Vestlused sõpradega. Sally Rooney

esimest kogumikku lugenud, aga mina mitte.

      See pole eriti hea, ütles Melissa mulle. Oota, kuni järgmine välja tuleb.

      Kella kolme paiku juhatas ta meid vabasse tuppa ja ütles, et meiega oli nii kihvt tutvuda ja et ta on meie ööbima jäämise üle nii rõõmus. Kui me voodisse kobinud olime, vahtisin üles lakke ja tundsin, et olen väga purjus. Tuba käis ringi, tehes pidevalt lühikesi tiire. Kui olin jõudnud silmad ühe pöördega kohandada, algas hoobilt teine. Küsisin Bobbi käest, kas temal kah sellega probleeme on, aga tema ütles, et ei.

      Ta on vapustav, on ju, ütles Bobbi. Melissa.

      Ta meeldib mulle, ütlesin.

      Kuulsime Melissa häält koridoris ja tema samme, mis teda toast tuppa viisid. Korra, kui koer haukuma pistis, kuulsime Melissat midagi röögatamas, ja siis tema abikaasa häält. Aga pärast seda jäime magama. Mehe lahkumist me ei kuulnud.

      *

      Meie Bobbiga olime tuttavaks saanud keskkoolis. Tol ajal oli Bobbi väga iseteadlik ja istus tihti pärast tunde kodukorra rikkumise eest, mida meie kool nimetas õpetamise ja õppimise häirimiseks. Kui me saime kuusteist, lasi ta endale ninarõnga panna ja hakkas suitsu tõmbama. Ta ei meeldinud kellelegi. Kord visati Bobbi ajutiselt koolist välja selle eest, et ta oli ristilöödud Jeesuse kipskuju kõrvale seina peale kirjutanud „persse patriarhaat”. Selle intsidendi suhtes ei tuntud vähimatki solidaarsust. Bobbit peeti eputiseks. Isegi mina pidin tunnistama, et tol nädalal, kui ta ära oli, läks õpetamine ja õppimine palju libedamalt.

      Seitsmeteistkümneselt pidime kooli aulas osalema heategevuslikul tantsupeol, kus pooleldi katkine diskokera heitis laele ja trellitatud akendele valguslaike. Bobbi kandis õhukest suvekleiti ja nägi välja, nagu poleks juukseid kamminud. Ta oli kiirgavalt ligitõmbav, mistõttu kõik pidid vaeva nägema, et talle mitte tähelepanu pöörata. Ütlesin talle, et mulle meeldib ta kleit. Ta andis mulle natuke viina, mida ta koolapudelist jõi, ja küsis, kas ülejäänud kool on lukku pandud. Kontrollisime tagatrepile viivat ust ja avastasime, et see on lahti. Kõik tuled olid kustutatud ja kedagi teist seal polnud. Kuulsime läbi põrandalaudade muusika põrinat, mis oli nagu kellelegi teisele kuuluv moblahelin. Bobbi andis veel oma viina ja küsis, kas mulle meeldivad tüdrukud. Tema seltsis oli väga kerge teha nägu, et sind miski ei morjenda. Ütlesin lihtsalt: muidugi.

      Sellega, et ma Bobbi tüdruk olin, ei reetnud ma mitte kellegi usaldust. Lähedasi sõpru mul polnud ja söögivahetunni ajal lugesin kooli raamatukogus üksinda raamatut. Teised tüdrukud meeldisid mulle, ma lasin neil oma koduseid ülesandeid maha kirjutada, aga olin üksildane ja tundsin, et ma ei vääri tõelist sõprust. Tegin nimekirja asjadest, mida pidin enda juures parandama. Pärast seda, kui me Bobbiga semmima hakkasime, muutus kõik. Keegi ei palunud enam mu koduseid ülesandeid. Söögivahetunni ajal jalutasime käsikäes parklas ja inimesed pöörasid õelusest pilgu kõrvale. See oli lõbus, esimest korda oli mul tõeliselt lõbus.

      Pärast tunde oli meil kombeks Bobbi toas lamada, muusikat kuulata ja rääkida, miks me teineteisele meeldime. Need vestlused olid pikad ja tulised ning tundusid mulle nii pöördelised, et kirjutasin õhtuti salaja peast nende katkeid ümber. Kui Bobbi minust rääkis, oli mul tunne, nagu näeksin end esimest korda peeglist. Vaatasin ühtlasi sagedamini pärispeeglitesse. Hakkasin tõsiselt huvituma oma näost ja kehast, seda polnud ma kunagi varem teinud. Esitasin Bobbile küsimusi stiilis: on mul pikad jalad? või lühikesed?

      Koolilõputseremoonial tegime üheskoos luuledeklamatsiooni. Mõned ema-isad nutsid, aga meie klassikaaslased vaatasid lihtsalt aula akendest välja või ajasid vaikselt isekeskis juttu. Mitu kuud hiljem, olles koos olnud rohkem kui aasta, läksime Bobbiga lahku.

