Minu lugu. Petter Northug. Petter Northug

palju ma ka ei analüüsinud ja kui kõvasti ma ka ei tahtnud, see ei aidanud.

      Ma kaotasin edasi.

      Arvan, et umbes sel ajal hakkasid mul tekkima sundmõtted.

      Kruusatee, mis laskus talu juurest alla fjordi poole, oli umbes poolteist kilomeetrit pikk. See oli järsk ja lookles allapoole, sinna, kus koolibuss peatus ja mind peale võttis. Igal hommikul läksin mäest alla, ja kui koolibuss mind pärastlõunal jälle maha pani, pidin üles minema. Minu jaoks oli see treening. Nii hakkasin seda iga päev joostes tegema. Iga saja meetri järel oli tee äärde maha pandud üks lumetokk. Mul tekkis selline tunne, et ma pean jooksma hinge kinni hoides kaks lumetoki vahet, siis lubasin endale ühe tokivahe hingata, et järgmised kaks vahet jälle hinge kinni hoida. Kakssada meetrit hingamata, sada meetrit hingates, kakssada meetrit hingamata. Niimoodi tegin. Minestamise äärele, aga ma lihtsalt pidin seda tegema. See oli nagu kinnisidee. Ma pidin Bogfjellmo kätte saama.

      Aga ma ei rääkinud sellest kunagi kellelegi.

      Koolis tekkis mul uus harjumus. Iga päev tõstsin kätt ja palusin luba minna tualetti. Niipea kui ma klassiruumist välja sain, jooksin mööda koridori ujulani. Teadsin, et seal on üks väike lukustamata ruum. Läksin sinna sisse ja tegin kakskümmend kätekõverdust. Seejärel tegin veel kakskümmend, siis veel kakskümmend, ja siis jooksin tagasi klassi.

      Teadsin, et järgmistel võistlustel kaotan ma niikuinii. Aga ma ei mõelnud järgmisele nädalavahetusele. Ega ka ülejärgmisele nädalavahetusele. Ma mõtlesin isegi sellest hooajast kaugemale. Ja järgmisest hooajast kaugemale. Kui ma niimoodi jätkan, mõtlesin ma, mis siis saab? Mis saab kuue aasta pärast?

      Ma olin üheksa-aastane.

      4

      KOGU SELLE HOOAJA sain ma pähe.

      Siis tuli aga kevad ja talu ümber läks kõik roheliseks, mesilased hakkasid sumisema ja lehmad lasti karjamaale sööma. Ma treenisin iga päev. Mängisin jalgpalli, sõitsin rullsuuskadega, jooksin mägedes või tegin intervalltreeninguid.

      Pärast koolitunde tegin laudas tööd ja seejärel läksin õue palli taguma. Mängisin, nagu oleks käimas mõni Norra jaoks tähtis matš või et ma olen Meistrite liiga finaalis. Esindasin nii Manchester Unitedit kui ka vastasmeeskonda, mängisin kõikide mängijate eest ja samal ajal kommenteerisin matši. Ma ei olnud enam Mosvikis, vaid Inglismaal Old Traffordi jalgpallistaadionil ja matši tulemus otsustati viimastel sekunditel.

      Niipea kui mu vennad olid saanud piisavalt suureks, hakkasid ka nemad sporti tegema. Ma ei tea, kas nende jaoks oli võistlemine nii oluline kui minu jaoks, aga neil ei olnud ka väga valikut. Mida iganes me ette võtsime, me tegime sellest võistluse. Kui nägime telekast jäähoki MM-i, tegime elutuppa hokiplatsi, leidsime ühe väikese palli ja köögist riistad, mida kasutasime hokikeppidena. See läks ikka päris pööraseks.

      Isa pidi kõikide nende juttide pärast, mis me sinna tegime, hiljem põrandat lihvima.

      Meid oli kolm poissi ja me kõik tegelesime paljude erinevate spordialadega. Meil pidid olema murdmaa- ja hüppesuusad, igale alale vastavad riided, kepid, saapad ja jalgpallijalatsid. Siis ei mõelnud ma kunagi selle peale, aga ema ja isa pidid ilmselt kulutama suure osa teenitud rahast meie varustuse peale. Meil ei olnud küll kunagi parimaid või uusimaid asju, sest alati osteti kõik allahindlustelt, aga sel polnud tähtsust. Sel ajal ei hoolinud keegi meist sellest, missugune oli meie varustus. Tähtis oli, et see oli olemas.

      Kui ma olin üheteistkümnene, olime puhkusel Rootsis Siljani järve ääres asuvas Rättvikis. Ma kuulsin ühest triatlonivõistlusest ja panin end kirja. Seal olid ujumine, rattasõit ja jooksmine. Stardis olid vaid täiskasvanud ja ma mäletan, et kõigil olid maanteerattad. Mul oli ainult minu hall maastikuratas ja mäletan, et isa aitas seda eelmisel õhtul õlitada.

