Minu lugu. Petter Northug. Petter Northug

ja sõitma. Unistasin saada suusatajaks, aga ei uskunud, et see mul kunagi õnnestub.

      Ma ei tea, miks võitmine minu jaoks nii tähtis oli. Võib-olla sellepärast, et ma ei olnud seda kunagi kogenud.

      Tahtsin teada saada, mis tunne see on. Aga seda ei juhtunud niipea.

      Ükskõik kui paljudel võistlustel ma ka ei osalenud, ma ei võitnud kordagi.

      Mõtlesin selle peale oma kodutalus ärgates, Vana ja Vanakese juures juustuga võileibu süües, lehmi ajades ja talus hommikusi toimetusi tehes. Mõtlesin selle peale koolibussile minnes, mõtlesin teel kooli ja isegi koolitunnis istudes.

      Ma ei rääkinud sellest kunagi kellelegi. Kui nad ühel päeval teada said, et ma tegelen suusatamisega ja võistlen, ütlesid paar poissi võimla garderoobis, et need, kes suusatavad, on jobud ja et ainult vanad inimesed tegelevad sellega. Kõigile oli selge, et nad räägivad minust. Ma olin häbelik, varjasin end oma tuka taha ja ei öelnud midagi. Mul ei olnud lähedasi sõpru, mitte kedagi, kellega rääkida, nii elasin pigem kaksikelu. Kodus olid päevad läbi võistlused, koolis tegin, nagu ei hooliks ma sellest üldse.

      Aga see unistus oli kogu aeg olemas. Ja see kasvas üha suuremaks ja suuremaks. Ma tahtsin võita.

      Miski muu ei tähendanud midagi.

      2

      OLI ÜKS POISS Steinkjeri lähedalt Eggest, kes kõiki võitis. Ja kõik rääkisid temast. Tema nimi oli Øystein Bogfjellmo. Ma ei olnud teda kunagi näinud, aga ma olin kuulnud temast lugusid. Øystein oli sama vana kui mina, aga ta oli nii hea, et võitis ka neid, kes olid meist mitu aastat vanemad. Keegi ütles, et ta oli võitnud ka üht 18-aastast Rootsi meistrit.

      Ta oli ilmselgelt suur, tugev ja lihaseline. Mina olin täielik vastand. Mina olin kõigist teistest lühem. Ja piitspeenike. Mul oli raskusi suusadressi täitmisega, see nägi minu seljas välja nagu kleit.

      Aga kuigi ma teadsin, et kaotan, jumaldasin ma tunnet panna selga rinnanumber. Ja peale igat võistlust proovisin ma analüüsida, kuidas saada paremaks. Ma käisin oma peas läbi iga väiksemagi detaili, alates stardist kuni lõpuni välja. Mida oleksin saanud teha teistmoodi? Tegin sedasama ka peale igat treeningut. Mida oleksin võinud teha, et saada treeningust suuremat kasu?

      Võistlused olid igal nädalavahetusel. Ja iga kord viis mind sinna isa. Peale võistlust istusime haudvaikselt autos. Ma ei öelnud mitte midagi ei võistluse ega selle kohta, mis tunne oli kaotada, aga kuna ma jätkasin, pidi isa mõistma, et see oli minu jaoks tähtis.

      Isa oli ka ise lapsena mõned suusavõistlused kaasa teinud, aga sai Vana käest loa võistelda alles siis, kui talus olid kõik tööd tehtud, aga talus oli alati midagi teha.

      Ma arvan, et isa jaoks oli see pettumus. Ja see seletab nii mõndagi. Et ta tahtis anda meile võimaluse, mida temal endal ei olnud. Igatahes sõidutas ta mind alati. Nädala sees trenni ja nädalavahetuseti mööda võistlusi. Ta oli igal pool kaasas.

      Sõitsime Steinkjeri, Åsenisse, Leksviki ja Levangerisse. Kui me ei leidnud mõnda võistlust Põhja-Trøndelagis, siis sõitsime Lõuna-Trøndelagi. Ja kui parasjagu ei olnud ühtegi murdmaavõistlust, siis oli alati mõni kahevõistluse võistlus.

      Iga nädalavahetus, alati üks ja seesama. 17. koht. 23. koht. 14. koht. 32. koht. Kaotus kaotuse järel.

      Pärast võistlust istusime oma hõbehallis Toyota Carina universaalis. Ainsatki sõna lausumata. Mida me oleks pidanud ütlema? Isa ei teadnud midagi treenimisest. Ja me teadsime mõlemad, et tippu on pikk tee minna.

      Aga mitte kunagi polnud mul mõtet, et annan alla. See tähendas minu jaoks liiga palju. Ainus mõte mu peas oli leida viis, kuidas vähendada vahet minu ja konkurentide vahel. Isa oli seda ilmselt mõistnud, sest ta oli otsustanud, et ka tema ei anna alla, et ta laseb mul proovida nii kaua, kuni ma tahan, ja et ta jätkab minu ringi sõidutamist mööda Trøndelagi igal juhul, kuniks ma ise aru saan, et sel pole enam mõtet.