      *

      Melissa tahtis meist lühiportreed kirjutada. Ta saatis meile e-kirja ja küsis, kas me oleme huvitatud, ja pani manusesse mõned baari ees tehtud fotod. Laadisin üksi toas olles ühe faili alla ja avasin täisekraanirežiimis. Bobbi vaatas mulle ulaka näoga vastu, hoides paremas käes sigaretti ja tõmmates teisega koomale karusnahkset stoolat. Mina tema kõrval nägin välja igavlev ja huvitav. Püüdsin ette kujutada, kuidas mu nimi mõnes lühiportrees jämedate tüvedega seriifkirjas välja näeks. Võtsin nõuks, et kui ma järgmine kord Melissaga kohtun, pingutan talle mulje avaldamise nimel kõvemini.

      Bobbi helistas mulle peaaegu kohe pärast e-kirja laekumist.

      Fotosid nägid või, küsis ta. Ma vist olen temasse armunud.

      Hoidsin ühes käes telefoni ja suumisin teisega Bobbi nägu. Pilt oli kõrge kvaliteediga, aga ma suumisin seni, kuni pikslid paistma hakkasid.

      Järsku sa oled lihtsalt oma näosse armunud, ütlesin.

      Ega see, et mul ilus nägu on, ei tähenda, et ma nartsissist oleksin.

      Ma ei hakanud sellest kinni. Olin endiselt suumimisprotsessiga ametis. Teadsin, et Melissa kirjutab mitmele suurele kirjanduse veebiküljele, ning tema kirjutised ringlesid netis laialdaselt. Ta oli kirjutanud Oscaritest kuulsa essee, mida kõik igal aastal filmiauhindade hooajal uuesti postitasid. Mõnikord kirjutas ta ka kohalikke lühiportreid, kunstnikest, kes oma teoseid Grafton Streetil müüsid, või Londoni tänavalaulikutest; nende kõrval olid alati kaunid fotod Melissa portreteeritavatest, kes nägid välja inimlikud ja nii-öelda iseloomukad. Suumisin väikseks tagasi ja püüdsin vaadata omaenda nägu nii, nagu oleksin keegi võõras internetis ja näeksin seda esimest korda. Nägu paistis ümmargune ja valge, kulmud nagu kummuli keeratud sulud, silmad objektiivist eemale pööratud, peaaegu kinni. Isegi mina sain aru, et mul on iseloomu.

      Meilisime Melissale tagasi, et meil oleks väga hea meel, ning ta kutsus meid õhtusöögile oma tööst rääkima ja lisafotosid tegema. Ta küsis, kas saaksin saata talle meiliga mõned meie luuletused, ja saatsin siis kolm-neli paremat. Arutasime Bobbiga pikalt-laialt, mida Bobbi õhtusöögile selga paneb, tehes nägu, et räägime meie mõlema võimalikust riietusest. Lamasin oma toas ja jälgisin, kuidas Bobbi end peeglist vaatab ning juuksesalke kriitiliselt edasi-tagasi liigutab.

      Nii et kui sa ütled, et sa oled Melissasse armunud, ütlesin.

      Selles mõttes, et ma olen temast sisse võetud.

      Sa ju tead, et ta on abielus.

      Sa ei usu, et ma talle meeldin või, küsis Bobbi.

      Ta passis parajasti peegli ees üht mu valget harjatud puuvillast triiksärki.

      Mis mõttes meeldid, küsisin. Kas me räägime praegu tõsiselt või teeme lihtsalt nalja?

      Ma räägin praegu osaliselt tõsiselt. Ma vist tõesti meeldin talle.

      Abieluvälise suhte mõttes või?

      Selle peale Bobbi ainult naeris. Teiste inimeste puhul ma üldiselt tajusin, mida võtta tõsiselt ja mida mitte, aga Bobbi puhul oli see võimatu. Ta ei paistnud kunagi täie tõsidusega rääkivat ega täielikult nalja tegevat. Seetõttu olin harjunud kõigisse ta imelikesse juttudesse omamoodi zeniliku leppimisega suhtuma. Vaatasin, kuidas ta oma pluusi seljast võtab ja minu valge särgi selga tõmbab. Käised kääris ta hoolikalt üles.

      Kena, küsis ta. Või hirmus?

      Kena. Näeb kena välja.

      2

      Enne kui me Melissa juurde õhtusöögile läksime, sadas päev otsa. Istusin hommikul voodis ja kirjutasin luulet, äsades iga kord, kui tahtmist oli, enter’ile. Lõpuks tegin rulood lahti, lugesin netist uudiseid ja käisin duši all. Mu korterist avanes uks hoone siseõuele, mis oli lopsakalt roheline ja mille tagumises nurgas kasvas õitsev kirsipuu. Juuni oli kohe käes, aga aprillis olid õied eredad ja siidised nagu konfetid. Kõrvalkorteri paarikesel oli väike beebi, kes vahel öösiti nuttis. Mulle meeldis seal elada.

      Saime õhtul Bobbiga linnas kokku ja sõitsime bussiga Monkstowni. Tagasitee otsimine maja juurde oli nagu üllatuse paberist lahtiharutamine mängus „Anna pakk edasi”. Mainisin seda tee peal Bobbile ja ta küsis: on see auhind või lihtsalt järjekordne pakkepaberi