      Ma ei hoolinud sellest, et teistel olid paremad rattad, ma tahtsin lihtsalt osaleda. Ma jäin teistest muidugi kaugele maha, aga sellest polnud midagi. Ma armastasin võistlemist sellest hoolimata.

      Ükskord olin spordilaagris ja kohtasin seal kahevõistlejat Bård Jørgen Eldenit. Ta ütles, et kui ma tahan saada suusahüppajaks, pean batuudil palju treenima. Mõned nädalad hiljem leidis isa põllumeeste ajalehest Bondebladet kuulutuse, kus keegi soovis müüa JumpKingi. Selle suurus oli neli korda neli meetrit ja kogu suve võis õues kuulda batuudivedrude kriuksuvat häält.

      Kolm korda nädalas treenisin koos suusaklubiga Inderøyal. See asus kodust kahekümne kilomeetri kaugusel. Ma sõitsin sinna tavaliselt rullsuuskadega, tegin seal paaritunnise treeningu ja sõitsin siis rullsuuskadega jälle koju tagasi.

      Nii see oli. Treenisin kogu aeg. Mu peas kummitas vaid soov Bogfjellmot algaval hooajal võita.

      Nii ma siis treenisin.

      Kuni saabus sügis, tuul läks külmemaks, maapind kõvemaks ja ma hakkasin kibelema. Lähenes uus hooaeg, ma tundsin end tugevana ja sain endale lubada raskemaid treeninguid.

      Sel hooajal pidin neile näitama.

      Kes tahtis sel ajal midagi saavutada, see sõltus suuresti vanemate toest. Mäletan, et osal isadel olid võistlustel kaasas suusapukid, mis nad auto ette üles panid. Mõnel olid isegi väikesed telgid kaasas. Ka minu isa oli otsustanud õppida suuski määrima. Alguses tegi ta seda keldris, aga kuna ta tassis alati endaga määrdepuru elutuppa kaasa, saatis ema ta lauta. Seetõttu haisesid nii mu suusad kui suusakott lauda järgi.

      Mu isa ja mina olimegi nagu kaks laudapäkapikku, kes võistlustele ilmusid.

      Ma arvan, et Øystein Bogfjellmol oli vanem vend, kes oli ka suusatanud ja kellelt ta oli pärinud kogu oma varustuse. Tal oli igatahes korralik suusapark.

      Mul oli üks paar. Madshuse laste kombisuusad. Ma arvan, et ma peaaegu ei mõelnudki tol ajal sellele, igatahes oli see kõige väiksem probleem, palju hullem oli asjaolu, et Bogfjellmo oli endiselt minust kolm korda suurem.

      Aga ma olin tugev. Ma olin kogu kevade, suve ja sügise kõvasti treeninud. Ja ma olin hästi söönud.

      Ma olin valmis.

      Igal nädalavahetusel uued võistlused. Mina ja isa oma rohelises Toyotas.

      Ja iga kord seesama.

      Uued kaotused. Koduteel autos vaikus.

      Uus nädalavahetus, uued kilomeetrid, uued kaotused.

      24. koht. 17. koht. 10. koht. 13. koht.

      Mul ei olnud vähimatki võimalust.

      Øystein Bogfjellmo oli võitmatu. Ta võitis kõiki. Ma mäletan, kuidas kõik vanemad temast rääkisid, et ta on tehniliselt veatu suusataja ja paljude meelest oli ta suurim suusatalent, keda nad üle aastate näinud on.

      Tema võimetel polnud piire.

      Ühel selle kevade suusavõistlusel märkasin teiste seas esimest korda seda tüdrukut. Tal olid heledad juuksed ja kõige laiem naeratus, mida ma eales näinud olen. Ta oli minust mõned aastad noorem, aga temas oli enesekindlust ja ta näis olevat julge.

      Heledajuukseline tütarlaps oli elav ja innukas.

      Ta oli kõike seda, mida mina ei olnud.

      „Kes see on?” küsisin ma ühelt poisilt.

      „Ta on Steinkjerist,” vastas ta.

      „Tema nimi on Rachel.”

      5

      MEIE TALU ASUS FRAMVERRANIS, aga lähim küla oli Mosvik. Mosvik oli Norra väiksuselt neljas küla ja minu lapsepõlves oli seal 960 elanikku. Mulle tundus, et kõik rääkisid pidevalt, et kui saaks ehitada silla, siis oleks külas varsti üle tuhande elaniku.

      Silla ehitamisest oli juttu olnud juba alates 1960. aastatest. Sellest pidi tulema Norra suurim rippsild. Räägiti, et niipea kui sild valmis saab ja me ei ole enam laevaliiklusest sõltuvad, hakkab rahvas Mosviki kolima. Vähemalt nelikümmend inimest, nii et eesmärk