      Seda ta ka tegi.

      Hiljem, kui vend Tomas sai vanemaks, hakkas ka tema meiega kaasas käima. Ja siis tuli Even, ja me panime auto murdmaa- ja hüppesuuski, keppe ja muud varustust täis. Tomas taga, Even lastetoolis, mina ees ja isa roolis, nii me jälle teele asusime. Vahel juhtus ka, et ema oli meiega kaasas, aga tihti pidi tema siiski koju jääma ja talu eest hoolitsema. Nii jäi vaid meie meestekamp. Igal nädalavahetusel uued võistlused.

      11. koht. 28. koht. 17. koht. 33. koht.

      Ja siis istusime jälle Toyotas, teel koju, sõitsime läbi kauni Põhja-Trøndelagi. Möödusime vanadest taludest ja rohtu söövatest lehmadest, ümberringi mäed ja peegelsiledad järved.

      Vaikuses.

      Kui koju jõudsime, hüppasin autost 50 meetrit varem maha, et joosta Vana ja Vanakese juurde, kes mind juba sooja toiduga ootasid.

      Tavaliselt olid laual lihapallid, saidakotletid, kartulikäkid või kaalikapuder ja soolaliha. Alati lihtne talutoit. Vanake oli hea söögitegija. Kui ta sõõrikuid tegi, ei jõudnud ta uusi veel valmiski, kui mul juba kõik eelmised nahka pistetud olid. Sama oli vahvlitega. Nende kõrvale jõin punasesõstramorssi, mis oli tehtud minu ja Vana korjatud marjadest. Magustoiduks võisid olla punased sõstrad suhkru ja vaniljekreemiga ja vahel murakad, aga need mulle ei meeldinud.

      Vana armastas telesarja „Mot i brøstet”.^[1.] Meil oli kombeks seda koos vaadata. Tema ühes Stressless-tugitoolis, mina teises. Vana muudkui naeris. Tal oli kuuldeaparaadis üks nupp, millega ta sai end televiisori heliga ühendada. Siis ei kuulnud ta aga midagi, mida meie rääkisime. Ja kui ta vaatas sarja „Mot i brøstet”, võis ta naerda nii, et kukkus peaaegu tooli pealt maha. Mina naersin ka, aga mitte ekraanil nähtud naljade peale, nendest ma ei saanud aru. Ma naersin lihtsalt sellepärast, et Vana naeris.

      Vanake istus meie taga sohval ja kudus.

      Vanal oli omapärane kuiv huumor. Kui ma sain omale klaasist Coca-Cola pudeli, võis ta öelda: „Kas sa oled kuulnud, et üks mees jõi end Coca-Colast surnuks?” ja ise irvitas kõva häälega. Ma ei saanud sellest aru. Aga siis kordas ta oma nalja, andes mulle koogitüki.

      „No?” küsis ta. „Kas sa oled kuulnud, et üks mees sõi end koogist lõhki?” Ja siis naeris ta jälle. Vanake naeris ka.

      Peale võistlust rääkisin neile, kuidas mul oli läinud, aga kumbki neist ei olnud eriti huvitatud tulemustest. Vana tundus olevat lihtsalt rõõmus selle üle, et mulle meeldis liikuda. Aga vahel, kui ma võistlustest rääkisin, reetis tema kehakeel, et see oli tema arvates ikka natuke põnev ka.

      Vana oli suur spordihuviline. Ta elas kaasa Inglismaa jalgpalliklubile Manchester United, nii et ka mina hakkasin Manchester Unitedile kaasa elama. Maavõistlusi vaadates tundus, nagu kõik muu oleks kadunud, nagu oleks meie elust kadunud kõik probleemid ja raskused, tähtsust omas sel hetkel vaid televiisoriekraanil toimuv. Ja kui Norra kaotas mõne suure võimaluse, võis Vana vanduda ja karjuda.

      „Või nii,” ütles Vanake. „Nii hull see nüüd ka ei ole.” Aga Vana ei kuulnud. Ta oli ammu oma kuuldeaparaadi televiisoriga ühendanud.

      1 Norras 1993–1997 jooksnud populaarne situatsioonikomöödia sari. – Tlk. [ ↵ ]

      3

      ÜHEL PÄEVAL KUULSIN MA jälle lugu Øystein Bogfjellmost. Ta olevat ühel vahetunnil teinud kooliõuel tuhat kõhulihaseharjutust ja teised õpilased olid tema ümber seisnud ja pealt vaadanud.

      Ma ei saanud sellest mõttest lahti. Kuidas jõuda samale tasemele kellegagi, kes teeb kooliõuel tuhat kõhulihast? Sellest ajast peale olid mul süümepiinad iga kasutamata jäetud sekundi pärast.

      Õhtuti lamasin voodis ja mõtlesin võistlustele: mida olin valesti teinud ja milles pidin paremaks saama. Kui sa oled nii noor, siis ei ole mõtet täiskasvanutelt kriitikat oodata. Kõik on seda meelt, et osavõtt on olulisem kui võit, et sport peab pakkuma rõõmu, et see ühendab noori ja annab neile