli läbi, ta helistaski. Telefoni vastu võttes istusin endiselt lösakil vastu seina. Bobbi isa oli tervishoiuministeeriumis kõrgel kohal riigiametnik. Suhetes Jerryga Bobbi oma muidu nii rangeid establishment’ivastaseid põhimõtteid ei rakendanud, või vähemalt mitte kuigi järjekindlalt. Jerry oli viinud ta õhtustama väga kallisse restorani ning nad olid võtnud kolm käiku ja veini.

      Ta lihtsalt üritab toonitada, et olen nüüd meie pere täiskasvanud liige, ütles Bobbi. Ja ta võtab mind tõsiselt, plää-plää-plää.

      Kuidas su ema vastu peab?

      Ah, jälle migreenihooaeg käes. Hiilime kõik kikivarvul ringi nagu mingid kuradi trapistide ordu mungad. Kuidas näidend oli?

      Nick oli muuseas tõeliselt hea, ütlesin.

      Ah, milline kergendus. Mul oli tunne, et see kõik võib täitsa jube olla.

      Ei, oligi. Vabandust, mulle meenub nüüd su küsimus. Etendus oli halb.

      Bobbi ümises endamisi mingisugust ilma viisita muusikapala ega poetanud enam ühtki märkust.

      Mäletad, kui me viimati nende pool käisime ja sa ütlesid pärast, et sinu arvates on nad nagu õnnetult abielus või nii, küsisin ma. Mille peale sa seda ütlesid?

      Mulle lihtsalt tundus, et Melissa paistis masenduses olevat.

      Aga miks, nende abielu pärast või?

      No kas sulle ei tundu, et Nick on tema suhtes mõnevõrra vaenulik, küsis Bobbi.

      Ei. Sulle tundub või?

      Kui me esimest korda sinna läksime, mäletad, kuidas ta seal ringi askeldas ja meid põrnitses, ja siis ta röökis Melissa peale koera toitmise pärast? Ja me kuulsime magama heites, kuidas nad tülitsesid.

      Nüüd, kus Bobbi seda ütles, meenus mulle tõesti, et olin tol korral nende vahel teatavat vihavaenu tajunud, kuigi seda, et Nick oleks röökinud, ma omaks ei võtnud.